EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2022/612, 6. aprill 2022, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidus (uuesti sõnastatud) (EMPs kohaldatav tekst)

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 531/2012 (3) on korduvalt põhjalikult muudetud (4). Kuna kõnealusesse määrusesse on vaja teha uusi muudatusi, tuleks see selguse huvides uuesti sõnastada.

(2)

Eelkõige muudeti määrust (EL) nr 531/2012 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2015/2120 (5) ja kehtestati nõue kaotada jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasud liidus alates 15. juunist 2017, tingimusel et rändlusteenuseid kasutatakse mõistlikult ja et jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamise järel on võimalus kohaldada jätkusuutlikkuse erandi mehhanismi, mida on nimetatud ka põhimõtteks „rändle nagu kodus“ (edaspidi „põhimõte „rändle nagu kodus““). Lisaks võttis komisjon ette rändluse hulgituru läbivaatamise, et hinnata meetmeid, mis on vajalikud jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamiseks kooskõlas määruse (EL) nr 531/2012 artikliga 19. Läbivaatamise tulemusena võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/920 (6) eesmärgiga reguleerida riigisiseseid rändluse hulgiturge, et kaotada 15. juuniks 2017 jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasud, ilma et see moonutaks konkurentsi riigisisestel või külastatavatel turgudel.

(3)

Komisjon avaldas 29. novembril 2019 rändlusturu kohta esimese täieliku ülevaate (edaspidi „komisjoni aruanne“), millest ilmnes, et jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamine on olnud reisijatele kogu liidus väga kasulik. Mobiilsideteenuste, nimelt reguleeritud kõne-, SMS- ja andmeside-rändlusteenuste kasutamine liidus reisides on kiiresti ja ulatuslikult suurenenud ning see kinnitab liidu rändlusreeglite mõju. Komisjoni aruandes jõuti järeldusele, et hoolimata mõningatest konkurentsidünaamika ilmingutest nii rändluse jae- kui ka hulgiturul, ei ole konkurentsi baastingimused siiski muutunud ning lähitulevikus need tõenäoliselt ka ei muutu. Jae- ja hulgimüügiturgude reguleerimine on seega endiselt vajalik ja sellest ei tohiks loobuda. Eelkõige leiti komisjoni aruandes, et hulgitasandil on hindade ülempiiri järsk vähendamine aidanud kaasa rändluse hulgihindade edasisele langusele, mis on toonud kasu netoväljasaatjatest operaatoritele, st operaatoritele, kellel on kliendibaas, kes tarbib teiste liikmesriikide partneroperaatorite võrkudes rohkem mobiilsideteenuseid kui partneroperaatorite kliendibaas nende enda võrgus.

Komisjoni aruandes võeti arvesse elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ameti (BEREC) soovitust alandada rändlusteenuste hulgitasandi hindade ülempiire veelgi. Komisjon tegi ka vajaliku analüüsi ja dokumenteeris vajaduse veelgi alandada rändlusteenuste hulgitasandi hindade ülempiire ning hindas, kui palju võiks hindu alandada, et külastatava võrgu operaatoritel oleks võimalik katta hulgitasandi rändlusteenuste osutamise kulud. Komisjoni aruandes osutati määruse (EL) nr 531/2012 nõudele, et rändluskliendil oleks sama hinnaga juurdepääs samale teenusele teistes liikmesriikides, kui külastatavas võrgus on võimalik sellist teenust pakkuda. Komisjoni aruandes võeti teadmiseks hulgitasandi rändlusliiklusega kauplemise hiljuti välja töötatud uued moodused, näiteks internetipõhised kauplemisplatvormid, mis võivad soodustada rändluse hulgiturul konkurentsi ja hõlbustada operaatoritevahelisi läbirääkimisi. Ühtlasi märgiti aruandes, et turul andmeside-rändlusteenuseid eraldi ei müüda.

(4)

Määrus (EL) nr 531/2012 kaotab kehtivuse 30. juunil 2022 ja käesoleva määruse eesmärk on nimetatud määrus uuesti sõnastada, lisades sellesse läbipaistvuse suurendamiseks uusi meetmeid, muu hulgas läbipaistvuse kohta seoses lisaväärtusteenuste kasutamisega rändluse ajal ja rändluse kasutamise kohta muudes kui maapealsetes üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes, ning pakkuda kogemust, mis vastaks tegelikult nii teenuse kvaliteedi kui ka rändlusaegse hädaabiteenustele juurdepääsu osas põhimõttele „rändle nagu kodus“. Käesoleva määruse kehtivusaeg on kümme aastat, kuni aastani 2032, et tagada turul kindlust ja vähendada regulatiivset koormust. Käesoleva määrusega kehtestatakse nõue, et komisjon peab selle läbi vaatama ning esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule 2025. ja 2029. aastal aruande ning seejärel asjakohasel juhul seadusandliku ettepaneku käesoleva määruse muutmiseks, kui see on turu suundumuste tõttu vajalik. Turu kiire arengu ja uue tehnoloogia kiire kasutuselevõtu tõttu peaks komisjon oma esimese aruande avaldamisel 2025. aastal hindama eelkõige seda, kas seadusandliku ettepaneku esitamine käesoleva määruse muutmiseks on asjakohane.

(5)

Mobiilsideteenuse klientide huvide kaitsmise ja edendamise eest vastutavad riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused, kes asuvad tavaliselt asjaomase riigi territooriumil ega saa kontrollida teises liikmesriigis asuva külastatava võrgu operaatoreid, kellest kliendid rahvusvaheliste rändlusteenuste kasutamisel sõltuvad. Kontrolli puudumine võib vähendada ka nende meetmete mõjusust, mida liikmesriigid on neile jäänud pädevuse piires tarbijakaitse normide kehtestamiseks võtnud.

(6)

Kuna ükski mobiilsidevõrk ei hõlma kõiki liikmesriike, on mobiilside turg liidus endiselt killustatud. Seepärast ostavad rändlusteenuse osutajad mobiilsideteenuste pakkumiseks oma kodumaistele klientidele, kes reisivad teistes liikmesriikides, külastatavate liikmesriikide operaatoritelt hulgimüügitasandil osutatavaid rändlusteenuseid või vahetavad neid külastatavate liikmesriikide operaatoritega.

(7)

Seni, kuni riigisisesed tasud erinevad rändlustasudest, ei ole võimalik väita, et telekommunikatsiooni siseturg on olemas. Mobiilsideteenuste siseturu loomiseks tuleks seetõttu riigisiseste tasude ja rändlustasude vaheline erinevus kõrvaldada.

(8)

Tagamaks, et maapealsete üldkasutatavate mobiilsidevõrkude kasutajad ei maksa liidus reisides kogu liitu hõlmavate rändlusteenuste eest ülemäära kõrget hinda, tuleks rakendada ühist ja ühtlustatud käsitust, tugevdades seeläbi rändlusteenuse osutajate vahelist rändlusteenustealast konkurentsi, saavutades kõrgetasemelise tarbijakaitse ja säilitades nii stiimulid uuendusteks kui ka valikuvõimaluse tarbijatele. Pidades silmas asjaomaste teenuste piiriülest olemust, on selline ühine käsitus vajalik tagamaks, et rändlusteenuse osutajad võiksid tegutseda ühtses sidusas õigusraamistikus, mis põhineb objektiivselt kehtestatud kriteeriumidel.

(9)

Internetiühendusega mobiilseadmete laialdase kasutuse tõttu on andmerändlusel suur majanduslik tähtsus. See on oluline nii kasutajate kui ka rakenduste ja sisu pakkujate jaoks. Kõnealuse turu arengu ergutamiseks ei tohiks andmeedastustasud majanduskasvu takistada, arvestades eelkõige asjaolu, et järgmise põlvkonna kiirete võrkude ja teenuste areng ning kasutuselevõtt kiireneb eeldatavasti pidevalt.

(10)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 2002/19/EÜ, (7) 2002/20/EÜ, (8) 2002/21/EÜ, (9) 2002/22/EÜ (10) ja 2002/58/EÜ (11) eesmärk on luua liidus elektroonilise side siseturg, kus suurema konkurentsi kaudu tagatakse kõrgetasemeline tarbijakaitse. Kõnealused direktiivid, välja arvatud direktiiv 2002/58/EÜ, tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/1972 (12).

Direktiivi (EL) 2018/1972 eesmärk on ergutada investeeringuid väga suure läbilaskevõimega võrkudesse ja nende kasutuselevõttu liidus ning kehtestada uued spektrit käsitlevad õigusnormid mobiilside ja 5G kohta. Direktiiviga (EL) 2018/1972 on samuti ette nähtud, et riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused ning BEREC, komisjon ja liikmesriigid püüavad muu hulgas kaasa aidata siseturu arengule ja liidu kodanike huvide edendamisele. Muu hulgas tagatakse nimetatud direktiiviga, et kõigil lõppkasutajatel on juurdepääs taskukohastele sidevõimalustele, sealhulgas internetile. Direktiiviga suurendatakse tarbijakaitset ja kasutajate turvalisust ning muudetakse regulatiivne sekkumine lihtsamaks.

(11)

Rändluse jae- ja hulgiturgudel on ainulaadsed tunnused, millega on põhjendatavad erakorralised meetmed, mis väljuvad direktiivi (EL) 2018/1972 alusel tavaliselt kasutatavate meetmete piiridest.

(12)

Käesolev määrus peaks võimaldama kõrvale kalduda direktiivi (EL) 2018/1972 alusel kohaldatavatest normidest, mille kohaselt tuleb pakutavate teenuste hinnad märkimisväärse turujõu puudumisel määrata kindlaks kaubanduslepingutega, võimaldades seeläbi kehtestada täiendavad reguleerivad kohustused, mis vastavad kogu liitu hõlmavate rändlusteenuste eripärale.

(13)

Selleks et kaitsta rändluskliente reguleeritud rändlusteenuste, nimelt reguleeritud kõne-, SMS- või andmeside-rändlusteenuste jaehindade suurenemise eest, mida põhjustab muu vääringu kui euro viitekursi kõikumine, peaks liikmesriik, mille vääring ei ole euro, kasutama maksimaalsete kohaldatavate lisatasude oma vääringus kindlaksmääramisel asjakohase perioodi mitme viitekursi keskmist taset. Kui maksimumtasud ei ole väljendatud eurodes, peaks kohaldatavad määrad olema kindlaks määratud asjaomases vääringus, kasutades käesolevas määruses kindlaks määratud kuupäeval Euroopa Liidu Teatajas avaldatud asjakohase perioodi mitme viitekursi keskmist. Kui Euroopa Liidu Teataja sellel kindlaks määratud kuupäeval ei ilmu, tuleks kasutada viitekursse, mis avaldatakse esimeses pärast seda kuupäeva ilmuvas Euroopa Liidu Teatajas, mis selliseid viitekursse sisaldab. Et tasude kindlaksmääramine muus vääringus kui euro oleks kooskõlas normiga, mida kohaldatakse ELi-sisese side suhtes vastavalt määrusele (EL) 2015/2120, tuleks maksimumtasude kindlaksmääramisel muus vääringus kui euro kohaldada asjaomase kalendriaasta 15. jaanuaril, 15. veebruaril ja 15. märtsil Euroopa Keskpanga poolt Euroopa Liidu Teatajas avaldatud viitekursside keskmist. Maksimumtasusid, mis on sellise metoodika kohaselt arvutatud aasta 2022 kohta, tuleks kohaldada alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast kuni 15. maini 2023.

(14)

Selleks et välja saaks areneda tõhusam, integreeritum ja konkurentsipõhisem rändlusteenuste turg, ei tohiks olla piiranguid, mis takistavad ettevõtjatel pidada tulemuslikke läbirääkimisi rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu üle, sealhulgas masinatevahelise side puhul. Tõkked, mis takistavad juurdepääsu sellistele hulgimüügitasandil osutatavatele rändlusteenustele ning mis tulenevad ettevõtjate erinevast läbirääkimisjõust ja erinevustest taristu omamises, tuleks kõrvaldada. Selle eesmärgi saavutamiseks peaksid rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu lepingud järgima tehnoloogianeutraalsuse põhimõtet ja tagama kõigile operaatoritele võrdsed ja õiglased tingimused juurdepääsuks kõigile kättesaadavatele võrkudele ja tehnoloogiatele ning vastama põhimõttele, et nende üle peetavad läbirääkimised toimuvad heas usus ja võimaldavad rändlusteenuse osutajal pakkuda jaemüügitasandil rändlusteenuseid, mis on samaväärsed tema riigisiseselt pakutavate teenustega. Käesoleva määrusega ei kehtestata rändlusteenuse osutajatele kohustust sõlmida rändlusteenuste hulgituru lepinguid üksnes nende operaatoritega, kellel on kõige arenenumad võrgud, tingimusel et järgitakse käesolevas määruses sätestatud jaeteenuse kvaliteedi nõudeid. Rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu taotlevatel operaatoritel peaks olema vabadus pidada läbirääkimisi oma rändluse hulgiteenuse lepingute üle vastavalt oma ärivajadustele ja lõppkasutajate parimatele huvidele. Seepärast peaksid rändlusteenuse osutajad kooskõlas põhimõtte „rändle nagu kodus“ eesmärkidega järgmise põlvkonna mobiilsidevõrkudele ja -tehnoloogiale ülemineku käigus järk-järgult tagama rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu, mis võimaldab osutada jaemüügitasandil rändlusteenuseid teistes liikmesriikides samaväärsetel lepingutingimustel nagu oma koduliikmesriigis. Rändlusteenuse osutajad peaksid kooskõlas BERECi suunistega rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu kohta pakkuma jaemüügitasandil rändlusteenuseid, mis on samaväärsed mobiilsideteenustega, mida nad pakuvad riigisiseselt seal, kus leviala on suur, või kui külastatavas liikmesriigis on sellistele järgmise põlvkonna mobiilsidevõrkudele ja -tehnoloogiale konkurentsivõimelised juurdepääsupakkumised.

Virtuaalsete mobiilsidevõrkude operaatorid ja oma võrgu taristuta mobiilsideteenuste edasimüüjad osutavad rändlusteenuseid tavaliselt rändluse hulgiteenuse kaubanduslepingute alusel, mille nad sõlmivad oma asukohajärgse liikmesriigi vastuvõtva mobiilsideoperaatoriga. Äriläbirääkimised ei pruugi aga jätta virtuaalsetele mobiilsideoperaatoritele ja edasimüüjatele piisavalt ruumi konkurentsi edendamiseks madalamate hindade kaudu. Kõnealuste tõkete kõrvaldamine ning virtuaalsete mobiilsideoperaatorite või edasimüüjate ja mobiilsideoperaatorite läbirääkimispositsioonide tasakaalustamine, mis saavutatakse juurdepääsu tagamise kohustuse ja hulgihinna ülempiiride abil, peaks võimaldama klientide jaoks välja töötada alternatiivsed, innovaatilised ja kogu liitu hõlmavad rändlusteenused ja pakkumised. Direktiiv (EL) 2018/1972 ei paku sellele probleemile lahendust märkimisväärse turujõuga operaatoritele kohustuste kehtestamise kaudu.

(15)

Seepärast tuleks ette näha kohustus rahuldada põhjendatud taotlusi hulgijuurdepääsu saamiseks üldkasutatavatele mobiilsidevõrkudele, et osutada rändlusteenuseid. Selline juurdepääs peaks olema kooskõlas juurdepääsu taotlejate vajadustega. Nüüdisaegset tehnoloogiat ja jaerändlusteenuseid eeldavate teenuste lõppkasutajatel peaks olema võimalik saada rändluse ajal samasuguse kvaliteediga teenust kui kodus. Seepärast peaks rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu tagamise kohustus tagama, et juurdepääsu taotlejad saavad oma riigis pakutavaid jaeteenuseid osutada, välja arvatud juhul, kui taotluse saanud mobiilsideoperaator suudab tõestada, et see ei ole tehniliselt teostatav. Parameetrid, mille alusel külastatava võrgu operaator pakub mobiilsideteenuseid oma riigisisestele klientidele, loetakse tehniliselt teostatavaks. Vastavalt asjakohasele rändluse hulgiteenuse lepingule ja ilma et see piiraks käesolevas määruses sätestatud jaeteenuste osutamise kohustusi, peaks külastatava võrgu operaator tagama, et tema võrgu rändlusklientide suhtes ei kohaldata tingimusi, mis on vähem soodsad kui need, mida ta pakub oma riigisisestele klientidele, näiteks teenuse kvaliteeti puudutavad tingimused, nagu kasutatav kiirus. Juurdepääsu andmisest peaks saama keelduda ainult objektiivsete kriteeriumide alusel, nagu tehniline teostatavus või võrgu terviklikkuse säilitamise vajadus.

Külastatava võrgu operaator ei tohiks keelduda juurdepääsu andmisest ega piirata juurdepääsu ärilistel kaalutlustel viisil, mis piirab konkureerivate rändlusteenuste osutamist. Kui juurdepääsu ei anta, peaks kahju saanud isikul olema võimalus esitada asi vaidluse lahendamiseks käesolevas määruses sätestatud korras. Võrdsete võimaluste tagamiseks tuleks juurdepääs rändlusteenuste hulgiturule anda kooskõlas käesolevas määruses sätestatud reguleerivate kohustustega, mida rakendatakse hulgimüügitasandil, samuti tuleks arvesse võtta nimetatud juurdepääsu andmiseks vajalikke eri kuluelemente. Järjepidev reguleeriv lähenemisviis rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu tagamisele peaks toetama liikmesriikidevaheliste konkurentsimoonutuste ärahoidmist. Suunised, mis käsitlevad juurdepääsu rändlusteenuste hulgiturule, peaks komisjoni kaasabil ja koostöös asjaomaste sidusrühmadega andma BEREC.

(16)

Kohustus tagada juurdepääs rändlusteenuste hulgiturule peaks hõlmama rändlusteenuste vahetut hulgimüüki ning rändlusteenuste edasimüüki hulgimüügitasandil kolmandate isikute poolt. Kohustus tagada juurdepääs rändlusteenuste hulgiturule peaks hõlmama ka mobiilsideoperaatorite kohustust võimaldada virtuaalsetel mobiilsideoperaatoritel ja edasimüüjatel osta hulgituru reguleeritud rändlusteenuseid hulgituru vahendajatelt, kes pakuvad üht juurdepääsupunkti ja standardplatvormi rändlusteenuste kokkulepete sõlmimiseks kogu liidus. Tagamaks, et operaatorid annavad rändlusteenuse osutajatele juurdepääsu kõigile vahenditele, mis on vajalikud otseseks juurdepääsuks rändlusteenuste hulgiturule ja rändlusteenuste edasimüügiks hulgitasandil, ning teevad seda mõistliku aja jooksul, tuleks avaldada standardpakkumine, mis sisaldab standardtingimusi otseseks juurdepääsuks rändlusteenuste hulgiturule ja rändlusteenuste edasimüügiks hulgitasandil. Standardpakkumise avaldamine ei tohiks takistada juurdepääsu taotleja ja juurdepääsu võimaldaja vahelisi äriläbirääkimisi, mida peetakse hulgimüügi osas sõlmitud lõpliku kokkuleppe hinnataseme üle või täiendavate hulgiturule juurdepääsu teenuste üle, mis on ulatuslikumad teenustest, mis on vajalikud otseseks juurdepääsuks rändlusteenuste hulgiturule ja rändlusteenuste edasimüügiks hulgimüügitasandil.

(17)

Kohustus tagada juurdepääs rändlusteenuste hulgiturule peaks hõlmama juurdepääsu kõikidele rändlusteenuste osutamiseks vajalikele komponentidele, näiteks võrguelemendid ja nendega seotud vahendid; vajalikud tarkvarasüsteemid, sealhulgas kasutuse tugisüsteemid; ettetellimise, teenuste osutamise, tellimise, tehnilise hoolduse ja remondi taotluste ning arvelduse teabesüsteemid või andmebaasid; numbrite transleerimine või samaväärset funktsiooni pakkuvad süsteemid; mobiilsidevõrgud ja virtuaalvõrguteenused.

(18)

Kui taotlejad, kes soovivad juurdepääsu rändlusteenuste edasimüügile hulgitasandil, taotlevad juurdepääsu lisaks jaemüügi rändlusteenuste osutamiseks vajalikele vahenditele või teenustele ka lisavahenditele või -teenustele, võivad mobiilsideoperaatorid küsida kõnealuste vahendite või teenuste eest õiglast ja mõistlikku tasu. Kõnealused lisavahendid või -teenused võiksid muu hulgas olla lisaväärtust omavad teenused, lisatarkvara ja teabesüsteemid või arvete koostamise kord.

(19)

Direktiivi (EL) 2018/1972 artiklis 109 nõutakse, et liikmesriigid tagaksid, et kõigil lõppkasutajatel on tasuta juurdepääs hädaabiteenistustele kõige sobivama häirekeskusega loodava hädaolukorra side kaudu. Nimetatud direktiivis nõutakse ka, et liikmesriigid tagaksid, et puuetega lõppkasutajatel on hädaabiteenistustele hädaolukorra side kaudu teiste lõppkasutajatega samaväärne juurdepääs, sealhulgas liidus reisides. Need juurdepääsuvahendid võiksid hõlmata reaalajas tekstiteenust või spetsiaalset kõneteenust, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/882, (13) või muid teenuseid, mis ei ole häälside teenused, näiteks lühisõnum, kiirsõnum või videoteenused hädaabirakenduste või vahendusteenuste kaudu, mida liikmesriigid kasutavad, võttes arvesse liidu õiguses sätestatud nõudeid ning riikliku häirekeskuse süsteemi võimekust ja tehnilisi seadmeid. Selliste hädaabiteenustele juurdepääsu vahendite rakendamine, mis on kättesaadavad rändlusteenust kasutavatele puuetega tarbijatele, ja helistaja asukohta käsitleva teabe edastamine peaks võimalikult suures ulatuses põhinema Euroopa standarditel või kirjeldustel. Komisjon ja liikmesriigid peaksid selliseid standardeid edendama koostöös Euroopa standardiorganisatsioonide ja muude asjaomaste asutustega.

On liikmesriikide otsustada, millist liiki hädaolukorra side kasutamine on tehniliselt teostatav, et tagada rändlusklientidele juurdepääs hädaabiteenustele. Tagamaks, et rändlusklientidel on juurdepääs hädaolukorra sidele direktiivi (EL) 2018/1972 artiklis 109 sätestatud tingimustel, peaksid külastatava võrgu operaatorid standardpakkumisse lisama teabe selle kohta, millist liiki hädaolukorra side on külastatavas liikmesriigis rändlusklientidele juurdepääsu tagamiseks liikmesriigi õigusnormide alusel lubatud ja tehniliselt teostatav. Lisaks sellele peaksid rändluse hulgiteenuse lepingud sisaldama teavet tehniliste parameetrite kohta, et tagada juurdepääs hädaabiteenustele, seda ka puuetega rändlusklientide puhul, ning helistaja asukoha teabe, sealhulgas mobiiltelefoni kaudu saadava teabe edastamine külastatava liikmesriigi kõige asjakohasemale häirekeskusele. Selline teave peaks võimaldama rändlusteenuse osutajal teha kindlaks hädaolukorra side ja seda pakkuda ning edastada helistaja asukoht tasuta.

(20)

Standardpakkumistesse võib lisada teatavad tingimused, et võimaldada mobiilsideoperaatoritel ära hoida püsivat rändlust või rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu anomaalset või lubamatut kasutamist. Eelkõige juhul, kui külastatava võrgu operaatoril on põhjust arvata, et oluline osa rändlusteenuse osutaja kliente püsivalt rändleb või rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu kasutatakse anomaalselt või lubamatult, peaks tal olema võimalus nõuda koondatud viisil ning täiel määral kooskõlas liidu ja liikmesriigi andmekaitsenõuetega rändlusteenuse osutajalt andmeid, mis võimaldaks teha kindlaks, kas oluline osa rändlusteenuse osutaja kliente rändleb püsivalt või kas juurdepääsu rändlusteenuste hulgiturule kasutatakse anomaalsel või lubamatul viisil, näiteks andmed selliste klientide osakaalu kohta, kelle riigisisene tarbimine on rändlusteenuse tarbimisega võrreldes tähtsusetu. Lisaks sellele tuleks rändluse hulgiteenuse lepingud lõpetada püsiva rändluse või rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu anomaalse või lubamatu kasutamise ärahoidmiseks üksnes juhul, kui olukorda ei ole vähem rangete meetmete abil õnnestunud lahendada. Lepingu lõpetamiseks peaks eelneva loa andma külastatava võrgu operaatori riigi reguleeriv asutus, kes võtab võimalikult ulatuslikult arvesse BERECi arvamust, kui BERECiga on konsulteeritud.

Vähem ranged meetmed võiksid seisneda kõrgemate rändluse hulgihindade kehtestamises, ületamata seejuures käesoleva määrusega kehtestatud maksimaalseid hulgihindu lepingus kindlaks määratud koondmahtu ületava mahu eest. Kõrgemad rändluse hulgihinnad tuleks kehtestada kas eelnevalt või alates hetkest, mil külastatava võrgu operaator on objektiivsetest kriteeriumidest lähtudes kindlaks teinud, et oluline osa rändlusteenuse osutaja kliente püsivalt rändleb või rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu kasutataks anomaalselt või lubamatult, ning on sellest koduvõrgu operaatorile teada andnud. Vähem ranged meetmed võiksid seisneda ka selles, et koduvõrgu operaator kohustub vastavalt käesoleva määruse kohaselt vastu võetud rakendusaktidele rakendama oma klientide suhtes kohaldatavat mõistliku kasutamise poliitikat või seda muutma, või et külastatava võrgu operaatoril on võimalus taotleda rändluse hulgiteenuse lepingu muutmist. Läbipaistvuse huvides peaks riigi reguleeriv asutus tegema teabe rändluse hulgiteenuse lepingute lõpetamise loa taotluste kohta üldsusele kättesaadavaks, järgides ärisaladuse hoidmise nõuet.

(21)

Et tõhusam, integreeritum ja konkurentsipõhisem rändlusteenuste turg saaks välja kujuneda, tuleks jaemüügitasandil rändlusteenuste osutamise eesmärgiga peetavatel läbirääkimistel rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu üle anda operaatoritele võimalus pidada läbirääkimisi hulgihinna innovaatiliste kujunduskavade üle, mis ei ole otseselt seotud tegelike tarbitud mahtudega, näiteks kindla summaga maksed, eelnevalt sõlmitud lepingud või läbilaskevõimel põhinevad rändluse hulgiteenuse lepingud või hinnakujunduskavad, mis peegeldavad nõudluse muutumist aasta lõikes. Kui käesolevas määruses sisalduvatest alalise rändluse piirangutest ei tulene teisiti, ei jäeta käesoleva määruse kohaldamisalast välja masinatevahelist sidet, nimelt teenuseid, mis hõlmavad andmete ja teabe automaatset edastamist seadmete või tarkvarapõhiste rakenduste vahel, mille puhul inimeste vaheline suhtlus on piiratud või puudub, ega käesolevas määruses sätestatud asjaomaseid rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu kohustusi, sealhulgas sätteid rändlusteenuste õiglase kasutamise kohta ja mobiilsideoperaatorite võimalust lisada oma võrdluspakkumistesse tingimusi, millega välditakse reguleeritud rändlusteenuste püsivat kasutamist või rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu anomaalset või lubamatut kasutamist. Püsiva rändluse üle peetakse siiski äriläbirääkimisi ning kaks rändluspartnerit võivad neis kokku leppida rändluse hulgiteenuse lepingus. Võib eeldada, et masinatevahelise side turgude tõhusamaks ja konkurentsitihedamaks kujunemise huvides hakkavad mobiilsideoperaatorid üha enam vastama kõigile mõistlikele taotlustele mõistlikke tingimusi sisaldavate rändluse hulgiteenuse lepingute kohta ja neid taotlusi rahuldama ning lubavad ühtlasi sõnaselgelt masinatevahelise side püsivat rändlust.

Neil peaks olema võimalik sõlmida paindlikke rändluse hulgiteenuse lepinguid, mis võimaldavad osutada hulgimüügitasandil rändlusteenuseid ja kohaldada tariifiskeeme, mille aluseks ei ole tarbitud andmete maht, vaid muud parameetrid, näiteks ühendatud masinate arv ühes kuus. Kui sellega seoses peaks tekkima piiriüleseid vaidlusi, peaksid vaidluse pooled kasutama direktiivi (EL) 2018/1972 artiklis 27 sätestatud vaidluste lahendamise korda. Läbirääkimistel osalejatel peaks olema võimalik kokku leppida, et rändluse hulgiteenuse lepingute kestuse jooksul reguleeritud rändlusteenuste maksimaalseid hulgihindu ei kohaldata. Sellega välistataks võimalus, et kumbki pool taotleb seejärel käesolevas määruses sätestatud, tegelikul tarbimisel põhinevate mahupõhiste maksimaalsete hulgihindade kohaldamist. See ei tohiks piirata reguleeritud rändlusteenuste jaemüügitasandil osutamisega seotud kohustusi. Komisjoni aruandes on märgitud ka seda, et hiljuti on välja kujunenud hulgitasandi rändlusliiklusega kauplemise uued viisid, näiteks internetipõhised kauplemisplatvormid, mis võivad hõlbustada operaatoritevahelisi läbirääkimisi. Samalaadsete vahendite kasutamine võiks aidata suurendada konkurentsi rändluse hulgiturul ja viia tegelikult kehtivad hulgihinnad veelgi alla.

(22)

Määruses (EL) nr 531/2012 on sätestatud, et operaator ei tohi takistada lõppkasutaja juurdepääsu reguleeritud andmeside-rändlusteenustele, mida külastatavas võrgus osutab alternatiivne rändlusteenuse osutaja. Pärast põhimõtte „rändle nagu kodus“ kasutuselevõttu on see andmeside-rändlusteenuste eraldi müümise kohustusena kehtestatud struktuurne meede aga kaotanud oma mõjususe. Tegelikult on seda kohustust turul vähe kasutatud ja seega ei ole see enam asjakohane. Seepärast ei tuleks enam kohaldada sätteid, millega nõutakse, et operaatorid pakuksid jaemüügitasandil eraldi andmeside-rändlusteenuseid.

(23)

Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et sätestada üksikasjalikud reeglid mõistliku kasutamise poliitika rakendamise kohta ning riigisisese hinna eest jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste jätkusuutlikkuse hindamise meetodite ja rändlusteenuse osutaja poolt sellise hindamise eesmärgil esitatava taotluse kohta. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (14). Kuni nende rakendusmeetmete vastuvõtmiseni tuleks jätkata komisjoni rakendusmääruse (EL) 2016/2286 (15) kohaldamist.

(24)

Rändlusklientide huvide kaitsmiseks tuleks kehtestada reguleerivad kohustused nii jae- kui ka hulgimüügitasandil, kuna kogemused on näidanud, et kogu liitu hõlmavate rändlusteenuste hulgihindade alandamisega ei pruugi kaasneda madalamad rändluse jaehinnad, sest puuduvad stiimulid nende alandamiseks. Samal ajal võiksid jaehindade vähendamise meetmed, juhul kui ei kohandata selliste teenuste osutamisega seotud hulgimüügikulude taset, ohustada rändlusteenuste siseturu korrakohast toimimist ja takistada suuremat konkurentsi.

(25)

Jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamine kooskõlas määrusega (EL) 2015/2120 oli vajalik digitaalse ühtse turu loomiseks ja selle toimimise lihtsustamiseks kogu liidus. Rändlusturu korrakohase toimimise tagamiseks ei olnud kõnealune määrus aga üksi piisav. Käesolev määrus peaks aitama kaasa sellele, et jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamisega ei kahjustata hinnastamismudeleid riigisisestel turgudel.

(26)

Vastav riigisisene jaehind peaks olema võrdne riigisisese jaetasuga ühiku kohta. Olukorras, kus puuduvad konkreetsed riigisisesed jaehinnad, mida saaks kasutada jaemüügitasandil osutatava reguleeritud rändlusteenuse alusena (näiteks riigisiseste piiranguta tariifikavade, pakettide või riigisiseste tariifide puhul, mis ei sisalda andmesidet), tuleks riigisisest jaehinda lugeda samaks maksustamismehhanismiks, justkui klient kasutaks oma liikmesriigi sisest tariifikava.

(27)

Rändluskliendid peaksid liidus ränneldes saama kasutada jaeteenuseid, mille nad on tellinud, ja saama kasu samasugusest teenusekvaliteedist nagu kodus. Selle eesmärgi saavutamiseks ja kooskõlas käesolevas määruses sätestatud rändlusteenuste hulgiturule juurepääsu kohustustega peaksid rändlusteenuse osutajad ja mobiilivõrguoperaatorid võtma vajalikud meetmed tagamaks, et jaemüügitasandil osutatakse reguleeritud rändlusteenuseid samadel tingimustel, nagu tarbitaks neid teenuseid koduriigis. Näiteks kui külastatava võrgu suurim võimalik andmesidekiirus on võrdne rändlusteenuse osutaja poolt koduriigis pakutava maksimaalse kättesaadava kiirusega või sellest suurem, ei tohiks rändlusteenuse osutaja pakkuda koduriigis pakutavast maksimaalsest kättesaadavast kiirusest väiksemat kiirust. Kui külastatava võrgu suurim võimalik andmesidekiirus on rändlusteenuse osutaja poolt koduriigis pakutavast maksimaalsest kasutatavast kiirusest väiksem, ei tohiks rändlusteenuse osutaja pakkuda külastatava võrgu suurimast kättesaadavast kiirusest väiksemat kiirust. Kui külastatavas võrgus on olemas uuem võrgupõlvkond või -tehnoloogia, ei tohiks rändlusteenuse osutaja piirata rändlusteenuse osutamist varasema võrgupõlvkonna või tehnoloogiaga kui see, mida koduriigis pakutakse. Lisaks võib rändlusteenuse osutaja eelkõige järgmise põlvkonna mobiilsidevõrkudele ja -tehnoloogiale ülemineku ajal, kui nende võrkude ja tehnoloogia rakendamine rändlusteenuse osutaja ja külastatava võrgu operaatori poolt ei ole võrreldav, pakkuda jaemüügitasandil reguleeritud rändlusteenuseid olemasoleva mobiilsidetehnoloogiaga. Keelata tuleks ärikaalutlustel jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste kvaliteedi vähendamine, näiteks ribalaiuse vähendamine rändlusmahtude vähendamiseks. Operaatorid peaksid võtma mõistlikke meetmeid, et vähendada mobiilsidevõrkude vahelisel üleminekul põhjendamatuid viivitusi, ilma et see piiraks direktiivi (EL) 2018/1972 artikli 28 kohaldamist. Riiklikud haldusasutused ja operaatorid saavad sõlmida spektri koordineerimise lepinguid ja tagada leviala vähemalt 5G-koridorides ja maapealsetel edastusteedel.

(28)

Rändlusteenuse osutajatel peaks olema võimalik rakendada kohaldatava riigisisese jaehinna eest jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste tarbimise puhul mõistliku kasutamise poliitikat. Mõistliku kasutamise poliitikat tuleks kasutada üksnes selleks, et vältida jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste anomaalset või lubamatut kasutamist, näiteks kui rändluskliendid kasutavad selliseid teenuseid muus liikmesriigis kui koduriigi teenuseosutaja liikmesriik muudel eesmärkidel kui regulaarne reisimine. Mõistliku kasutamise poliitika rakendusmeetmetega tuleks tagada, et rändlusteenuste osutajad ei hoiaks selle eesmärgi saavutamisest kõrvale muudel eesmärkidel, mis kahjustaksid rändluskliente, kes mis tahes vormis perioodiliselt reisivad. Kui rändluskliendi ajutine teises liikmesriigis viibimine pikeneb tahtmatult näiteks pandeemia, ajutise piiride sulgemise või looduskatastroofi põhjustatud vääramatu jõu tõttu, peaksid rändlusteenuse osutajad rändluskliendi põhjendatud taotluse korral pikendama kehtivate mõistliku kasutamise piirmäärade kehtivust asjakohase aja võrra. Mõistliku kasutamise poliitika peaks võimaldama rändlusteenuse osutaja klientidel tarbida teatavat mahtu jaemüügitasandil osutatavaid reguleeritud rändlusteenuseid kohaldatava riigisisese jaehinna eest, mis on kooskõlas nende vastavate tariifikavadega. Mõistliku kasutamise poliitika kohaldamise rakendusmeetmetes tuleks arvesse võtta rändlusklientide perioodiliste reiside arvukaid ja erinevaid mustreid, et tagada, et mõistliku kasutamise poliitika ei takistaks põhimõtte „rändle nagu kodus“ tegelikku rakendamist selliste klientide puhul.

(29)

Oma rakendusaktide läbivaatamisel peaks komisjon pärast BERECiga konsulteerimist hindama, mil määral võimaldaksid turutingimused, tarbimis- ja reisimisharjumused, hinnakujunduse areng ja lähenemine ning täheldatav konkurentsimoonutuste oht pakkuda perioodiliste reiside puhul rändlusteenuseid riigisiseste hindadega kestlikult ning kas mõistliku kasutamise poliitika raames võetavate meetmete kohaldamine ja mõju võiks piirduda vaid erandjuhtudega.

(30)

Rändlusteenuse osutajal peaks eriomastel ja erandlikel asjaoludel olema võimalik juhul, kui tal ei ole võimalik katta oma tegeliku ja prognoositava jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste osutamise kogukulu oma tegelikust ja prognoositavast selliste teenuste osutamise kogutulust, taotleda riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks luba kehtestada lisatasu. Riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkuse hindamine peaks põhinema asjakohastel, rändlusteenuse osutajale eriomastel objektiivsetel teguritel, sealhulgas rändlusteenuse osutajate vahelistel objektiivsetel erinevustel kõnealuses liikmesriigis ning riigisiseste hindade ja tulu tasemel. See võib olla asjakohane näiteks selliste operaatorite kindlasummaliste riigisiseste jaemüügimudelite puhul, kelle andmeliiklust iseloomustab märkimisväärne negatiivne tasakaalustamatus, juhul kui riigisisene kaudne ühikuhind on madal ja operaatori kogutulu võrreldes rändluskulu koormusega on samuti madal, või juhul, kui kaudne ühikuhind on madal ja tegelik või prognoositav rändluse tarbimine on suur. Selleks et vältida olukorda, kus sellised kulude katmise probleemid muudavad rändlusteenuse osutajate riigisisese hinnamudeli jätkusuutmatuks, luues ohu, et riigisiseste hindade arengule avaldub tuntav mõju (nn vesivoodi efekt), peaks rändlusteenuse osutajatel eespool nimetatud asjaoludel olema riigi reguleeriva asutuse loal võimalik kohaldada jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste puhul lisatasu üksnes sellises ulatuses, mis on vajalik selliste teenuste osutamise kõikide asjakohaste kulude katmiseks.

(31)

Sel eesmärgil tuleks jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste osutamise kulu kindlaksmääramisel lähtuda tegelikest rändlusteenuse hulgitasudest, mida kohaldatakse rändlusteenuse osutaja väljuva rändlusliikluse suhtes, mis ületab sissetuleva rändlusliikluse, ning võttes mõistlikult arvesse ühiseid ja üldisi kulusid. Jaemüügitasandil osutatavatest reguleeritud rändlusteenustest saadava tulu kindlaksmääramisel tuleks lähtuda riigisisese hinna tasemel jaemüügitasandil osutatava reguleeritud rändlusteenuse tarbimise tulust kas ühikuhinna alusel või kindlasummalise tasu osana, mis kajastab vastavalt klientide poolt jaemüügitasandil osutatava reguleeritud rändlusteenuse tarbimise tegelikku ja prognoositavat osa liidus ja riigisisese tarbimise tasandil. Samuti tuleks arvesse võtta jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste tarbimist ja riigisisest tarbimist rändlusteenuse osutaja klientide poolt ning konkurentsi-, hinna- ja tulutaset riigisisesel turul ja mis tahes täheldatavat ohtu, et riigisiseste jaehindadega toimuv rändlus võiks selliste hindade kujunemist tuntavalt mõjutada.

(32)

Määruses (EL) nr 531/2012 on sätestatud, et kui rändlusteenuse osutaja kohaldab reguleeritud rändlusteenuste tarbimisele jaemüügitasandil lisatasu, mis ületab mõistliku kasutamise poliitikaga ette nähtud piire, ei tohi riigisisese jaehinna ning iga tehtud reguleeritud rändluskõne, saadetud reguleeritud rändlussõnumi ja kasutatud reguleeritud andmeside-rändlusteenuse suhtes kohaldatava lisatasu summa ületada vastavalt 0,19 eurot minuti eest, 0,06 eurot SMSi eest ja 0,20 eurot kasutatud megabaidi eest. Arvestades, et põhimõtet „rändle nagu kodus“ on tegelikult rakendatud alates 15. juunist 2017, ei ole see säte enam vajalik.

(33)

Kooskõlas põhimõttega, et maksab helistaja, ei maksa mobiilsidekliendid riigisiseste mobiilikõnede vastuvõtmise eest, vaid kõne lõpetamise kulu kõne vastuvõtja sidevõrgus kaetakse helistajale kehtestatud jaehinnast. Kõne lõpetamise tasude ühtlustamine liikmesriikides peaks võimaldama rakendada sama põhimõtet jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste kõnede suhtes. Vastavalt direktiivi (EL) 2018/1972 artikli 75 lõikele 1 on komisjon oma delegeeritud määrusega (EL) 2021/654 (16) kehtestanud mobiilsideteenuste jaoks kõne lõpetamise tasu üleliidulise ühtse maksimaalse määra, et vähendada ühtlaselt kogu liidus kõne lõpetamise hulgiteenusega seotud konkurentsiprobleemide lahendamisega kaasnevat regulatiivset koormust. Delegeeritud määrus (EL) 2021/654 sisaldab kolmeaastast liuggraafikut: üleliidulise ühtse mobiilikõne lõpetamise tasu maksimaalne määr on 2021. aastal 0,7 eurot, 2022. aastal 0,55 eurot ja 2023. aastal 0,4 eurot ning alates 2024. aastast on mobiilikõne lõpetamise tasu üleliiduline maksimaalne määr 0,2 euro. Käesolevas määruses sätestatud olukordades, kus rändlusteenuse osutajatel on lubatud kohaldada jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste suhtes lisatasu, ei tohiks vastu võetud reguleeritud rändluskõnede suhtes kohaldatav lisatasu ületada üleliidulist mobiilikõnede lõpetamise ühtset maksimummäära, mille komisjon on vastavaks aastaks delegeeritud määrusega (EL) 2021/654 kehtestanud. Kui komisjon jõuab seejärel järeldusele, et üleliidulist ühtset mobiilikõnede lõpetamise maksimaalset tasu ei ole enam vaja kehtestada, ei tohiks vastuvõetud reguleeritud rändluskõnede suhtes kohaldatav lisatasu ületada määra, mis on sätestatud direktiivi (EL) 2018/1972 artikli 75 alusel vastu võetud viimases delegeeritud õigusaktis.

(34)

Kui liiduüleste reguleeritud rändlusteenuste osutajad muudavad käesoleva määruse nõuetele vastamiseks oma jaemüügitasandi rändlustariife ja kaasnevaid rändluse kasutamise põhimõtteid, ei tohiks sellised muudatused anda direktiivi (EL) 2018/1972 üle võtvate liikmesriigi õigusaktide alusel mobiilsideklientidele mingit õigust oma jaelepingute ülesütlemiseks.

(35)

Kui jaelepingus käsitletakse jaemüügitasandil osutatavaid mis tahes liiki reguleeritud rändlusteenuseid, tuleks selles lepingus selgelt ja arusaadavalt täpsustada kõnealuse jaemüügitasandil osutatava reguleeritud rändlusteenuse tunnused, sealhulgas teenuse kvaliteedi eeldatav tase. Kuigi rändlusteenuse osutajatel puudub kontroll külastatavate võrkude üle, kohaldatakse osutatavate rändlusteenuste suhtes külastatava võrgu operaatoriga sõlmitud rändluse hulgiteenuse lepingut. Seepärast peaksid rändlusteenuse osutajad rändlusklientide võimestamiseks oma kliente jaelepingus selgelt teavitama sellest, kuidas rändlusteenuste kvaliteet võib praktikas erineda koduriigis tarbitavatest teenustest. Rändlusteenuse osutajad peaksid võimalikult suures ulatuses selgitama ka seda, kuidas võivad rändluse ajal teenuse kvaliteeti, näiteks rändlusteenuste või muude teenuste kiirust, latentsusaega ja kättesaadavust, mõjutada muud asjakohased tegurid teatava tehnoloogia kättesaadavuse, leviala või välistest teguritest, näiteks topograafiast tingitud erinevuste tõttu. Selline jaeleping peaks sisaldama ka selget ja arusaadavat teavet kaebuste esitamise korra kohta, mis peab olema kättesaadav juhul, kui teenuse kvaliteet ei vasta jaelepingu tingimustele. Rändlusteenuse osutaja peaks sellealaste kaebustega tegelema õigel ajal ja tulemuslikult.

(36)

Selleks et tagada rändlusklientide piisav teavitamine nende rändlusteenuse kvaliteedist, peaksid rändlusteenuse osutajad avaldama asjakohase teabe oma veebilehel. Selleks peaksid nad esitama teabe põhjuste kohta, miks rändlusteenuseid võidakse pakkuda vähem soodsatel tingimustel kui need teenused, mida pakutakse koduriigis. Nimetatud teave peaks eelkõige sisaldama selget ja arusaadavat selgitust võimalike oluliste kõrvalekallete kohta reklaamitavast või hinnangulisest maksimaalsest üles- ja allalaadimiskiirusest võrreldes sellega, mida pakutakse koduriigis, ning selle kohta, kuidas sellised kõrvalekalded võivad mõjutada rändlusteenust, mida klient tellib. Teave võiks sisaldada ka selget ja arusaadavat selgitust selle kohta, kuidas mahupiirangud, kiirus, olemasolevad võrgupõlvkonnad ja -tehnoloogia ning muud teenusekvaliteedi parameetrid võivad andmeside-rändlusteenust praktikas mõjutada, eriti mis puudutab sisu, rakenduste ning teenuste kasutamist rändluse ajal.

(37)

Vahel põhjustab rändlusklientidele ja koduriigi operaatoritele tahtmatult suuri arveid see, et liidus lisaväärtuseteenuste jaoks kasutatavad numbrid ja lisaväärtusteenuste eest küsitavad hulgihinnad ei ole läbipaistvad, ilma et see piiraks direktiivi (EL) 2018/1972 artikli 97 kohaldamist. On numbreid, mida kasutatakse lisaväärtusteenuste (nt tasulised numbrid, tasuta telefoninumbrid või jagatud kuluga numbrid) pakkumiseks ja millega loodava ühenduse suhtes kohaldatakse riigi tasandil eraldi hinnatingimusi. Käesolevat määrust ei tuleks kohaldada tariifi selle osa suhtes, mida nõutakse lisaväärtusteenuste osutamise eest, vaid üksnes tariifide suhtes, mida nõutakse kõnealuste teenustega ühenduse saamise eest. Põhimõte „rändle nagu kodus“ võib siiski tekitada lõppkasutajates ootuse, et ühendus selliste numbritega rändluse ajal ei tohiks kaasa tuua suuremaid kulusid kui riigisiseselt. Paraku ei ole see rändluse ajal alati nii. Rändlusklientidele tekivad suuremad kulud ka siis, kui nad helistavad numbril, mis koduriigis on tasuta. See võib vähendada klientide kindlustunnet rändluse ajal oma telefoni kasutamise suhtes ning kaasa tuua ootamatult suured arved ehk arvešoki, takistades seega põhimõtte „rändle nagu kodus“ tegelikku rakendamist. Jaemüügi tasandil on selle peamine põhjus ebapiisav läbipaistvus seoses suuremate tasudega, mida lisaväärtusteenuste numbritega ühenduse loomine kaasa võib tuua. Seetõttu tuleks kehtestada meetmed, mis suurendaksid teadlikkust suurema arve saamise ohust ja tõhustaksid lisaväärtusteenuste numbritega ühenduse loomise tingimuste läbipaistvust. Sellest tuleks rändluskliente nende jaelepingus teavitada ning samuti tuleks neile õigel ajal, tasuta ja kasutajasõbralikult teada anda ja neid hoiatada, et rändluse ajal võib ühendus lisaväärtusteenuste numbritega kaasa tuua lisatasusid. Rändlusolukordades võib kohaldada direktiivi (EL) 2018/1972 VI lisas sätestatud kolmanda isiku arvete deaktiveerimise vahendit, kui see on olemas.

(38)

Rändluse hulgituru toimimisega tuleks tagada, et operaatoritel oleks võimalik katta kõik hulgituru reguleeritud rändlusteenuste osutamisega seotud kulud, sealhulgas ühised ja üldkulud. Läbivaatamisprotsessis kasutatud kulumudelis võeti võimalikult suurel määral arvesse operaatorite poolt mobiilside rändlusteenuste osutamiseks tehtud investeeringuid, nagu spektrikulud, seadmete kulud ja taristuinvesteeringud, samuti operaatorite kasutatav taristu ja tehnoloogia, mis domineerib tarbimises eeldatavasti kuni järgmise läbivaatamiseni. 2025. aastaks kavandatud läbivaatamine põhineb uuel kulumudelil, milles võetakse täiel määral arvesse vaheperioodil täheldatud tehnoloogia arengut. See peaks aitama säilitada stiimulid investeerida külastatavatesse võrkudesse ja vältida külastatavatel turgudel riigisisese konkurentsi moonutamist, mille põhjustab nende operaatorite õiguslik arbitraaž, kes konkureerimiseks riigisisesel külastataval turul kasutavad rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu parandusmeetmeid.

(39)

Pidades silmas käesoleva määruse eesmärke tagada jätkuv konkurents ja lõppkasutajate kaitse, tuleks käesoleva määrusega kehtestada rändluse hulgihindade ülempiirid, mis kajastavad operaatorite hulgirändlusteenuste osutamise kulude arengut. Läbivaatamisprotsessis kasutatud kulumudel, millele on osutatud käesoleva määruse tarbeks tehtud mõjuhinnangus, näitab, et operaatorite kulud on järk-järgult vähenenud ja vähenevad edasi. Võttes arvesse ka eeldatavat ajakava hulgimüügitasandi ülempiiride kavandatavaks läbivaatamiseks, mis põhineb kahel aruandel, mille komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule 30. juuniks 2025 ja 30. juuniks 2029, peaksid maksimaalsed hulgihinnad langema liuggraafiku alusel, võttes arvesse asjakohaseid kuluprognoose ja tõenäolisi turusuundumusi aastatel 2022–2027.

(40)

Hulgituru rändlusteenuste osutamise hinnangulisi kulusid, sealhulgas ühiseid ja üldkulusid, hinnati mitme allika alusel. Üks allikas oli hulgimüügitasandil osutatavate rändlusteenuste üldine kulumudel, mida läbivaatamisel kasutati ja milles hinnati tõhusa operaatori kulusid hulgimüügi rändlusteenuste osutamisel. Kulumudeli tulemus võimaldab analüüsida kulusid iga aasta kohta igas liikmesriigis vastavalt eri stsenaariumidele ja eeldustele aastatel, mil kulusid prognoositakse. Kulumudelile olid lisatud operaatorite esitatud andmed ja seejärel kinnitasid seda asjaomased riiklikud reguleerivad asutused. Liikmesriikide puhul, kes suutsid näidata, et see mõjutas operaatorite võrgu dimensioonimist, võeti arvesse ka hooajalisust. Kogu kulumudeli väljatöötamise ajal konsulteeriti operaatorite, BERECi ja riikide reguleerivate asutustega. Kulude hindamisel lähtuti ka liidus kehtivatest rändluse hulgihindadest ja võeti arvesse ajakohastatud võrgutehnoloogia eeldatavat tulevast kasutuselevõttu, lähtudes BERECi arvamustes esitatud suunistest.

(41)

Seoses hulgihindu käsitlevate õigusnormidega tuleks liidu tasandil jätta kehtima reguleerivad kohustused, sest iga meede, mis võimaldab osutada kogu liidus rändlusteenuseid põhimõttel „rändle nagu kodus“, aga mille puhul ei ole arvestatud hulgituru rändlusteenuste osutamisega seotud hulgimüügikulude taset, võib häirida rändlusteenuste siseturu toimimist ega aita soodustada konkurentsi. Asjakohasel tasemel hulgihinnad peaksid soodustama püsivat konkurentsi, muu hulgas uute osalejate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ning idufirmade seas.

(42)

Maksimaalsed hulgihinnad peaksid toimima kaitsva tasemena ning tagama, et operaatoritel oleks võimalik katta oma kulud, sealhulgas ühised ja üldkulud. Samuti peaksid need võimaldama laialdast kestlikku rändlusteenuste osutamist põhimõttel „rändle nagu kodus“ ning jätma samal ajal ruumi operaatoritevahelisteks äriläbirääkimisteks.

(43)

Mõne mobiilsideoperaatori tava arvutada hulgimüügitasandil rändluskõnede tasu tavapäraselt muude hulgimüügitasandi sidumistasude suhtes kohaldatava sekundipõhise arvutamise asemel minimaalselt 60-sekundiliste tasustamisperioodide alusel moonutab kõnealuste operaatorite ja teistsuguseid arveldusmeetodeid rakendavate operaatorite vahelist konkurentsi ning kahjustab käesoleva määrusega ette nähtud maksimaalsete hulgihindade järjepidevat kohaldamist. Lisaks kujutab see endast lisatasu, mis hulgimüügi kulusid suurendades avaldab negatiivset mõju kõneteenuste rändluse hindadele jaemüügi tasandil. Seetõttu tuleks nõuda, et mobiilsideoperaatorid arvutaksid reguleeritud rändluskõne hulgihinnad sekundipõhiselt.

(44)

Tagamaks, et rändlusklientidel on tasuta katkematu ja tulemuslik juurdepääs hädaabiteenustele, ei tohiks külastatavad võrgud nõuda rändlusteenuse osutajatelt mitte mingeid hulgitasusid, mis oleksid seotud mis tahes liiki hädaolukorra sidega.

(45)

Rändlusteenuste jaehinna suurema läbipaistvuse saavutamiseks ja selleks, et aidata rändlusklientidel otsustada, kuidas oma mobiilseadmeid välisriigis viibides kasutada, peaksid mobiilsideteenuste osutajad edastama oma rändlusklientidele tasuta teavet külastatavas liikmesriigis rändlusteenuste kasutamisel kohaldatavate rändlustasude kohta. Kuna teatavatel kliendirühmadel võib olla rändlustasude kohta piisavalt teavet, peaksid rändlusteenuse osutajad pakkuma võimalust nimetatud automaatsest sõnumist kergesti loobuda. Ühtlasi tuleks rändlusklientidele saata tekstsõnum, mis sisaldab linki tasuta veebisaidile, mille on loonud rändlusteenuse osutaja ning millel esitatakse üksikasjalik teave selliste teenuste liikide kohta nagu kõned ja SMS-sõnumid, millega seotud kulud võivad suureneda, ilma et see piiraks direktiivi (EL) 2018/1972 artikli 97 kohaldamist. Rändluskliente tuleks igakülgselt ja selgelt teavitada kõigist rändluse ajal tasuta telefoninumbrite suhtes kohaldatavatest tasudest. Peale selle peaksid rändlusteenuse osutajad aktiivselt andma oma klientidele, kui viimased asuvad liidu territooriumil, nende soovi korral ja tasuta lisateavet häälkõnede tegemise või vastuvõtmise ning SMS-sõnumite, MMS-sõnumite ja muude andmesideteenuste saatmise ja vastuvõtmise minuti-, sõnumi- või megabaiditasude (koos käibemaksuga) kohta külastatavas liikmesriigis.

(46)

Rändlusklient võib ühenduda muu kui maapealse üldkasutatava mobiilsidevõrguga, näiteks komisjoni otsuses 2010/166/EL (17) määratletud laeva pardal osutatavate mobiilsideteenustega (MCV-teenused) või komisjoni otsuses 2008/294/EÜ (18) määratletud õhusõiduki pardal osutatavate mobiilsideteenustega (MCA-teenused), mida pakutakse muude raadiovõrkude kui maapealsete võrkude kaudu, kasutades pardal olevaid eriseadmeid. Need teenused on sageli kättesaadavad rahvusvahelistes vetes või õhusõiduki pardal. Rändlusklientide tasud, mis tekivad siis, kui nad ühenduvad tahtlikult või tahtmatult muude kui maapealsete võrkudega, on märkimisväärselt suuremad kui reguleeritud rändlusteenuste tariifid. Rändluskliendid on harjunud põhimõttega „rändlema nagu kodus“ ja kasutama riigisiseste hindadega rändlusteenuseid. Kuna puudub ühtne lähenemisviis läbipaistvusele ja kaitsemeetmetele ühendumisel muude kui maapealsete võrkudega, on rändlusklientidel suurem oht saada ootamatult suuri arveid. Seepärast tuleks kehtestada täiendavad läbipaistvus- ja kaitsemeetmed, mida kohaldatakse muude kui maapealsete võrkudega ühendumiste suhtes, näiteks laevade ja õhusõidukite puhul. Rändlusteenuse osutajad peaksid astuma selliste läbipaistvus- ja kaitsemeetmete kohaldamiseks mõistlikke samme. Sellised sammud võivad hõlmata võrgu haldamise meetmeid, rahalisi piiranguid, loobumismehhanismi või samaväärseid meetmeid. Eelkõige peaksid need hõlmama meetmeid, millega tagatakse piisava teabe andmine selgel ja arusaadaval viisil, et anda rändlusklientidele võimalus sellise tahtmatu rändlusteenuse kasutamist aktiivselt vältida.

Rändlusteenuse osutajad, kes pakuvad loobumismehhanismi, peaksid teavitama rändluskliente teenuse kohese kasutuselevõtu või taasaktiveerimise piirangutest, näiteks ohust, et ilma võrguühenduseta ei saa nad taasaktiveerida ühendust muu kui maapealse võrguga. Rändlusteenuse osutajad peaksid teavitama oma rändluskliente võimalusest manuaalselt ja kohe loobuda rändlusest oma mobiiltelefonis kas seadete või lennurežiimi aktiveerimise abil. Oma võrkude planeerimisel ja käitamisel peaksid rändlusteenuse osutajad nii palju kui võimalik seadma esikohale ühendused maapealsete võrkudega, et minimeerida tahtmatu ühenduse ohtu muude kui maapealsete võrkudega. Selleks et tagada rändlusklientide kõrgetasemeline kaitse muude kui maapealsete üldkasutatavate mobiilsidevõrkudega ühendumisel, peaksid mobiilsideteenuste osutajad andma oma rändlusklientidele kõigi kohaldatavate lisatasude kohta tekstsõnumiga tasuta teavet iga kord, kui luuakse ühendus sellise võrguga.

(47)

Seoses jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenustega tuleks käesolevas määruses sätestada konkreetsed läbipaistvusnõuded, mis on kooskõlas konkreetsete tariifi- ja mahutingimustega, mis kehtivad pärast jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamist. Eelkõige tuleks tagada rändlusklientide õigeaegne ja kasutajasõbralik tasuta teavitamine kohaldatavast mõistliku kasutamise poliitikast, reguleeritud kõne-, SMS- või andmeside-rändluse suhtes kohaldatava mõistliku kasutamise mahu äratarbimisest, kõigist lisatasudest, ning reguleeritud andmeside-rändlusteenuste senisest tarbimisest.

(48)

Piirialadel elavate klientide arved ei tohiks olla tarbetult suured tahtmatu rändlusteenuse kasutamise tõttu. Rändlusteenuse osutajad peaksid seetõttu rakendama kõiki mõistlikke abinõusid, et minimeerida tahtmatu rändluse ohtu ning kaitsta kliente rändlustasude tekkimise eest oma elukohajärgses liikmesriigis viibimise ajal. Sellised abinõud peaksid hõlmama rahalisi piiranguid, mehhanisme rändlusest loobumiseks väljaspool liitu asuvas võrgus, kui see on tehniliselt teostatav, või samaväärseid abinõusid. Sellised abinõud peaksid eelkõige sisaldama piisavaid meetmeid teabe esitamiseks selgel ja arusaadaval viisil, et anda klientidele võimalus tahtmatu rändlusteenuse kasutamist aktiivselt vältida. Riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused, kes vastutavad tavaliselt nende territooriumil elavate tarbijate huvide kaitsmise ja edendamise eest, peaksid olema teadlikud olukordadest, kus klientidel on probleeme rändlustasude maksmisega oma elukohajärgses liikmesriigis viibimise ajal, ning peaksid võtma probleemi lahendamiseks asjakohaseid meetmeid.

(49)

Lisaks tuleks näha ette meetmed kõigi andmeside-rändlusteenuste jaehindade läbipaistvuse tagamiseks, sealhulgas ühenduse eest muude kui maapealsete üldkasutatavate mobiilsidevõrkudega, ja eelkõige selleks, et teha lõpp arvešoki probleemile, mis takistab siseturu sujuvat toimimist, ning anda rändlusklientide käsutusse sellised vahendid, mis on vajalikud andmeside-rändlusteenuse kulude jälgimiseks ja kontrollimiseks. Samuti ei tohiks takistada rändlusteenuste asendamiseks või nende alternatiivina kasutamiseks sobivate rakenduste või tehnoloogia, sealhulgas, aga mitte üksnes traadita interneti kasutuselevõttu.

(50)

Arvešoki vältimiseks peaksid rändlusteenuse osutajad andmeside-rändlusteenuse puhul kehtestama kõigi tarbitud rändlusteenuste rahalise või mahulise ülempiiri või mitu sellist ülempiiri, väljendatuna vääringus, milles rändluskliendile arve esitatakse, ning peaksid pakkuma seda tasuta kõigile rändlusklientidele koos asjakohase teatega sellises meediavormingus, mida saab hiljem uuesti vaadata, kui kulud jõuavad kõnealuse ülempiiri lähedale. Kõnealuse ülempiiri saavutamise korral ei peaks kliendid enam teenust saama või neilt ei tuleks enam selle eest tasu nõuda, välja arvatud juhul, kui klient sõnaselgelt soovib, et talle asjaomast teenust teates esitatud tingimustel jätkuvalt osutataks. Sellisel juhul peaksid nad saama tasuta kinnituse sellises meediavormingus, mida saab hiljem uuesti vaadata. Rändlusklientidele tuleks anda võimalus loobuda mõistliku aja jooksul nendest rahalistest või mahulistest ülempiiridest või otsustada ülempiiri mitte kasutada. Kui kliendid ei avalda oma soovi, tuleks nende suhtes rakendada vaikimisi ülempiiri süsteemi.

(51)

Kõnealuseid läbipaistvusmeetmeid tuleks käsitada rändlusklientidele pakutava miinimumtagatisena ning see ei tohiks rändlusteenuse osutajaid takistada pakkumast oma klientidele muid laialdasi vahendeid, mis aitaksid neil andmeside-rändlusteenuste kulusid prognoosida ja kontrollida.

(52)

Ka ettemaksukliente võib andmeside-rändlusteenust kasutades tabada arvešokk. Seepärast tuleks ülempiiriga seonduvaid sätteid kohaldada ka kõnealuste klientide suhtes.

(53)

Tarbijad ei tee alati vahet juurdepääsul elektroonilistele sideteenustele rändluse ajal, nimelt juhul, kui lõppkasutajad kasutavad selliseid teenuseid külastatavas liikmesriigis, ja ELi-sisesel sidel, nimelt juhul, kui tarbijad teevad oma koduliikmesriigis kõnesid või saadavad SMS-sõnumeid teise liikmesriiki. Kuigi rändlus ja ELi-sisene side on kaks erinevat ja eraldiseisvat turgu, võib tarbija seisukohast tõmmata nende vahele teatavaid paralleele. Alates 15. maist 2019 on reguleeritud ELi-sisese side eest tarbijatelt võetav tasu piiratud 0,19 euroga kõneminuti kohta ja 0,06 euroga SMS-sõnumi kohta (ilma käibemaksuta). Seoses käesoleva määrusega kehtestatud põhimõtte „rändle nagu kodus“ meetmete, mis käsitlevad piiriülese side pärssimise ohtu ja võimaldavad siseturu loomist, pikendamisega, tuleks pidada asjakohaseks uurida ELi-sisese sideturu arengut. Selleks tuleks kehtivaid meetmeid hinnata, pidades silmas direktiivi (EL) 2018/1972 ja eelkõige isikutevahelise side teenuste reeglite kohaldamist ning ühtsete, kogu liitu hõlmavate kõne lõpetamise maksimummäärade kehtestamist, mis on ELi-sisese side kulustruktuuri osa. Komisjon peaks BERECi toetusel hindama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1971 (19) kehtestatud olemasolevate meetmete mõju ning tegema kindlaks, kas ja mil määral on tarbijate kaitsmiseks jätkuvalt vaja ülemmäärasid vähendada. Selline hindamine peaks toimuma vähemalt üks aasta enne kõnealuste meetmete kehtivuse lõppemist 14. mail 2024.

(54)

Liidu reguleeritud rändlustariifide ja klientide poolt väljaspool liitu reisides makstavate rändlustariifide vahel on suured erinevused, kuna viimati nimetatud tariifid on liidus kehtivatest hindadest tunduvalt kõrgemad ning liidus kohaldatakse rändlusteenuste lisatasusid pärast jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamist üksnes erandjuhul. Kuna puudub ühtne lähenemisviis väljaspool liitu toimuva rändluse läbipaistvus- ja kaitsemeetmete suhtes, ei ole tarbijad kindlad oma õigustes ning hoiduvad välisriigis viibides seetõttu sageli mobiilsideteenuste kasutamisest. Tarbijatele edastatav läbipaistev teave aitaks neil otsustada, kuidas kasutada oma mobiilseadmeid välisriigis (nii liidus kui ka väljaspool liitu) reisides, ning samuti võiks sellisest teabest olla kasu rändlusteenuse osutaja valimisel. Läbipaistvuse ja tarbijakaitse puudumise probleemi on seetõttu vaja käsitleda nii, et teatavaid läbipaistvus- ja kaitsemeetmeid kohaldatakse ka väljaspool liitu osutatavate rändlusteenuste suhtes. Kõnealused meetmed peaksid soodustama konkurentsi ja parandama siseturu toimimist.

(55)

Liidu kodanikelt küsitakse kolmandates riikides jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste kasutamisel suuri rändlustasusid. Seepärast tuleks ergutada algatusi, mille eesmärk on vähendada vastastikku rändlusteenuste tasusid liidu ja kolmandate riikide vahel. Eelkõige saaksid liidu välispiiri äärsetel aladel asuvad lõppkasutajad suurt kasu madalamatest rändlustasudest naabruses asuvates kolmandates riikides.

(56)

Kui külastatava kolmanda riigi külastatava võrgu operaator ei luba rändlusteenuse osutajal jälgida oma klientide teenusekasutamist reaalajas, ei peaks rändlusteenuse osutajal olema kohustust pakkuda rahalist või mahulist ülempiiri klientide kaitsmiseks.

(57)

Rändlusteenuse osutajad peaksid teavitama rändluskliente võimalusest kasutada hädaabiteenuseid tasuta, kui nad helistavad Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 ja nad peaksid teavitama rändluskliente muudest hädaolukorra side vahenditest, mida rändlusklientidel, eelkõige puuetega rändlusklientidel, on tehniliselt võimalik kasutada. Muud hädaolukorra side vahendid võimaldavad rändlusklientidele, eeskätt puuetega rändlusklientidele juurdepääsu hädaabiteenustele muude vahendite kaudu kui helistades. Näiteks võidakse juurdepääsu tagamiseks muude vahendite abil kasutada hädaabirakendusi, sõnumeid, vahendusteenuseid või reaalajas tekstiedastust ja tervikvestlust, mis on võetud kasutusele vastavalt direktiivi (EL) 2019/882 artiklile 4. Juurdepääsuvõimalusi käsitlev teave tuleks esitada SMS-sõnumiga, milles teavitatakse rändlusklienti võimalusest pääseda ligi tasuta hädaabiteenustele, helistades Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112, ja mis sisaldab linki spetsiaalsele veebisaidile, millele on tasuta juurdepääs ja mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2016/2102, (20) kirjeldades kergesti arusaadaval viisil alternatiivseid juurdepääsuvõimalusi külastatava liikmesriigi hädaabiteenustele ning osutades ainult nendele juurdepääsuvahenditele, mis on rändlusklientide jaoks tehniliselt teostatavad. Spetsiaalne veebisait peaks sisaldama teavet keeles, milles rändlusteenuse osutaja rändluskliendiga suhtleb.

(58)

Direktiivi (EL) 2018/1972 artikli 110 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et nende üldsuse hoiatamise süsteemid edastavad üldsusele mõeldud hoiatusi asjaomastele lõppkasutajatele, nimelt lõppkasutajatele – sealhulgas rändluse lõppkasutajatele –, kes asuvad geograafilistes piirkondades, mida hoiatusperioodil võivad mõjutada peatsed või kujunevad suured hädaolukorrad ja katastroofid. Praegu kättesaadav tehnoloogia võimaldab liikmesriikide ametiasutustel saata asjaomastele rändlusklientidele üldsusele mõeldud hoiatusi, ilma et rändlusklient peaks eelnevalt midagi tegema, näiteks rakenduse alla laadima. Mõnes liikmesriigis kasutatakse vahel lisaks eespool nimetatud tehnoloogiale ka üldsuse hoiatamise mobiilirakendusi, mis võimaldavad saata lõppkasutajatele põhjalikku teavet. Liikmesriikides, kus sellise riikliku üldsuse hoiatamise mobiilirakenduse link on esitatud käesoleva määruse kohaselt igas liikmesriigis loodud hädaabiteenustele juurdepääsu vahendite andmebaasis, peaksid rändlusteenuse osutajad rändluskliente sellele rakendusele viitavast lingist teavitama. Teave tuleks esitada keeles, milles rändlusteenuse osutaja rändluskliendiga suhtleb. Viidates direktiivi (EL) 2018/1972 preambulile hindab komisjon võimalusi, kuidas võimaldada asjaomastel rändlusklientidel saada üldsusele mõeldud hoiatusi, mille on teinud pädevad riiklikud asutused, sealhulgas mobiilirakenduse kaudu liidus reisides, kogu liitu hõlmava üldsuse hoiatamise süsteemi kaudu, mis täiendab riiklikke üldsuse hoiatamise süsteeme.

(59)

Numeratsioonialad, sealhulgas lisaväärtusteenuste jaoks kasutatavad numeratsioonialad on kindlaks määratud riikide numeratsiooniplaanides ega ole liidu tasandil ühtlustatud. Seega ei pruugi operaatorid suuta kõigi riikide lisaväärtusteenuste numeratsioonialasid eelnevalt ära tunda. Lisaväärtusteenuste jaoks kasutatavate numeratsioonialade suhtes kehtivad riigi tasandil eriomased hinnatingimused ning paljudel juhtudel ei ole nende lõpetamistasud reguleeritud. Kuigi rändlusteenuse osutajad seda mõistavad, võivad nende makstavad hulgihinnad olla ootamatult kõrged. Rändlusolukorras ei suuda operaatorid seda probleemi lahendada, sest neil ei ole piisavat teavet kogu liidus lisaväärtusteenuste jaoks kasutatavate numeratsioonialade kohta. Selle probleemi lahendamiseks peaks BEREC looma lisaväärtusteenuste jaoks kasutatavate numeratsioonialade ühtse kogu liitu hõlmava turvalise andmebaasi ja seda haldama. Selline andmebaas on läbipaistvuse suurendamise vahend, mis pakub riikide reguleerivatele asutustele ja asjakohasel juhul muudele pädevatele asutustele ning operaatoritele otsest juurdepääsu teabele selle kohta, milliste numeratsioonialadega võivad kõigis liikmesriikides kaasneda suuremad kulud (lõpetamistasud). Tegemist on vahesammuga, mis on vajalik läbipaistvuse suurendamiseks jaemüügi tasandil, sest seda võib kasutada, et teavitada rändluskliente sellest, millist liiki teenuste suhtes võivad rändluse korral kehtida suuremad tasud. Et tagada parem tarbijakaitse ja suurem läbipaistvus, peaks andmebaasis olema võimalik säilitada lisateavet, näiteks lisaväärtusteenuste numeratsioonialadega seotud tariifide, nagu minuti- või toimingutariifide kohta. Sellise tariifiteabe võiks teha kättesaadavaks spetsiaalsel veebisaidil, kus antakse teavet lisaväärtusteenuste kohta. BEREC peaks kehtestama korra, mille kohaselt pädevad asutused esitavad käesoleva määruse kohaselt lisaväärtusteenuste numeratsioonialade andmebaasis sisalduva teabe ja ajakohastavad seda.

(60)

BEREC peaks looma ühtse kogu liitu hõlmava andmebaasi, mis sisaldab hädaolukorra sidele juurdepääsu vahendeid, mis on igas liikmesriigis lubatud ning rändlevate lõppkasutajate jaoks tehniliselt teostatavad, ja seda andmebaasi haldama. Andmebaasi eesmärk on aidata riiklikel operaatoritel, riikide reguleerivatel asutustel ja asjakohasel juhul muudel pädevatel asutustel saada teavet kõigist liidus kasutatavatest hädaabiteenustele juurdepääsu võimalustest. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ajakohastada andmebaasi lingiga riiklikule üldsuse hoiatamise mobiilirakendusele, kui see on asjakohane. BEREC peaks kehtestama korra, mille kohaselt pädevad asutused peavad esitama käesoleva määruse kohaselt nõutava teabe ja seda ajakohastama.

(61)

Kui liikmesriigid annavad muudele pädevatele asutustele kui riikide reguleerivad asutused mõned lõppkasutajate kaitsega seotud ülesanded, näiteks jaelepingutega seotud teabenõuded, läbipaistvus või lepingu lõpetamine, hõlmab nende pädevate asutuste pädevus nende ülesannete täitmisel jaelepingu kõiki osi, sealhulgas rändlusega seotud õigusi ja kohustusi. Piiramata direktiivi (EL) 2018/1972 kohaste ülesannete määramist, peaks riikide reguleerivatel asutustel ja asjakohasel juhul muudel pädevatel asutustel, kes vastutavad nimetatud direktiivi kohaste ülesannete täitmise eest, olema pädevus seirata oma territooriumil käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmist, teha selle üle järelevalvet ning see tagada. Samuti peaksid nad seirama rändlusklientidele pakutavate kõne-, SMS- ja andmesideteenuste hindade muutumist liidus rändlemise korral, sealhulgas, kui see on kohaldatav, rändluskõnede tegemise ja vastuvõtmisega seotud erikulusid liidu äärepoolseimates piirkondades, ning seda, et hulgiturg kataks tehtud kulud küllaldases mahus, ning et võrgukasutamise juhtimise meetodeid ei kasutataks valiku piiramiseks klientide kahjuks. Nad peaksid tagama, et käesoleva määruse kohaldamist käsitlev ajakohastatud teave tehakse huvitatud isikutele kättesaadavaks, ning avaldama seire tulemused. Eraldi tuleks esitada teave äri-, järelmaksu- ja ettemaksuklientide kohta.

(62)

Riigisisene rändlus liidu kõige äärepoolsemates piirkondades, kus mobiiltelefoniteenuse osutamiseks antavad litsentsid erinevad neist, mis on väljastatud riigi ülejäänud territooriumi kohta, võiks saada kasu rändlusteenuste siseturul toimuvaga võrdväärsest tasude alandamisest. Käesoleva määruse rakendamine ei tohiks riigisiseseid rändlusteenuseid kasutavatele klientidele tuua kaasa vähem soodsat hinnakohtlemist võrreldes kogu liitu hõlmavaid rändlusteenuseid kasutavate klientidega. Selleks võivad liikmesriikide ametiasutused võtta täiendavaid meetmeid, mis on kooskõlas liidu õigusega.

(63)

Ärisaladuse hoidmise tagamiseks ja käesoleva määruse kohaldamise ning rändluse hulgiturgude arengu üle seire ja järelevalve tegemiseks tuleks riikide reguleerivatele asutustele anda õigus nõuda teavet nende rändluse hulgiteenuse lepingute kohta, milles ei nähta ette maksimaalsete rändlusteenuste hulgihindade kohaldamist. Samuti peaks kõnealustel asutustel olema õigus nõuda teavet rändluse hulgiteenuse lepingute nende tingimuste kindlaksmääramise ja kohaldamise kohta, mille eesmärk on vältida püsivat rändlust ning hulgimüügitasandil osutatavate rändlusteenuste anomaalset või lubamatut kasutamist muudel eesmärkidel kui reguleeritud rändlusteenuste pakkumine liidus reisivatele rändlusteenusepakkujate klientidele.

(64)

Kui liidu mobiilsideteenuste osutajad leiavad, et nende teise liikmesriigi mobiilsideoperaatoritega sõlmitud rändluskokkulepete lõpetamise või lõpetamise ohu tõttu on ohustatud koostalitlusvõime ja läbivühendatavus klientidele teenuse osutamiseks või kui nad ei ole võimelised osutama oma klientidele teenuseid teises liikmesriigis, kuna puudub kokkulepe vähemalt ühe võrguteenuste hulgimüüjaga, peaksid riikide reguleerivad asutused või direktiivi (EL) 2018/1972 artikli 61 lõike 2 punktides b ja c osutatud olukordades muud pädevad asutused kasutama vajaduse korral kõnealuse direktiivi artikli 61 kohaseid volitusi küllaldase juurdepääsu ja vastastikuse sidumise tagamiseks, võttes arvesse nimetatud direktiivi artiklis 3 sätestatud eesmärke, eelkõige siseturu arengut, soodustades üleeuroopaliste teenuste osutamist, kättesaadavust ja koostalitlusvõimet ning läbivühendatavust.

(65)

Hulgimüügitasandil osutatavate rändlusteenuste suhtes kohaldatav konkreetne hindade reguleerimine tähendab seda, et liidu üldist ülempiiri kohaldatakse liittoodete suhtes, mis võivad hõlmata ka muud juurdepääsu rändlusteenuste hulgiturule ja vastastikuse sidumise sisendeid, sealhulgas ja eelkõige neid, mida reguleeritakse riiklikult või potentsiaalselt ka piiriüleselt. Sellega seoses prognoositakse, et nende sisendite reguleerimise erinevused liidus vähenevad, eelkõige tänu direktiivi (EL) 2018/1972 kohaselt võetavatele lisameetmetele, mille eesmärk on tagada reguleerivate lähenemisviiside suurem ühetaolisus. Vahepeal tuleks tegeleda külastatavate võrkude operaatorite ja teiste operaatorite vaidlustega määrade üle, mida nende hulgimüügitasandil osutatavate rändlusteenuste pakkumiseks vajalike reguleeritud sisendite suhtes kohaldatakse, võttes arvesse BERECi arvamust, kui BERECiga on konsulteeritud, ja vastavalt rändluse suhtes kohaldatavatele spetsiaalsetele reguleerivatele kohustustele ning direktiivile (EL) 2018/1972.

(66)

Rändluse hulgiturgude toimimist ning nende seotust rändluse jaeturuga on vaja seirata ja korrapäraselt läbi vaadata, võttes arvesse konkurentsi ja tehnoloogia arengut ning liiklusvooge. Komisjon peaks esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule kaks aruannet ning seejärel asjakohasel juhul seadusandliku akti eelnõu. Komisjon peaks neis aruannetes eelkõige hindama, kas põhimõte „rändle nagu kodus“ avaldab mingit mõju jaeturul kättesaadavate tariifikavade arengule. Ühelt poolt peaks see sisaldama hinnangut kõikide selliste tariifikavade tekke kohta, mis sisaldavad üksnes riigisiseseid teenuseid ja välistavad kõik jaerändlusteenused ja mis on seega vastuolus põhimõtte „rändle nagu kodus“ peamise eesmärgiga, ning teiselt poolt hinnangut kindlasummaliste tariifikavade kättesaadavuse vähenemise kohta, mis võiks samuti tekitada tarbijatele kahju ja kahjustada digitaalse ühtse turu eesmärke.

Komisjoni aruannetes tuleks eelkõige analüüsida, millisel määral on riikide reguleerivad asutused lubanud erandkorras kohaldada jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasusid, koduvõrkude operaatorite suutlikkust säilitada oma riigisisesed hinnamudelid ja külastatavate võrkude operaatorite suutlikkust katta kõik hulgimüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenustega seotud tegelikult tekkinud kulud. Lisaks tuleks komisjoni aruannetes hinnata järgmist: kuidas on hulgimüügi tasandil tagatud juurdepääs eri võrgutehnoloogiatele ja -põlvkondadele; teavet andmesideteenuste hulgihindade kohta; millisel tasemel on kauplemisplatvormide ja muude samalaadsete vahendite kasutamine andmeliiklusega kauplemiseks hulgimüügi tasandil; milline on masinatevahelise rändluse areng; millised on jaemüügitasandil püsivad probleemid seoses lisaväärtusteenustega; hädaolukorra sidet käsitlevate meetmete kohaldamist; kolmandates riikides ja muudes kui maapealsetes üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes rändlust käsitlevaid läbipaistvusmeetmeid, mille eesmärk on vältida tahtmatut rändlust; käesoleva määrusega kehtestatud teenusekvaliteeti käsitlevate kohustuste mõjusust ning seda, kuivõrd on tarbijaid kõnealustest kohustustest nende jaelepingutes nõuetekohaselt teavitatud ja kas nad saavad põhimõttest „rändle nagu kodus“ tegelikult kasu. Samuti tuleks komisjoni aruannetes hinnata seda, millist mõju avaldavad rändlusturule uute tehnoloogiate kasutuselevõtt ja rakendamine ning pandeemiad ja loodusõnnetused. Võimaldamaks sellist aruandlust, et hinnata, kuidas rändlusturud kohanevad põhimõttega „rändle nagu kodus“, tuleks koguda piisavalt andmeid nende turgude toimimise kohta pärast kõnealuste normide rakendamist.

(67)

Selleks et hinnata konkurentsi edenemist kogu liitu hõlmavatel rändlusturgudel ja anda korrapäraselt aru muutustest rändluse tegelikes hulgihindades rändlusteenuse osutajate vahelises tasakaalustamata liikluses, peaks BEREC jätkuvalt koguma riikide reguleerivatelt asutustelt andmeid. Kui see on asjakohane, peaks riikide reguleerivatel asutustel olema võimalik oma tegevust muude pädevate asutustega koordineerida. Kõnealused andmed peaksid sisaldama vastavalt tasakaalustatud ja tasakaalustamata liikluse suhtes kohaldatavaid tegelikke tasusid ning asjaomaste rändlusteenuste tegelikke liiklusmahte. Selliste andmete kogumine, mis võimaldavad seirata ja hinnata reisikäitumise ja tarbimisharjumuste muutuste, näiteks pandeemiate põhjustatud muutuste mõju, on käesoleva määrusega ette nähtud aruannetes nõutava analüüsi jaoks väga oluline. Samuti peaks BEREC koguma andmeid juhtumite kohta, kui rändluse hulgiteenuse lepingu osalised on otsustanud loobuda maksimaalsete rändlusteenuste hulgihindade kohaldamisest või on hulgimüügitasandil rakendanud meetmeid, mille eesmärk on vältida püsivat rändlust või hulgimüügitasandil osutatavate rändlusteenuste anomaalset või lubamatut kasutamist muudel eesmärkidel kui reguleeritud rändlusteenuste pakkumine rändlusteenusepakkujate klientidele nende regulaarsete reiside ajal liidus. Kogutud piisavalt üksikasjalike andmete põhjal peaks BEREC korrapäraselt aru andma, millised on seosed rändlusteenuste jaehindade, hulgihindade ning hulgimüügikulude vahel. Komisjon peaks esitama 30. juuniks 2027 Euroopa Parlamendile ja nõukogule BERECi korrapäraste aruannete põhjal aruande ning seejärel asjakohasel juhul seadusandliku akti eelnõu. Samuti peaks BEREC koguma andmeid, mis on vajalikud, et saaks seirata asjaolusid, mida komisjon hindab käesoleva määrusega ettenähtud aruannetes.

(68)

Keskpikas perspektiivis tuleks tunnistada, et masinatevahelise rändluse ja esemevõrgu rändluse hõlbustamine on liidu tööstuse digiteerimisel oluline ajur ning seejuures tuleks tugineda sellega seotud liidu poliitikale tervishoiu, energeetika, keskkonna ja transpordi valdkonnas. Komisjon peaks korrapäraselt hindama rändluse rolli masinatevahelise ühenduvuse turul ja esemevõrgu turul. Asjakohasel juhul peaks komisjon pärast BERECiga konsulteerimist esitama ka soovitusi. BEREC peaks samuti koguma vajalikke andmeid, et oleks võimalik seirata elemente, mida tuleb hinnata käesoleva määrusega ettenähtud komisjoni aruannetes masinatevahelise rändluse ja esemevõrgu seadmete arengu kohta, võttes arvesse litsentsimata spektril põhinevaid kärgside lahendusi.

(69)

Komisjon, BEREC, asjaomased riikide reguleerivad asutused ja asjakohasel juhul muud pädevad asutused peaksid käesoleva määruse kohaldamise läbivaatamise, seire ja järelevalve eesmärgil teabe jagamisel tagama täiel määral ärisaladuse hoidmise. Ärisaladuse hoidmise nõudest kinnipidamine ei tohiks seega takistada riikide reguleerivatel asutustel sel eesmärgil õigel ajal konfidentsiaalset teavet jagamast.

(70)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt ühise lähenemisviisi kehtestamist selle tagamiseks, et üldkasutatavate mobiilsidevõrkude kasutajad ei peaks liidus reisides maksma kogu liitu hõlmavate rändlusteenuste eest ülemäära kõrget hinda võrreldes konkureerivate riigisiseste hindadega, ning läbipaistvuse suurendamist ja tarbijakaitse tõhustamist ning jaemüügitasandil riigisiseste hindadega rändlusteenuste osutamise kestlikkuse ja kogemuse, mis vastab tõeliselt põhimõttele „rändle nagu kodus“ nii rändlusaegse teenuse kvaliteedi kui ka hädaabiteenustele juurdepääsu osas, tagamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid on paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(71)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtetest.

(72)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1725 (21) artikliga 42 ning ta esitas arvamuse 20. aprillil 2021,