Artikkel 122 Kalibreerimisstandardid

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad sisemudeli väljatöötamiseks kasutada artikli 101 lõikes 3 sätestatust erinevat ajavahemikku või riskimõõdet seni, kuni kõnealustel kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on sisemudeli väljundeid võimalik kasutada solventsuskapitalinõude selliseks arvutamiseks, millega tagatakse kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele artiklis 101 sätestatuga samaväärne kaitstuse tase.

Asjakohasel juhul tuletavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad solventsuskapitalinõude vahetult kõnealuste kindlustus- ja edasikindlustusandjate sisemudeliga koostatud tõenäosusjaotuse prognoosist, kasutades selleks artikli 101 lõikes 3 sätestatud riskiväärtust.

Kui kindlustus- ja edasikindlustusandjatel ei ole võimalik tuletada solventsuskapitalinõuet vahetult tõenäosusjaotuse prognoosist, mis on koostatud kõnealuste kindlustus- ja edasikindlustusandjate sisemudeliga, võivad järelevalveasutused lubada kasutada ligikaudseid väärtusi solventsuskapitalinõude arvutamiseks seni, kuni kõnealused kindlustus- ja edasikindlustusandjad suudavad järelevalveasutustele tõendada, et kindlustusvõtjatele on tagatud artiklis 101 sätestatuga samaväärne kaitstuse tase.

Järelevalveasutused võivad kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt nõuda, et nende sisemudel, asjakohased võrdlusportfellid ja kasutatavad eeldused põhineksid pigem välistest allikatest pärinevatel andmetel, mitte sisestest allikatest pärinevatel andmetel, et veenduda sisemudeli kalibreerimises ja kontrollida, et selle kirjeldus on kooskõlas üldiselt heakskiidetud turutavaga.