8.2 Viivisnõuete väärtuse langus ja mahakandmine

Krediidiasutused peaksid lisama oma sisepoliitikasse suunised väärtuse languse ja mahakandmiste õigeaegsuse kohta, võttes arvesse väliseid asjaolusid ja selliseid tegureid nagu käimasolevad kohtumenetlused. Eelkõige seoses tagatisega katmata riskipositsioonide või nende osadega peaksid krediidiasutused kaaluma väärtuse täieliku languse, kaetuse ja mahakandmise sobivaid maksimumperioode. Riskipositsioonide tagatistega kaetud osade jaoks väärtuse languse alammäära kehtestamisel tuleks arvesse võtta tagatise liiki. Eespool osutatud väärtuse languse ja mahakandmisperioodide kalibreerimisel tuleks kasutada empiirilisi tõendeid. Viivisnõuete sissenõutavuse hindamisel ja nende asutusesiseste mahakandmismeetodite kindlaksmääramisel peaksid krediidiasutused pöörama erilist tähelepanu allpool loetletud kohortidele, sest neil võib olla kõrgem alaline laekumata jäämise tase.

• a) Pikaajaliste võlgnevustega seotud riskipositsioonid: eri portfellide jaoks võivad sobida eri künnised. Kui laenaja on olnud võlgnevuses pikka aega, peaksid krediidiasutused hindama viivisnõuete sissenõutavust. Kui hindamise alusel järeldatakse, et pole põhjust eeldada, et riskipositsioon tervikuna või osaliselt tagasi nõutakse, tuleks see täielikult või osaliselt maha kanda.
• b) Riskipositsioonid, mille suhtes kohaldatakse maksejõuetusmenetlust: kui riskipositsiooni tagatus on madal, neelavad õiguslikud kulud sageli märkimisväärse osa pankrotimenetlusest saadavast tulust ja seetõttu on prognoositav sissenõutud raha väga väike.
• c) Osaline mahakandmine võib olla õigustatud juhul, kui on tõendeid, et laenuvõtja ei suuda riskipositsiooni tagasi maksta täies mahus, mis tähendab, et on olemas mõistlik ootus tagasi nõuda osa riskipositsioonist.