Artikkel 77 Kindlustustehniliste eraldiste arvutamine

Kindlustustehniliste eraldiste väärtus on võrdne vastavalt lõigetes 2 ja 3 sätestatud parima hinnangu ja riskimarginaali summaga.

Parim hinnang vastab tulevaste rahavoogude tõenäosusega kaalutud keskmisele, võttes arvesse raha ajaväärtust (tulevaste rahavoogude eeldatavat nüüdisväärtust) ja kasutades selleks asjakohast riskivaba intressikõverat.

Parima hinnangu arvutamisel võetakse aluseks ajakohane ja usaldusväärne teave ning realistlikud eeldused ja kasutatakse sobivaid kohaldatavaid kindlustusmatemaatilisi ja statistilisi meetodeid.

Parima hinnangu arvutamisel kasutatava rahavooprognoosi puhul võetakse arvesse kõiki kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste täitmiseks vajalikke rahavoogusid.

Parim hinnang arvutatakse brutoväärtusena, ilma et arvataks maha edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavaid summasid. Need summad arvutatakse eraldi kooskõlas artikliga 81.

Riskimarginaal peab tagama, et kindlustustehniliste eraldiste väärtus on võrdne summaga, mida kindlustus- ja edasikindlustusandjad võiksid eeldatavasti vajada kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste ülevõtmiseks ja täitmiseks.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad hindavad parimat hinnangut ja riskimarginaali eraldi.

Kui kindlustus- ja edasikindlustuskohustustega seotud tulevasi rahavoogusid on võimalik usaldusväärselt asendada selliste finantsinstrumentidega, mille usaldusväärne turuväärtus on arvutatav, võetakse nende tulevaste rahavoogudega seotud kindlustustehniliste eraldiste väärtuse kindlaksmääramisel aluseks siiski kõnealuste finantsinstrumentide turuväärtus. Sel juhul ei ole vaja parimat hinnangut ja riskimarginaali eraldi arvutada.

Kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad hindavad parimat hinnangut ja riskimarginaali eraldi, määratakse riskimarginaali arvutamisel kindlaks kulud, mis on seotud sellisele solventsuskapitalinõudele vastavate nõuetekohaste omavahendite suuruse tagamisega, mis on vajalik kindlustus- või edasikindlustusandja kohustuste täitmise tagamiseks kõnealuste kohustuste kehtivusaja jooksul.

Kõnealuste nõuetekohaste omavahendite tagamise kulude kindlaksmääramisel kasutatakse kõikide kindlustus- ja edasikindlustusandjate puhul ühesugust määra (kapitalikulu määr) ja see vaadatakse korrapäraselt läbi.

Kasutatav kapitalikulu määr on võrdne lisamääraga, mis on suurem asjakohasest riskivaba intressi määrast ja mis kindlustus- või edasikindlustusandjale kaasneks seoses 3. jaos sätestatud nõuetekohaste omavahendite säilitamisega, mis vastavad solventsuskapitalinõudele, mis on vajalik kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste täitmiseks nende kehtivuse ajal.