KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) 2018/171, 19. oktoober 2017, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, mis käsitlevad tähtajaks tasumata krediidi iseloomuga nõude olulisuse piirmäära (EMPs kohaldatav tekst)

(1)

Kuna samas jurisdiktsioonis on turu- ja majandustingimused sarnased, peaksid pädevad asutused oma jurisdiktsiooni kuuluvatele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele kehtestama üheainsa piirmäära, mille alusel hinnata määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 lõike 1 punktis b osutatud krediidi iseloomuga nõude olulisust. Selline olulisuse piirmäär, mis peaks olema ajas järjepidev, parandab lisaks ka samasse jurisdiktsiooni kuuluvate krediidiasutuste ja investeerimisühingute kapitalinõuete võrreldavust.

(2)

Ühelt poolt sõltub oluliseks peetav summa krediidi iseloomuga nõuete kogusuurusest. Teiselt poolt kalduvad krediidiasutused ja investeerimisühingud käsitama kõiki alla teatava taseme jäävaid summasid ebaolulistena, sõltumata nende osakaalust kõigis krediidi iseloomuga nõuetes. Seepärast peaks olulisuse piirmäär koosnema kahest komponendist: absoluutsest komponendist (absoluutsumma) ja suhtelisest komponendist (protsent, mille tähtajaks tasumata summa moodustab kõigist krediidi iseloomuga nõuetest). Tähtajaks tasumata krediidi iseloomuga nõuet tuleks seega käsitada olulisena, kui ületatakse nii absoluutsummana kui ka protsendina väljendatud piirmäära.

(3)

Keskmine tulu ja krediidi iseloomuga nõuete keskmine summa on võlgnike lõikes väga erinevad. Seda tuleks arvesse võtta ka olulisuse piirmäärade kehtestamisel, nii et jaenõuete ja ülejäänud nõuete piirmäära absoluutkomponendid oleksid erinevad.

(4)

Olulisuse piirmäära tuleks kohandada vastavalt iga jurisdiktsiooni kohalikele iseärasustele. Jurisdiktsioonide erinevad majandustingimused, sealhulgas erinevad hinnatasemed, õigustavad seda, et olulisuse piirmäära absoluutne komponent jurisdiktsiooniti erineb. Suhtelise komponendi puhul on selline eristamine aga harva õigustatud. Seepärast peaks suhteline komponent olema põhimõtteliselt kõigis jurisdiktsioonides sama, küll aga tuleks olla paindlikum absoluutse komponendi osas. See võimaldab pädevatel asutustel kehtestada vastava jurisdiktsiooni konkreetseid tingimusi arvestades sobiva suurusega olulisuse piirmäära, ületamata varem kindlaks määratud maksimumväärtust.

(5)

Kuigi olulisuse piirmäära kehtestamise tingimusi tuleks kogu liidus ühtlustada, peaks olema lubatud säilitada teatavad erinevused eri jurisdiktsioonides kehtivates piirmäärades, et kajastada riskitaseme erinevusi, mida asjaomased pädevad asutused peavad riigi turu iseärasusi arvestades mõistlikuks. Seepärast peaksid eri järelevalvekolleegiumid arutama, kui suur peaks sobiv olulisuse piirmäär olema.

(6)

Olulisuse piirmäär võib tugevalt mõjutada kapitalinõuete arvutamist ning asjaomase jurisdiktsiooni krediidiasutuste ja investeerimisühingute oodatava kahju määra, sõltumata arvutamisel kasutatud meetodist. Seepärast peaksid pädevad asutused võtma olulisuse piirmäära kehtestamisel arvesse eri tegureid, sealhulgas jaenõuete spetsiifilisi riskitunnuseid. Jaenõuete ja muude nõuete spetsiifilisi riskitunnuseid tuleks vaadelda eraldi.

(7)

Konkreetse jurisdiktsiooni pädeva asutuse kehtestatud olulisuse piirmäära võib olla vaja kohaldada ka piiriüleselt tegutsevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes. Teise jurisdiktsiooni pädeva asutuse määratud piirmäära suurus võib seetõttu olla oluline tegur selle hindamisel, kas teatava piirmäära kajastatav riskitase on mõistlik. Seepärast peaks pädeva asutuse kehtestatud olulisuse piirmäär olema läbipaistev ja see tuleks esitada Euroopa Pangandusjärelevalvele (EBA) avaldamiseks.

(8)

Pädevad asutused peaksid kehtestama sellise suurusega olulisuse piirmäära, mis vastab nende arvates mõistlikule riskitasemele. Kuna riskitase sõltub sellest, kuidas makseviivituse kindlakstegemise käigus olulisuse piirmäära kohaldatakse, peavad pädevad asutused piirmäära kehtestamisel tegema teatavaid oletusi selle kohta, kuidas arvutatakse summad ja määrad, mida võrreldakse olulisuse piirmäära absoluutse ja suhtelise komponendiga, ning millises makseviivituse kindlakstegemise protsessi etapis olulisuse piirmäära kohaldatakse. Selle alusel tuleks piirmäär kehtestada nii, et krediidiasutused ja investeerimisühingud saaksid kindlaks teha võlgnikud, kes kujutavad endast märkimisväärselt suuremaid riske maksete osaliste või ebaregulaarsete, kuid süstemaatiliste hilinemiste tõttu, ja saaksid piisavalt vara tuvastada tähtajaks tasumata krediidi iseloomuga olulise nõude.

(9)

Tähtajaks tasumata krediidi iseloomuga nõuete olulisus on osa määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 lõike 1 punktis b esitatud makseviivituse määratlusest. Sisereitingute meetodit kasutavate krediidiasutuste ja investeerimisühingute jaoks tähendab igasugune muudatus kõnealuses määratluses ka olulisi muudatusi krediidiriski omavahendite nõuete arvutamisel kasutatavates reitingusüsteemides. Seepärast ei tohiks pädev asutus olulisuse piirmäära muuta, välja arvatud juhul, kui see ei sobi muutunud turu- või majandustingimuste tõttu ja see võiks märkimisväärselt takistada makseviivituse kindlakstegemist.

(10)

Pädevatel asutustel peaks olema lubatud lükata olulisuse piirmäärade kohaldamise algus edasi krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, mis peavad oluliselt muutma oma sisereitingute mudelit, ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, mille jaoks selliste piirmäärade kasutamine oleks koormav, kuna nende varasem tähtajaks tasumata nõuete olulisuse kindlaksmääramise meetod erineb suuresti kõnealustest piirmääradest. Peale selle tuleks krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, mis kasutavad sisereitingute meetodit, kuid mis osade nõuete puhul kasutavad määruse (EL) nr 575/2013 artikli 148 või 150 alusel standardmeetodit, kohaldada kõigi nende riskipositsioonide suhtes uusi olulisuse piirmäärasid samast kuupäevast. Et aga ennetada liidus liigseid viivitusi piirmäärade kasutuselevõtul, peaks selline ajapikendus olema piiratud.

(11)

Et kehtestada mõistliku suurusega olulisuse piirmäär, tuleks pädevatele asutustele anda piisavalt aega põhjaliku analüüsi tegemiseks.

(12)

Käesolev määrus põhineb EBA poolt komisjonile esitatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõul.

(13)

EBA on korraldanud käesoleva määruse aluseks oleva regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu kohta avaliku konsultatsiooni, analüüsinud võimalikke asjaomaseid kulusid ja tulusid ning küsinud arvamust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 (2) artikli 37 kohaselt loodud pangandussektori sidusrühmade kogult,