EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2014/92/EL, 23. juuli 2014, maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (EMPs kohaldatav tekst)

(1)

Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 26 lõikele 2 hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine. Siseturu killustumine kahjustab konkurentsivõimet, majanduskasvu ja töökohtade loomist liidus. Siseturu väljakujundamiseks on esmatähtis kõrvaldada selle nõuetekohast toimimist takistavad otsesed ja kaudsed tõkked. Liidu meetmed jaefinantsteenuste siseturu valdkonnas on juba märkimisväärselt aidanud edendada makseteenuse pakkujate piiriülest tegevust ning seega laiendanud tarbijate valikut ning suurendanud pakutavate teenuste kvaliteeti ja läbipaistvust.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2007/64/EÜ (4) on kehtestatud peamised läbipaistvusnõuded tasude puhul, mida krediidiasutused võtavad maksekontol osutatavate teenuste eest. See on märkimisväärselt lihtsustanud makseteenuse pakkujate tegevust, luues makseteenuste pakkumisele ja esitatavale teabele ühtsed reeglid, ning on vähendanud makseteenuse pakkujate halduskoormust ja kulusid.

(3)

Siseturu sujuv toimimine ja kaasaegse, sotsiaalselt kaasava majanduse areng sõltub üha enam ülemaailmsest makseteenuste osutamisest. Kõik sellega seotud uued õigusaktid peavad moodustama osa liidu aruka majanduse strateegiast, milles võetakse mõjusalt arvesse kaitsetumate tarbijate vajadusi.

(4)

Samas, nagu märgib Euroopa Parlament oma 4. juuli 2012. aasta resolutsioonis soovitustega komisjonile juurdepääsu kohta pankade põhiteenustele, tuleb teha senisest rohkem jaepanganduse siseturu parandamiseks ja arendamiseks. Praegu tekitavad tasude läbipaistvuse ja võrreldavuse puudumine ning raskused maksekonto vahetamisel endiselt tõkkeid täielikult integreeritud turu väljakujundamisele ning aitavad kaasa konkurentsi vähesusele jaepangandussektoris. Nende probleemidega tuleb tegeleda ning saavutada kõrge kvaliteediga standardid.

(5)

Praegused siseturu tingimused võivad vähendada makseteenuse pakkujate huvi kasutada asutamisvabadust või teenuste osutamise vabadust liidus, kuna uuele turule sisenemisel on raske tarbijaid leida. Uutele turgudele sisenemine toob sageli kaasa suuri investeeringuid. Sellised investeeringud on põhjendatud ainult juhul, kui pakkuja näeb ette piisavalt võimalusi ja vastavat tarbijanõudlust. Tarbijate väike liikuvus jaefinantsteenuste valdkonnas on peamiselt tingitud tasude ja pakutavate teenuste läbipaistvuse ja võrreldavuse puudumisest ning raskustest maksekonto vahetamisel. Need tegurid piiravad ka nõudlust. See kehtib eelkõige piiriülestel juhtudel.

(6)

Olulised tõkked maksekontode siseturu väljakujundamisel võivad lisaks tuleneda kehtivate siseriiklike õigusraamistike killustatusest. Liikmesriigi tasandil kohaldatakse maksekontode ning eelkõige tasude võrreldavuse ja maksekontode vahetamise puhul erinevaid sätteid. Maksekonto vahetamist käsitlevate ühtsete siduvate meetmete puudumine liidu tasandil on viinud erinevate tavade ja meetmeteni liikmesriikide tasandil. Need erinevused on veelgi suuremad tasude võrreldavuse valdkonnas, kus liidu tasandil ei ole võetud meetmeid ning puuduvad ka iseregulatsiooni algatused. Kui need erinevused peaksid tulevikus veelgi suurenema selle tõttu, et makseteenuse pakkujad üritavad kujundada oma tavasid vastavalt siseriiklikele turgudele, suurendaks see piiriüleselt tegutsevate makseteenuse pakkujate kulusid võrreldes riigisiseselt tegutsevate makseteenuse pakkujate kuludega ning muudaks seega piiriülese äritegevuse vähem atraktiivseks. Piiriülest tegevust siseturul takistavad ka tõkked, mida tarbijad kogevad maksekonto avamisel välisriigis. Kehtivad piiravad kõlblikkuskriteeriumid võivad takistada liidu kodanike vaba liikumist liidus. Kõigile tarbijatele maksekontole juurdepääsu tagamine võimaldab neil osaleda siseturul ja saada kasu siseturu hüvedest.

(7)

Kuna paljud võimalikud kliendid ei ole maksekontot avanud, kuna neile on sellest keeldutud või kuna neile ei ole pakutud sobivat toodet, ei ole maksekontoteenuste potentsiaalset nõudlust liidus seni veel täielikult ära kasutatud. Tarbijate aktiivsem osalemine siseturul tõstaks makseteenuse pakkujate huvi siseneda uutele turgudele. Lisaks aitab selliste tingimuste loomine, mis võimaldavad kõigile tarbijatele juurdepääsu maksekontole, soodustada tarbijate osalemist siseturul ning saada neil kasu siseturu hüvedest.

(8)

Tasude läbipaistvuse ja võrreldavusega seotud küsimusi käsitleti liidu tasandil pangandussektori iseregulatsiooni algatuse raames. Kõnealuse algatuse suhtes ei jõutud siiski lõplikule kokkuleppele. Seoses maksekonto vahetamisega on Euroopa pangandussektori komitee 2008. aastal kehtestatud põhimõtetega ette nähtud kord maksekonto vahetamiseks samas liikmesriigis asuvast ühest makseteenust pakkuvast pangast teise. Kuna kõnealused ühised põhimõtted ei ole siduvad, on neid liidus kohaldatud ebajärjepidevalt ning tulemused ei ole rahuldavad. Lisaks käsitlevad ühised põhimõtted ainult maksekonto riigisisest vahetamist ning ei hõlma piiriülest vahetamist. Põhimaksekontole juurdepääsu küsimuses kutsuti komisjoni soovituses 2011/442/EL (5) liikmesriike üles võtma meetmeid, et tagada selle rakendamine hiljemalt kuus kuud pärast soovituse avaldamist. Praegu järgib ainult mõni liikmesriik nimetatud soovituses esitatud põhimõtteid.

(9)

Selleks et toetada finantsteenustealast tõhusat ja sujuvat pikaajalist liikuvust, on oluline näha ette ühtsed eeskirjad, et lahendada tarbijate väikese liikuvuse probleem ning eelkõige parandada maksekontoteenuste ja tasude võrreldavust ning soodustada maksekontode vahetamist, samuti et hoida ära maksekontot piiriüleselt avada ja kasutada soovivate tarbijate diskrimineerimist elukoha alusel. Lisaks on esmatähtis võtta asjakohaseid meetmeid, et edendada tarbijate osalemist maksekontoturul. Kõnealused meetmed soodustavad makseteenuse pakkujate sisenemist siseturule ja tagavad võrdsed tingimused, edendades seega konkurentsi ja vahendite tõhusat jaotamist liidu finantsteenuste jaeturul ettevõtjate ja tarbijate hüvanguks. Samuti võimaldavad läbipaistev teave tasude kohta ja maksekonto vahetamise võimalused koos põhimaksekonto teenustele juurdepääsu õigusega liidu kodanikel lihtsamalt liidus ringi liikuda ja sisseoste teha ning seega saada kasu täielikult toimivast jaefinantsteenuste siseturust ja aidata kaasa siseturu edasisele arengule.

(10)

Samuti on oluline tagada, et käesoleva direktiiviga ei takistata uuendusi jaefinantsteenuste valdkonnas. Igal aastal muutuvad kättesaadavaks uued tehnoloogiad, nagu mobiilsed pangateenused ja kiipmaksekaardid, mis võivad muuta aegunuks maksekonto praegused mudelid.

(11)

Käesolev direktiiv ei tohiks takistada liikmesriike säilitamast või vastu võtmast tarbijate kaitseks rangemaid õigusnorme, tingimusel et sellised normid on kooskõlas nende kohustustega, mis tulenevad liidu õigusest ja käesolevast direktiivist.

(12)

Tasude võrreldavust ja maksekonto vahetamist käsitlevad käesoleva direktiivi sätted peaksid olema kohaldatavad kõikide direktiivis 2007/64/EÜ määratletud makseteenuse pakkujate suhtes. Põhimaksekontodele juurdepääsu andmist käsitlevaid käesoleva direktiivi sätteid tuleks kohaldada üksnes krediidiasutuste suhtes. Kõik käesoleva direktiivi sätted peaksid käsitlema maksekontosid, mille abil kliendid saavad teha järgmisi tehinguid: paigutada kontole raha ja võtta välja sularaha, teha kolmandatele isikutele suunatud maksetehinguid ja võtta vastu kolmandate isikute maksetehinguid, sealhulgas teha kreeditkorraldusi. Sellest tulenevalt ei tuleks käesolevat direktiivi kohaldada piiratumate funktsioonidega kontode suhtes. Näiteks sellised kontod nagu hoiukontod, krediitkaardikontod, millele tavaliselt makstakse raha üksnes krediitkaardivõlgnevuse tagasimaksmiseks, hüpoteegiarvelduskontod või e-raha kontod tuleks põhimõtteliselt käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta. Kui aga neid kontosid peaks kasutatama igapäevasteks maksetehinguteks ja kui need peaksid võimaldama kõiki eespool loetletud funktsioone, kuuluvad need käesoleva direktiivi kohaldamisalasse. Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse ei peaks kuuluma ettevõtjate, sealhulgas väikeste ja mikroettevõtjate kontod, kui neid ei hoita eraisikuna. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada laiendada käesoleva direktiivi kohaldamist muudele makseteenuse pakkujatele ja muudele maksekontodele, näiteks sellistele kontodele, mis pakuvad piiratumaid maksefunktsioone.

(13)

Kuna põhimaksekonto on käesoleva direktiivi mõttes maksekonto liik, tuleks sellele kohaldada ka läbipaistvuse ja kontode vahetamise sätteid.

(14)

Käesolevas direktiivis kasutatud mõisted tuleks niivõrd kui võimalik viia kooskõlla muudes liidu seadusandlikes aktides kasutatud mõistetega, eelkõige direktiivis 2007/64/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 260/2012 (6) kasutatud mõistetega.

(15)

On esmatähtis, et tarbijad suudaksid aru saada tasudest, et võrrelda erinevate makseteenuse pakkujate pakkumisi ja teha teadlikke otsuseid selle kohta, milline maksekonto kõige paremini vastab nende vajadustele. Tasusid ei ole võimalik võrrelda, kui makseteenuse pakkujad kasutavad sama teenuse puhul erinevaid termineid ja esitavad teavet erinevas vormis. Standardne terminoloogia koos ühtses vormis esitatud sihipärase teabega tasude kohta kõige tüüpilisemate maksekontoga seotud teenuste puhul aitab tarbijatel tasusid mõista ja võrrelda.

(16)

Tarbijad saaksid kõige rohkem kasu teabest, mis on konkreetne, standarditud ja võimaldab hõlpsasti võrrelda eri makseteenuse pakkujate teenuseid. Maksekontoga seotud pakkumiste võrdlemiseks tarbijatele kättesaadavaks tehtud vahendite mõju oleks piiratud, kui erinevate pakkumiste tasude loetelude uurimiseks kuluv aeg kaaluks üles kõige sobivama pakkumise valimisest saadava kasu. Need vahendid peaksid olema mitmekülgsed ning tuleks läbi viia tarbijauuringuid. Praeguses etapis tuleks tasudega seotud termineid standardida liikmesriikides ainult kõige tüüpilisemate mõistete ja määratluste puhul, et hoida ära ülemäärase teabe ohtu ja hõlbustada kiiret rakendamist.

(17)

Tasudega seotud terminid peaksid kindlaks määrama liikmesriigid, mis võimaldab võtta arvesse kohaliku turu eripära. Tüüpilise teenusena tuleks käsitada teenust, mille eest võtab liikmesriigis tasu vähemalt üks makseteenuse pakkuja. Lisaks tuleks juhul, kui teenused on iseloomulikud enamikule liikmesriikidest, selliste teenuste määratlemiseks kasutatavaid termineid standardida liidu tasandil, nii et tasusid oleks võimalik võrrelda kogu liidus. Riigisiseste loetelude piisava ühetaolisuse tagamiseks peaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (7) asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve) (edaspidi „Euroopa Pangandusjärelevalve”) kehtestama suunised, et aidata liikmesriikidel kindlaks määrata kõige enam kasutatavad teenused, mis tarbijatele liikmesriigi tasandil kõige suuremaid kulusid põhjustavad. Neid eesmärke silmas pidades peaksid liikmesriigid tegema komisjonile ja Euroopa Pangandusjärelevalvele hiljemalt 18. detsembril 2014 teatavaks asjakohased asutused, kellele need suunised tuleks adresseerida.

(18)

Kui liikmesriigid on kindlaks määranud selliste kõige tüüpilisemate makseteenuste esialgse loetelu, mille suhtes riigi tasandil kohaldatakse tasu, koos mõistete ja määratlustega, peaks Euroopa Pangandusjärelevalve selle läbi vaatama, et loetleda delegeeritud õigusaktis teenused, mis on iseloomulikud enamikule liikmesriikidest, ja panna liidu tasandil nende jaoks ette standarditud mõisted ja määratlused kõikides liidu institutsioonide ametlikes keeltes. Euroopa Pangandusjärelevalve peaks tagama, et ühe teenuse jaoks kasutatakse iga liikmesriigi riigikeeles, mis on samas ka liidu institutsioonide ametlik keel, ainult ühte mõistet. See tähendab, et ühe ja sama teenuse puhul võib kasutada erinevaid mõisteid eri liikmesriikides, mis jagavad sama liidu institutsioonide ametlikku keelt, võttes seega arvesse iga riigi eripära. Seejärel peaksid liikmesriigid kohaldatavad liidu tasandi mõisted lisama oma esialgsetesse loeteludesse ja avaldama nendel põhinevad lõplikud loetelud.

(19)

Selleks et tarbijad saaksid hõlpsasti võrrelda maksekonto tasusid kogu siseturul, peaksid makseteenuste pakkujad esitama tarbijatele hinnakirja kõige tüüpilisemate teenuste kohta, mis on kantud kõige tüüpilisemate maksekontodega seotud teenuste riigisisesesse loetellu. Nimetatud hinnakirjas tuleks juhul, kui see on asjakohane, kasutada liidu tasandil kehtestatud standarditud mõisteid ja määratlusi. See aitaks ka tagada võrdsed tingimused maksekontoturul konkureerivatele makseteenuse pakkujatele. Teenuste hinnakiri ei tohiks sisaldada muid tasusid. Juhul kui makseteenuse pakkuja ei paku mõnda teenust, mis on esitatud kõige tüüpilisemate maksekontodega seotud teenuste loetelus, peaks ta sellele osutama, näiteks lisades teenusele märke „ei pakuta” või „ei ole kohaldatav”. Liikmesriikidel peaks olema võimalus nõuda, et hinnakirjale lisatakse olulisemad näitajad, nt kogukulude näitaja, milles esitatakse maksekonto aastane kuluks kliendi jaoks. Selleks et aidata tarbijatel aru saada tasudest, mida nad peavad maksma oma maksekonto eest, tuleks neile teha kättesaadavaks selge, mittetehniline ja ühemõtteline sõnastik, kus esitatakse selgitused vähemalt teenuste hinnakirjas sisalduvate teenuste ja tasude kohta. Sõnastik peaks aitama paremini mõista tasude olemust ning innustama tarbijaid valima laiema hulga maksekonto pakkumiste hulgast. Samuti tuleks makseteenuse pakkujatele kehtestada kohustus teavitada tarbijaid tasuta vähemalt kord aastas kõigist tarbija maksekontoga seoses võetud tasudest, sealhulgas, kui see on kohaldatav arvelduskrediidi intressimäärast ja hoiuse summalt makstava intressi määrast.

See ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ (8) arvelduskrediidi sätteid. Tagantjärele edastatav teave tuleks esitada eraldi dokumendis nimetusega „makstud tasude ülevaade”. Selles tuleks esitada maksekontol teenitud intresside ja maksekonto kasutamise eest makstud tasude ülevaade, et tarbija saaks aru, millega on makstud tasud seotud, ja suudaks hinnata vajadust muuta tarbimisharjumusi või vahetada makseteenuse pakkujat. Seda kasu saaks maksimeerida, kui tasude kohta esitataks makstud tasude ülevaates kõige tüüpilisemad teenused samas järjestuses nagu enne teenuse osutamist esitatud hinnateabes.

(20)

Tarbijate vajaduste rahuldamiseks on vaja tagada, et teave maksekonto tasude kohta oleks täpne, selge ja võrreldav. Seepärast peaks Euroopa Pangandusjärelevalve pärast liikmesriikide asutustega konsulteerimist ja tarbijauuringu läbiviimist töötama välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu teenuste hinnakirja ja makstud tasude ülevaate ning enamkasutatavate sümbolite standarditud esitamisvormi kohta, et tarbijatel oleks võimalik teavet paremini mõista ja võrrelda. Kõigis liikmesriikides tuleks teenuste hinnakirja ja makstud tasude ülevaate puhul järgida sama vormi ning kirjete ja rubriikide järjestust, mis võimaldab tarbijatel võrrelda kahte samalaadset dokumenti ning seega paremini mõista ja kasutada teavet. Teenuste hinnakiri ja makstud tasude ülevaade peaksid olema selgelt eristatavad muudest teadetest. Kõnealuste vormide väljatöötamisel peaks Euroopa Pangandusjärelevalve ühtlasi arvesse võtma, et liikmesriigid võivad otsustada, et nad esitavad hinnakirja ja makstud tasude ülevaate koos teabega, mida nõutakse muude liidu või liikmesriigi seadusandlike aktidega, mis käsitlevad maksekontosid ja nendega seotud teenuseid.

(21)

Selleks et tagada liidu tasandil kohaldatavate terminite ühtne kasutamine kogu liidus, peaksid liikmesriigid kehtestama makseteenuse pakkujatele kohustuse kasutada tarbijatega suhtlemisel, sealhulgas teenuste hinnakirjas ja makstud tasude ülevaates, liidu tasandil kohaldatavaid termineid koos muude lõplikus loetelus kindlaks määratud siseriiklike standarditud terminitega. Makseteenuse pakkujatel peaks oma tarbijatele lepingulist, äri- ja turustamisalast teavet andes olema võimalik kasutada kaubamärkide nimetusi, kui nad sõnaselgelt märgivad vastava kohaldatava standarditud termini. Kui nad otsustavad hinnakirjas või makstud tasude ülevaates kasutada kaubamärkide nimetusi, tuleks need esitada lisaks standarditud terminitele sekundaarse nimetusena, näiteks sulgudes või väiksemas kirjas.

(22)

Sõltumatud võrdlusveebisaidid on tarbijate jaoks tõhus vahend erinevate maksekonto pakkumiste eeliste hindamiseks ühes kohas. Sellised veebisaidid suudavad tagada vajaliku tasakaalu teabe selguse ja konkreetsuse ning igakülgsuse ja põhjalikkuse vahel, võimaldades tarbijatel saada vajaduse korral üksikasjalikumat teavet. Nende eesmärk peaks olema hõlmata pakkumisi võimalikult laial skaalal, et anda esinduslik ülevaade, hõlmates samas ka märkimisväärset osa turust. Samuti aitavad need veebisaidid vähendada tarbijatel teabe hankimisega seotud kulusid, kuna pole vaja koguda teavet makseteenuste pakkujatelt eraldi. On ülioluline, et sellistel veebisaitidel antav teave oleks usaldatav, erapooletu ja läbipaistev ning et tarbijaid teavitataks selliste veebisaitide olemasolust. Seejuures peaksid avalikkust sellistest veebisaitidest teavitama liikmesriigid.

(23)

Selleks et saada makstud tasude ja maksekontode suhtes kohaldatavate intressimäärade kohta sõltumatut teavet, peaks tarbijatel olema juurdepääs avalikult kasutatavatele võrdlusveebisaitidele, mis on makseteenuse pakkujatest sõltumatud, mis tähendab, et ühtegi makseteenuse pakkujat ei tohiks seada otsingutulemustes eelisolukorda. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et nende territooriumil on tarbijatel vaba juurdepääs vähemalt ühele sellisele veebisaidile. Selliseid võrdlusveebisaite võivad hallata pädevad asutused, muud ametiasutused või eraettevõtjad või neid võidakse hallata pädevate asutuste või muude ametiasutuste nimel. Maksekontodega seotud tasude võrdlemise funktsiooni võivad täita ka olemasolevad veebisaidid, mis võrdlevad mitmesuguseid finants- ja mittefinantstooteid. Selliseid veebisaite tuleks hallata kooskõlas kindlaksmääratud kvaliteedinõuetega, mille hulka kuulub nõue esitada andmeid saitide omanike kohta, anda täpset ja ajakohastatud teavet, märkida viimase ajakohastamise aeg, esitada selged ja objektiivsed kriteeriumid, millel võrdlused põhinevad, ning võrrelda võimalikult laia skaalat maksekontode pakkumisi, mis hõlmab märkimisväärse osa turust. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kindlaks määrata, kui tihti võrdlusveebisaidid peaksid tarbijatele pakutavat teavet üle vaatama ja ajakohastama, võttes arvesse seda, kui sageli makseteenuse pakkujad üldiselt tasude kohta esitatavat teavet ajakohastavad. Liikmesriigid peaksid samuti kindlaks määrama, mida tuleks pidada maksekontode pakkumiste võimalikult laiaks skaalaks, ning selleks võiks näiteks hinnata olemasolevate makseteenuse pakkujate arvu ja sellest lähtuvalt seda, kas lihtenamus või sellest väiksem osakaal oleks piisav, ja/või olemasolevate krediidiasutuste turuosa ja/või nende geograafilist asukohta. Võrdlusveebisaidil tuleks võrrelda nende teenuste eest makstavaid tasusid, mis on kantud loetellu kõige tüüpilisematest maksekontodega seotud teenustest, kasutades selleks liidu tasandi mõisteid.

Oleks asjakohane, et liikmesriikidel oleks võimalik nõuda sellistelt veebisaitidelt ka muu teabe, näiteks makseteenuse pakkujate teenuste taset määravate selliste tegurite võrdlemist nagu kontorite või pangaautomaatide arv. Juhul kui liikmesriigis on ainult üks veebisait ja see veebisait lõpetab töö või ei vasta enam kvaliteedinõuetele, peaks liikmesriik tagama, et tarbijad saavad mõistliku aja jooksul juurdepääsu mingile muule liikmesriigi tasandi võrdlusveebisaidile.

(24)

Praegu pakuvad makseteenuse pakkujad maksekontot sageli koos muude, maksekontodega mitteseotud finantstoodete või -teenustega, nagu kindlustustooted või finantsnõustamine. Sel viisil saavad makseteenuse pakkujad mitmekesistada oma pakkumist ja pakkuda üksteisele konkurentsi, mis kokkuvõttes võib tuua kasu tarbijatele. Komisjoni 2009. aasta uuring seosmüügi kohta finantssektoris ning asjaomased konsultatsioonid ja tarbijate kaebused osutavad siiski sellele, et makseteenuse pakkujad võivad pakkuda maksekontosid koos toodetega, mida tarbijad ei vaja ja mis ei ole maksekonto seisukohast olulised, nt kodukindlustus. Lisaks on täheldatud, et seosmüük võib vähendada hindade läbipaistvust ja võrreldavust, piirata tarbijate ostuvõimalusi ning pärssida nende liikuvust. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et maksekontoteenuse paketi pakkumise korral annab makseteenuse pakkuja tarbijatele teavet selle kohta, kas maksekontot on võimalik omandada eraldi, ja kui see on nii, siis esitatakse eraldi teave muu sellise paketti kuuluva seonduva toote või teenuse kulude ja sellele kohaldatavate tasude kohta, mida saab osta eraldi.

(25)

Maksekontode vahetamise protsess tuleks ühtlustada kogu liidus. Praegu kasutusel olevad liikmesriikide tasandi meetmed on väga erinevad ja ei taga kõikides liikmesriikides tarbijate kaitset piisaval tasemel. Selliste seadusandlike meetmete kehtestamine, millega luuakse makseteenuse pakkuja poolt igas liikmesriigis vastava teenuse osutamisel järgitavad olulisemad põhimõtted, parandaks siseturu toimimist nii tarbijate kui ka makseteenuse pakkujate jaoks. Ühest küljest kindlustaks see võrdsed tingimused tarbijatele, kes võivad olla huvitatud maksekonto avamisest teises liikmesriigis, kuna see tagaks, et pakutakse võrdväärset kaitsetaset. Teisest küljest vähendaks see liikmesriigi tasandil kehtivate regulatiivsete meetmete vahelisi erinevusi ja seega vähendaks piiriüleselt oma teenuseid pakkuda kavatsevate makseteenuse pakkujate halduskoormust. Selle tagajärjel hõlbustaksid kontode vahetamise alased meetmed maksekontodega seotud teenuste osutamist siseturul.

(26)

Maksekonto vahetamine ei tähenda seda, et leping antaks edastavalt makseteenuse pakkujalt vastuvõtvale makseteenuse pakkujale üle.

(27)

Tarbijatel on huvi vahetada maksekontot ainult juhul, kui sellega ei kaasne ülemäärast haldus- ja rahalist koormust. Seetõttu peaksid makseteenuse pakkujad pakkuma tarbijatele selget ja kiiret protseduuri maksekontode, sealhulgas põhimaksekontode vahetamiseks. Selline protseduur peaks olema tagatud juhul, kui tarbijad soovivad viia maksekontot üle ühe makseteenuse pakkuja juurest teise juurde, ning samuti juhul, kui tarbijad soovivad maksekontot muuta sama makseteenuse pakkuja juures. See võimaldaks tarbijatel kasu saada kõige sobivamatest pakkumistest turul ning vahetada hõlpsalt olemasolev maksekonto teise potentsiaalselt sobivama vastu, olenemata sellest, kas kontovahetus toimub sama makseteenuse pakkuja juures või on sellesse kaasatud eri makseteenuse pakkujad. Kõik tasud, mida makseteenuse pakkujad kohaldavad seoses vahetamisteenusega, peaksid olema mõistlikud ja kooskõlas makseteenuse pakkujate tegelike kuludega.

(28)

Sellise maksekonto vahetamise puhul, kus mõlemad makseteenuse pakkujad asuvad sama liikmesriigi territooriumil, peaks liikmesriikidel olema lubatud kehtestada ja kasutada käesolevas direktiivis sätestatust erinevat korda, kui see on selgelt tarbijate huvides.

(29)

Vahetamise protsess peaks olema tarbija jaoks võimalikult lihtne. Seega peaksid liikmesriigid tagama, et vastuvõttev makseteenuse pakkuja vastutab tarbija nimel protsessi algatamise ja juhtimise eest. Liikmesriikidel peaks olema võimalik rakendada vahetamisteenuse kujundamisel täiendavaid võtteid, näiteks tehnilisi lahendusi. Sellised täiendavad võtted võivad minna kaugemale kui käesoleva direktiivi nõuded; näiteks võidakse vahetamisteenust osutada lühema ajavahemiku jooksul või makseteenuse pakkujatelt võidakse nõuda, et nad peavad tarbija taotlusel tagama alates maksekonto vahetamise volituse saamisest kindla piiratud ajavahemiku jooksul varasemale maksekontole laekunud kreeditkorralduste automaatse marsruutimise uuele maksekontole. Selliseid täiendavaid võtteid võivad makseteenuse pakkujad rakendada vabatahtlikkuse põhimõttel ka siis, kui liikmesriik neid ei nõua.

(30)

Tarbijatel peaks olema võimalik nõuda, et vastuvõttev makseteenuse pakkuja viiks maksekonto vahetamise lõpule laekuvate kreeditkorralduste, kreeditkorralduste püsikorralduste või otsekorralduste volituste või nendest osade puhul, kusjuures soovitav oleks, kui selleks piisaks ühest kohtumisest vastuvõtva makseteenuse pakkujaga. Selleks peaks tarbijatel olema võimalik allkirjastada üksainus volitus, millega antakse nõusolek igaks nimetatud toiminguks. Liikmesriigid võiksid nõuda, et tarbija volitus on kirjalik, kuid võiksid asjakohasel juhul otsustada lubada võrdväärseid meetodeid, näiteks juhul kui on kehtestatud automaatne vahetamise süsteem. Enne volituse andmist tuleks tarbijat teavitada kõigist maksekonto vahetamise etappidest. Nii võiks volitus hõlmata kõiki toiminguid, mis on osa vahetamisteenusest, ning võiks pakkuda tarbijale võimaluse valida ainult mõned nendest toimingutest.

(31)

Maksekonto edukaks vahetamiseks on vaja edastava makseteenuse pakkuja koostööd. Edastav makseteenuse pakkuja peaks vastuvõtvale makseteenuse pakkujale edastama kogu teabe, mida on vaja maksete taaskäivitamiseks teisel maksekontol. Selline teave ei tohiks siiski hõlmata rohkem, kui on vaja vahetamise teostamiseks.

(32)

Et hõlbustada piiriülest maksekontode avamist, peaks tarbijal olema võimalus nõuda uuelt makseteenuse pakkujalt, et ta kannaks uuele maksekontole üle kõik kreeditkorralduste püsikorraldused või osa neist ning võtaks vastu otsekorraldused alates tarbija poolt nimetatud kuupäevast ning annaks tarbijale teabe uue maksekonto üksikasjalike andmetega, eelistatavalt ühe kohtumise jooksul uue maksteenuse pakkujaga.

(33)

Tarbijad ei tohiks kanda finantskahju ega kulusid või intresse, mis on tekkinud kummagi vahetamises osaleva makseteenuse pakkuja vigade tõttu. Eelkõige ei tohiks tarbijad kanda finantskahju, mis tekib lisatasude, intresside või muude kulude, samuti trahvide või karistusmaksete tõttu, või mis tahes liiki finantskahju, mis tekib makse hilinenud teostamise tõttu.

(34)

Liikmesriigid peaksid tagama, et maksekontot avada soovivaid tarbijad ei diskrimineeritaks kodakondsuse ega elukoha alusel. Kuigi on oluline, et krediidiasutused tagaksid, et nende kliendid ei kasuta finantssüsteemi sellistel ebaseaduslikel eesmärkidel nagu pettus, rahapesu või terrorismi rahastamine, ei tohiks nad seada tõkkeid tarbijatele, kes soovivad maksekonto piiriülese avamise ja kasutamise teel saada kasu siseturu eelistest. Seetõttu ei tohiks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/60/EÜ (9) sätteid kasutada ettekäändena äriliselt vähem atraktiivsete tarbijate tagasilükkamiseks.

(35)

Tarbijaid, kes liidus seaduslikult elavad, ei tohiks liidu piires maksekonto avamisel või kontole juurdepääsemisel diskrimineerida nende kodakondsuse või elukoha tõttu või mingil muul Euroopa Liidu põhiõiguste harta („harta”) artiklis 21 osutatud põhjusel. Lisaks peaksid liikmesriigid tagama juurdepääsu põhimaksekontodele olenemata tarbijate finantsolukorrast, mida iseloomustavad näiteks nende tööhõivealane seisund, sissetuleku suurus, varasemad laenud või eraisiku pankrot.

(36)

Tarbijatel, kes liidus seaduslikult elavad ja kellel ei ole maksekontot teatavas liikmesriigis, peaks olema õigus avada ja kasutada põhimaksekontot kõnealuses liikmesriigis. Mõiste „liidus seaduslikult elav” peaks hõlmama nii liidu kodanikke kui ka kolmandate riikide kodanikke, kes kasutavad juba selliste liidu õigusaktide alusel saadud õigusi nagu nõukogu määrus (EMÜ) nr 1408/71 (10), nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ (11), nõukogu määrus (EÜ) nr 859/2003 (12) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ (13). See peaks samuti hõlmama isikuid, kes taotlevad varjupaika 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja selle 31. jaanuari 1967. aasta protokolli ning muude asjakohaste rahvusvaheliste lepingute alusel. Lisaks peaks liikmesriikidel olema võimalik laiendada „liidus seaduslikult elamise” mõistet teistele kolmandate riikide kodanikele, kes nende territooriumil viibivad.

(37)

Austades täielikult aluslepingutega tagatud põhivabadusi, peaksid liikmesriigid saama nõuda, et tarbijad, kes soovivad nende territooriumil avada põhimaksekonto, näitaksid selle vastu üles tõelist huvi. Ilma et see piiraks kooskõlas direktiiviga 2005/60/EÜ vastu võetud rahapesuvastaste nõuete kohaldamist, ei tohiks sellise tõelise huvi näitamiseks nõuda isiku kohaletulekut krediidiasutuse ruumidesse.

(38)

Liikmesriigid peaksid tagama, et põhimaksekontosid pakkuvate krediidiasutuste hulk on piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks, igasuguse tarbijate diskrimineerimise ärahoidmiseks ja konkurentsimoonutuste välistamiseks. Krediididasutuste piisava hulga välja selgitamisel peaks arvessevõetavate tegurite hulka kuuluma krediidiasutuste võrgu ulatus ja tihedus, liikmesriigi territooriumi suurus, tarbijate jaotumine sellel territooriumil, krediidiasutuste turuosa ning põhimaksekontode osakaal krediidiasutuse pakutavate maksekontode seas. Põhimõtteliselt peaksid põhimaksekontosid pakkuma võimalikult paljud krediidiasutused, eesmärgiga tagada, et tarbijad saavad neid kontosid avada oma elukoha lähedal asuva krediidiasutuse ruumides ning et tarbijaid ei diskrimineeritaks mitte kuidagi sellistele kontodele juurdepääsul ja et neil oleks võimalik neid tõhusalt kasutada. Eelkõige peaksid liikmesriigid tagama, et ei esineks diskrimineerimist tulenevalt nt pangakaardi erinevast välimusest või erinevast kontonumbrist või erinevast kaardinumbrist. Liikmesriigil peaks siiski olema võimalus ette näha, et põhimaksekontosid pakub väiksem hulk krediidiasutusi, kuid seda peaks õigustama näiteks asjaolu, et need krediidiasutused on selle liikmesriigi territooriumil nii laialdaselt esindatud, et nad saavad teenindada kõiki tarbijaid, ilma et viimased peaksid krediidiasutusse jõudmiseks sõitma kodust väga kaugele. Lisaks ei tohiks põhimaksekontole juurdepääs tarbijaid kuidagi alavääristada ning seda eesmärki on võimalik saavutada siis, kui määratakse suurem hulk krediidiasutusi.

(39)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik sisse seada kord ilma kindla elukohata tarbijate, varjupaigataotlejate või nende elamisloata tarbijate abistamiseks, kelle väljasaatmine ei ole juriidilistel või faktilistel põhjustel võimalik, nii et sellised tarbijad saaksid käesolevast direktiivist täiel määral kasu.

(40)

Kui krediidiasutusel lubatakse tarbija taotluse korral võimaldada põhimaksekonto puhul arvelduskrediidivahendi kasutamist, peaks liikmesriikidel olema võimalik kindlaks määrata sellise arvelduskrediidi maksimumsumma ja -kestus. Liikmesriigid peaksid ühtlasi saama tagada, et kogu tasudega seotud teave tehakse tarbijatele läbipaistval viisil teatavaks. Koos põhimaksekontoga arvelduskrediidivahendi pakkumisel peaksid krediidiasutused samuti järgima direktiivi 2008/48/EÜ.

(41)

Selleks et põhimaksekontode kasutajaid asjakohaselt teenindada, peaksid liikmesriigid nõudma krediidiasutustelt selle tagamist, et asjaomased töötajad on piisavalt koolitatud ja et võimalikud huvide konfliktid ei mõjuta tarbijaid negatiivselt.

(42)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik lubada krediidiasutustel keelduda põhimaksekonto avamisest tarbijatele, kellel on juba aktiivne ja vähemalt samaväärne maksekonto samas liikmesriigis. Kontrollimaks, kas tarbijal juba on maksekonto, peaks krediidiasutustel olema võimalik aktsepteerida näiteks tarbija ausõnalist kinnitust.

(43)

Liikmesriigid peaksid tagama, et krediidiasutused vaatavad põhimaksekonto avamise taotlused läbi käesolevas direktiivis sätestatud tähtaegadeks ning taotluse rahuldamata jätmise korral teavitavad krediidiasutused tarbijat selle konkreetsetest põhjustest, välja arvatud juhul, kui rahuldamata jätmise põhjuste teatamine oleks vastuolus riigi julgeoleku või avaliku korra või direktiiviga 2005/60/EÜ.

(44)

Tarbijatele tuleks tagada juurdepääs mitmesugustele põhimakseteenustele. Põhimaksekontoga seotud teenused peaksid hõlmama raha kontole paigutamise ja sularaha väljavõtmise võimalust. Tarbijatel peaks olema võimalik teha põhilisi maksetehinguid, nagu palga või sotsiaaltoetuste laekumine põhimaksekontole, arvete või maksude tasumine ning kaupade ja teenuste ostmine, sealhulgas kasutades otsekorraldusi, kreeditkorraldusi ja maksekaarti. Sellised teenused peaksid võimaldama tarbijatel osta kaupu või teenuseid internetis ning algatada maksekäsundeid krediidiasutuse internetirakenduste kaudu, kui need on olemas. Juurdepääs põhimaksekontole ei tohiks siiski olla piiratud elektroonilise kasutamisega, kuna see tekitaks tõkkeid tarbijatele, kellel ei ole internetiühendust. Liikmesriigid peaksid tagama, et maksekonto avamise, kasutamise ja sulgemisega, raha kontole paigutamise ja sularaha väljavõtmisega ning maksekaartide, välja arvatud krediitkaartide abil tehtavate tehingutega seotud teenuste puhul ei ole piiratud nende toimingute arv, mida tarbijatele võimaldatakse käesolevas direktiivis sätestatud hinnatingimustel. Kreeditkorralduste ja otsekorralduste täitmise ning põhimaksekontoga seotud krediitkaardi abil tehingute tegemise puhul peaks liikmesriikidel olema võimalus kindlaks määrata minimaalne arv toiminguid, mida tarbijale käesolevas direktiivis sätestatud hinnatingimustel võimaldatakse, tingimusel et nende tehingutega seotud teenused on mõeldud tarbijale isiklikul otstarbel kasutamiseks. Määrates kindlaks, mida tuleks pidada isiklikul otstarbel kasutamiseks, peaksid liikmesriigid võtma arvesse tarbijate tavapärast käitumist ja üldkehtivat äritava. Toimingute minimaalset arvu ületavate toimingute eest nõutav tasu ei tohiks ühelgi juhul ületada krediidiasutuse üldist hinnakujunduspoliitikat.

(45)

Põhimaksekontoga pakutavate teenuste ja põhimaksekontol tehtavate toimingute miinimumarvu kindlaks määramisel tuleks arvesse võtta liikmesriigi eripära. Nimelt võidakse mõnes liikmesriigis maksekonto täieliku kasutamise tagamiseks pidada esmatähtsaks teatavaid teenuseid, kuna neid kasutatakse liikmesriigi tasandil laialdaselt. Näiteks mõnes liikmesriigis kasutavad tarbijad endiselt laialdaselt tšekke, samas kui teistes liikmesriikides kasutatakse seda makseviisi väga harva. Käesoleva direktiiviga tuleks seetõttu lubada liikmesriikidel määrata kindlaks muid teenuseid, mida peetakse oluliseks riigi tasandil ja mida tuleks asjaomases liikmesriigis pakkuda koos põhimaksekontoga. Samuti peaks liikmesriik tagama, et krediidiasutuste poolt selliste põhimaksekontoga seotud muude teenuste osutamise eest võetavad tasud on mõistlikud.

(46)

Tagamaks, et põhimaksekonto on kättesaadav võimalikult suurele hulgale tarbijatele, tuleks seda pakkuda tasuta või mõistliku tasu eest. Et ergutada pangakontot mitteomavaid tarbijaid jaepangandusturul osalema, peaks liikmesriikidel olema võimalik ette näha, et põhimaksekontosid pakutakse neile tarbijatele eriti soodsatel tingimustel, näiteks tasuta. Liikmesriigid peaksid saama ise otsustada, kuidas teha kindlaks need tarbijad, kes saavad põhimaksekontot kasutada soodsamatel tingimustel, eeldusel et see süsteem kindlustab kaitsetutele tarbijatele juurdepääsuõiguse põhimaksekontole. Igal juhul ei tohiks selline lähenemisviis piirata kõikide tarbijate, sealhulgas mittekaitsetute tarbijate juurdepääsuõigust põhimaksekontole vähemalt mõistliku tasu eest. Igasugused täiendavad tasud, mida kohaldatakse tarbijate suhtes lepingutingimuste täitmatajätmise eest, peaksid olema mõistlikud. Liikmesriigid peaksid kindlaks määrama, milline on mõistlik tasu, võttes arvesse riigisiseseid asjaolusid.

(47)

Krediidiasutus peaks keelduma põhimaksekonto avamisest või lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on liiga tülikas või kulukas. Siiski on võimalik, et tarbija saab mõnel juhul kuritarvitada oma õigust avada ja kasutada põhimaksekontosid. Näiteks peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada, et krediidiasutus võtab tarbija suhtes, kes on pannud toime sellise kuriteo nagu raske pettus krediidiasutuse vastu, meetmeid, mille eesmärk on ära hoida selliste kuritegude kordumist. Sellised meetmed võivad hõlmata näiteks selle tarbija jaoks põhimaksekontole juurdepääsu piiramist teatavaks ajavahemikuks. Peale selle võib esineda juhtumeid, mil maksekonto taotluse esmane tagasilükkamine võib olla vajalik selleks, et selgitada välja need tarbijad, kellele oleks kasulik omada maksekontot soodsamatel tingimustel. Sel juhul peaks krediidiasutus tarbijale teatama, et kui tema sellise maksekonto avamise taotlus, mille eest võetakse tasu, on tagasi lükatud, võib ta kasutada erikorda, et saada juurdepääs tasuta põhimaksekontole. Mõlemad sellised võimalused peaksid siiski olema piiratud, konkreetsed ja tuginema siseriiklikus õiguses täpselt kindlaksmääratud sätetele. Muude olukordade kindlaksmääramisel, mille puhul krediidiasutused võivad keelduda tarbijatele maksekonto pakkumisest, peaks liikmesriikidel olema muu hulgas võimalik lisada avaliku julgeoleku või avaliku korraga seotud põhjused.

(48)

Liikmesriigid ja krediidiasutused peaksid andma tarbijatele selget ja arusaadavat teavet põhimaksekonto avamise ja kasutamise õiguse kohta. Liikmesriigid peaksid tagama, et kommunikatsioonimeetmed on piisavad ja hästi suunatud ning nende abil jõutakse eelkõige pangakontot mitte omavate, kaitsetumate ja liikuvate tarbijateni. Krediidiasutused peaksid andma aktiivselt tarbijatele kättesaadavat teavet pakutava põhimaksekonto konkreetsete omaduste, põhimaksekonto tasude ja põhimaksekonto kasutustingimuste kohta ja pakkuma sellega seoses piisavalt abi ning andma samuti teavet sammude kohta, mida tarbijad peaksid põhimaksekonto avamise õiguse kasutamiseks astuma. Eelkõige tuleks tarbijaid teavitada sellest, et täiendavate teenuste ostmine ei ole põhimaksekontole juurdepääsu saamiseks kohustuslik.

(49)

Liikmesriigid peaksid edendama meetmeid, mis toetavad kõige kaitsetumate tarbijate teadmiste parandamist, pakkudes neile juhiseid ja abi nende rahaliste vahendite haldamiseks. Samuti on vaja anda teavet selliste juhiste kohta, mida võivad tarbijatele anda tarbijaorganisatsioonid ja riiklikud asutused. Samuti peaksid liikmesriigid edendama krediidiasutuste algatusi, mis on suunatud põhimaksekonto pakkumise ja sõltumatu finantsalase harimise kombineerimisele.

(50)

Selleks et hõlbustada makseteenuse pakkujatel teenuste osutamist piiriüleselt ning lihtsustada koostööd, teabevahetust ja vaidluste lahendamist pädevate asutuste vahel, peaksid krediidivahendajatele tegevusloa andmise ja nende üle järelevalve teostamise eesmärgil käesoleva direktiivi täitmist tagavad pädevad asutused olema asutused, kes tegutsevad Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all, nagu on sätestatud määruses (EL) nr 1093/2010 või muud asutused, tingimusel et nad teevad koostööd Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all tegutsevate asutustega käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks.

(51)

Liikmesriigid peaksid määrama pädevad asutused, kes on volitatud tagama käesoleva direktiivi täitmise, ja tagama, et neile antakse uurimise ja täitmise tagamise volitused ning piisavad vahendid, mis on vajalikud nende ülesannete täitmiseks. Pädevad asutused võivad käesoleva direktiivi teatavate aspektide puhul pöörduda kohtusse, kes on pädev andma kohtumääruse, sealhulgas kaevata selle vajaduse korral edasi. See võib anda liikmesriigile võimaluse – eelkõige siis, kui käesoleva direktiivi sätted võetakse üle eraõigusesse – jätta nende sätete täitmise tagamine asjaomaste organite ja kohtute hooleks. Liikmesriikidel peaks olema õigus määrata käesolevas direktiivis sätestatud ulatuslike kohustuste täitmise tagamiseks erinevaid pädevaid asutusi. Näiteks mõne sätte puhul võiks liikmesriik määrata pädevaks asutuseks asutuse, mis vastutab tarbijakaitseõiguse rakendamise eest, ning mõne muu sätte puhul otsustada määrata usaldatavusnõuete täitmise järelevalvega tegeleva asutuse. Õigus määrata erinevaid pädevaid asutusi ei tohiks mõjutada pideva järelevalve ja pädevate asutuste vahelise koostöö kohustust, nagu on ette nähtud käesolevas direktiivis.

(52)

Tarbijatel peaks olema juurdepääs tulemuslikule ja tõhusale vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusele, et lahendada käesoleva direktiivi kohastest õigustest ja kohustustest tulenevaid vaidlusi. Seoses asjaomaste lepinguliste vaidlustega on selline juurdepääs juba tagatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/11/EL (14). Samuti peaks tarbijatel olema juurdepääs vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusele lepingueelsete vaidluste korral, mis on seotud käesoleva direktiivi kohaste õiguste ja kohustustega, näiteks juhul, kui neile keeldutakse võimaldamast juurdepääsu põhimaksekontole. Seetõttu sätestatakse käesolevas direktiivis, et tarbijatele peaksid käesoleva direktiiviga kehtestatud õiguste ja kohustustega seotud vaidluste lahendamiseks olema kättesaadav vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus. Selline vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus ja seda pakkuvad üksused peaksid vastama direktiiviga 2013/11/EL sätestatud kvaliteedinõuetele. Käesoleva direktiivi järgimiseks on vaja töödelda tarbija isikuandmeid. Isikuandmete töötlemist reguleeritakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 95/46/EÜ (15). Seepärast tuleks käesolevas direktiivis järgida direktiiviga 95/46/EÜ kehtestatud eeskirju.

(53)

Iga kahe aasta järel ja esimest korda nelja aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist peaksid liikmesriigid koguma usaldusväärseid aastapõhiseid statistilisi andmeid käesoleva direktiivi kohaste meetmete toimimise kohta. Nad peaksid kasutama kõiki asjakohaseid teabeallikaid ja edastama kõnealuse teabe komisjonile. Komisjon peaks liikmesriikidelt saadud teabe põhjal esitama aruande esimest korda neli aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist ning pärast seda iga kahe aasta järel.

(54)

Käesolev direktiiv tuleks läbi vaadata viis aastat pärast selle jõustumist, et võtta arvesse turu suundumusi, näiteks uut laadi maksekontode ja -teenuste turuletulekut, samuti liidu õiguse muude valdkondade arengut ning liikmesriikide kogemusi. Läbivaatamise aruanne peaks hõlmama nimekirja menetlustest, mis komisjon on käesoleva direktiivi rikkumise kohta algatanud. Aruandes tuleks hinnata, milline on käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate maksekontode eest võetavate tasude keskmine tase, kas võetud meetmed on aidanud tarbijatel paremini aru saada maksekonto tasudest, parandanud maksekontode võrreldavust ja hõlbustanud maksekontode vahetamist, ning kui palju on kontoomanikke, kes on maksekontot vahetanud pärast käesoleva direktiivi ülevõtmist.

Aruandes tuleks ka analüüsida põhimaksekontot pakkuvate krediidiasutuste arvu ja avatud põhimaksekontode arvu, kaasa arvatud varem pangakontot mitte omanud tarbijate puhul, liikmesriikide parimaid tavasid tarbijate kõrvalejäetuse vähendamiseks juurdepääsul makseteenustele ning keskmisi aastatasusid, mida põhimaksekonto eest võetakse. Selles tuleks hinnata ka maksekontode liidu piires vahetamise võimaluse rakendamise kulusid ja kasulikkust, maksete automaatse ühe liikmesriigi piires ühelt maksekontolt teisele ümbersuunamise tagamise raamistiku teostatavust kombineerituna automaatse teadete saatmisega makse saajale või maksjale korralduse ümbersuunamise korral, ning vahetamisteenuste laiendamist sellistele juhtudele, kui edastav ja vastuvõttev makseteenuse pakkuja asuvad eri liikmesriikides. Aruandes tuleks ühtlasi hinnata olemasolevate meetmete tõhusust ja lisameetmete vajadust, et suurendada finantsalast kaasamist ja toetada kaitsetumaid ühiskonnaliikmeid liigse võlakoormuse küsimustes. Lisaks tuleks hinnata, kas sätted teabe kohta, mida makseteenuse pakkujad esitavad kombineeritud toodete pakkumisel, on piisavad või kas tuleks võtta lisameetmeid. Samuti tuleks selles hinnata vajadust võtta lisameetmeid seoses võrdlusveebisaitidega ning vajadust võrdlusveebisaite akrediteerida. Komisjon peaks selle aruande esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule, asjakohasel juhul koos seadusandliku akti eelnõuga.

(55)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 6 lõikele 1 hartas tunnustatud põhimõtteid.

(56)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt hõlbustada maksekontoga seotud tasude läbipaistvust ja võrreldavust, maksekonto vahetamist ning põhimaksekontole juurdepääsu, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid vajaduse tõttu ületada turu killustatus ja tagada liidus ühtne reeglistik paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(57)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (16) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(58)

Euroopa andmekaitseinspektoriga on konsulteeritud,