Kui välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriik ei väljasta lõikes 1 osutatud dokumente, võib need dokumendid asendada vandega – või kui liikmesriigis ei ole vannet sätestatud, siis tõotusega –, mille asjaomane välisriigi kodanik annab pädeva kohtu- või haldusorgani ees või vajaduse korral oma päritolu- või lähteliikmesriigi notari ees.
Selline organ või notar annab välja tunnistuse, mis tõendab vandetõotuse või pühaliku tõotuse autentsust.
Esimeses lõigus osutatud tõotuse varasemate pankrottide puudumise kohta võib anda ka asjaomase liikmesriigi pädeva kutse- või majandusorganisatsiooni ees.