Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/42/EÜ, 27. juuni 2001, teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/42/EÜ,

27. juuni 2001,

teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 175 lõiget 1,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, [2]

võttes arvesse regioonide komitee arvamust, [3]

toimides asutamislepingu artiklis 251 ettenähtud menetluse kohaselt [4] vastavalt lepituskomisjonis 21. märtsil 2001 heakskiidetud ühistekstile

ning arvestades järgmist:

(1) Asutamislepingu artiklis 174 on sätestatud, et ühenduse keskkonnapoliitika peaks muu hulgas kaasa aitama keskkonna säilitamisele, kaitsele ja kvaliteedi parandamisele, inimeste tervise kaitsele ning loodusressursside kaalutletud ja mõistlikule kasutamisele ning et see peab rajanema ettevaatusprintsiibil. Asutamislepingu artiklis 6 on sätestatud, et ühenduse poliitika ja tegevuse määratlemisse peab integreerima keskkonnakaitse nõuded, eelkõige säästva arengu edendamiseks.

(2) Viiendas keskkonnaalases tegevusprogrammis "Säästvuse suunas — Euroopa Ühenduse poliitika- ja tegevusprogramm keskkonna ja säästva arengu suhtes", [5] mida on läbivaatamisel täiendatud nõukogu otsusega nr 2179/98/EÜ, [6] kinnitatakse kavade ja programmide tõenäolise keskkonnamõju hindamise tähtsust.

(3) Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis nõutakse, et osalisriigid integreeriksid asjaomastesse sektoriviisilistesse või -vahelistesse kavadesse ja programmidesse bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästva kasutamise nii palju kui võimalik ja kohane.

(4) Keskkonnamõju hindamine on tähtis vahend keskkonnakaalutluste integreerimisel teatavate kavade ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse, mis tõenäoliselt mõjutavad oluliselt keskkonda liikmesriikides, sest see tagab kavade ja programmide rakendamisega kaasneva mõju arvessevõtmise nende koostamise ajal ja enne vastuvõtmist.

(5) Keskkonnamõju hindamiskorra vastuvõtmine kavade ja programmide koostamise tasandil peaks andma ettevõtjatele tegutsemiseks järjepidevama raamistiku, kaasates otsuste tegemisse asjakohase keskkonnateabe. Laiema teguriteringi kaasamine otsuste tegemisse peaks aitama kaasa säästlikumate ja tõhusamate lahenduste leidmisele.

(6) Liikmesriikides toimivad erinevad keskkonnamõju hindamise süsteemid peaksid sisaldama ühiseid menetlusnõudeid, mis on vajalikud keskkonnakaitse kõrge taseme saavutamiseks.

(7) ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni 25. veebruari 1991. aasta piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioonis, mida kohaldatakse nii liikmes- kui ka muude riikide suhtes, soovitatakse konventsiooni osalisriikidel kohaldada konventsiooni põhimõtteid ka kavade ja programmide suhtes; konventsiooni osalisriikide teisel kohtumisel Sofias 26. ja 27. veebruaril 2001 otsustati koostada juriidiliselt siduv protokoll keskkonnamõju strateegilise hindamise kohta, mis täiendaks olemasolevaid keskkonnamõju hindamise sätteid piiriüleses kontekstis, eesmärgiga see võimaluse korral vastu võtta konventsiooni osalisriikide erakorralisel kohtumisel peetaval "Environment for Europe" viiendal ministrite konverentsil, mis kavatsetakse korraldada Ukrainas Kiievis 2003. aasta mais. Ühenduses toimivad süsteemid, mis tegelevad kavade ja programmide keskkonnamõju hindamisega, peaksid tagama piisava piiriülese konsulteerimise, kui ühes liikmesriigis koostatud kava või programmi rakendamisel on tõenäoliselt oluline mõju teise liikmesriigi keskkonnale. Teave kavade ja programmide kohta, millel on oluline keskkonnamõju teistes riikides, tuleks edastada vastastikuselt ja võrdsel alusel liikmesriikide ja nende teiste riikide vahelises kohases õigusraamistikus.

(8) Seetõttu tuleb ühenduse tasandil sätestada keskkonnamõju hindamise minimaalne raamistik, mis hõlmaks keskkonnamõju hindamise süsteemi põhiprintsiipe ja jätaks üksikasjad liikmesriikide otsustada, võttes arvesse subsidiaarsuspõhimõtet. Ühenduse tasandil võetud meetmed ei tohiks minna kaugemale, kui on vajalik asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks.

(9) Käesolev direktiiv on laadilt menetluslik ning selle nõuded tuleks integreerida liikmesriikide senistesse menetlustesse või inkorporeerida ainuomaselt selleks loodud menetlusse. Mitmekordse hindamise vältimiseks peaksid liikmesriigid vajaduse korral arvestama, et hindamisi korraldatakse kavade ja programmide hierarhia erinevatel tasanditel.

(10) Kõigil kavadel ja programmidel, mis koostatakse mitme sektori tarvis ja millega luuakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, mis on loetletud nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ (teatavate avaliku ja erasektori projektide keskkonnamõju hindamise kohta) [7] I ja II lisas, ning kõigil kindlaksmääratud kavadel ja programmidel, mille puhul nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta) [8] alusel tuleb korraldada hindamine, on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju ning nende suhtes tuleks üldiselt kohaldada süstemaatilist keskkonnamõju hindamist. Kui nendes määratakse väikese piirkonna kasutamine kohalikul tasandil või kui on tegemist eespool nimetatud kavade või programmide väiksemate muudatustega, tuleb neid hinnata ainult siis, kui liikmesriigid otsustavad, et neil on oluline keskkonnamõju.

(11) Muudel kavadel ja programmidel, millega luuakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, ei pruugi alati olla oluline keskkonnamõju ja neid tuleks hinnata ainult siis, kui liikmesriigid otsustavad, et neil tõenäoliselt on selline mõju.

(12) Kui liikmesriigid neid otsuseid teevad, peaksid nad võtma arvesse käesolevas direktiivis sätestatud asjakohaseid kriteeriume.

(13) Mõni kava või programm ei kuulu oma iseärasuste tõttu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse.

(14) Kui käesoleva direktiiviga nõutakse hindamist, tuleks koostada keskkonnamõju hindamise aruanne, mis sisaldab käesolevas direktiivis sätestatud asjakohast teavet ning milles piiritletakse, kirjeldatakse ja hinnatakse kava või programmi rakendamisega kaasnevat tõenäolist olulist keskkonnamõju ning esitatakse mõistlikud alternatiivid, mille puhul võetakse arvesse kava või programmi eesmärke ja geograafilist rakendusala; liikmesriigid peaksid teatama komisjonile kõigist meetmetest, mida nad võtavad keskkonnamõju hindamise aruannete kvaliteedi suhtes.

(15) Läbipaistvamate otsuste tegemiseks ning hindamiseks esitatud teabe täielikkuse ja usaldusväärsuse tagamiseks on vaja sätestada, et kavade ja programmide hindamise käigus konsulteeritakse asjaomaste keskkonnaalaste tööülesannetega asutustega ja avalikkusega ning et kehtestatakse kohane ajakava, mis jätab konsulteerimiseks ja arvamuste avaldamiseks piisavalt aega.

(16) Kui ühes liikmesriigis koostatud kava või programmi rakendamisel on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju teistes liikmesriikides, tuleks sätestada, et asjaomased liikmesriigid peaksid konsultatsioone ja et teavitataks asjaomaseid asutusi ja avalikkust ning neil võimaldataks avaldada arvamust.

(17) Kava või programmi koostamise ajal ja enne selle vastuvõtmist või menetlusse andmist tuleks arvesse võtta keskkonnamõju hindamise aruannet, asjaomaste asutuste ja avalikkuse arvamusi ning mis tahes piiriüleste konsultatsioonide tulemusi.

(18) Liikmesriigid peaksid tagama, et kava või programmi vastuvõtmisel teavitatakse sellest asjaomaseid asutusi ja avalikkust ning neile võimaldatakse juurdepääs asjakohasele teabele.

(19) Kui keskkonnamõju hindamise kohustus tuleneb üheaegselt käesolevast direktiivist ja ühenduse muudest õigusaktidest, näiteks nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiiv 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta, [9] direktiiv 92/43/EMÜ või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, [10] võivad liikmesriigid mitmekordse hindamise vältimiseks ühenduse asjaomaste õigusaktide nõuete täitmise tarvis sätestada kooskõlastatud või ühise menetluse.

(20) Komisjon peaks koostama esimese aruande käesoleva direktiivi kohaldamise ja tõhususe kohta viie aasta möödumisel selle jõustumisest ning seejärel iga seitsme aasta järel. Keskkonnakaitse nõuete edasiseks integreerimiseks ja omandatud kogemusi arvestades tuleks koos esimese aruandega, kui see on asjakohane, esitada käesoleva direktiivi muutmisettepanekud, eelkõige seoses võimalusega laiendada selle rakendusala muudele valdkondadele/sektoritele ning muudele kava- ja programmiliikidele,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Eesmärgid

Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada keskkonnakaitse kõrge tase ja aidata kaasa keskkonnakaalutluste integreerimisele kavade ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse, eesmärgiga edendada säästvat arengut, tagades vastavalt käesolevale direktiivile teatavate tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) kavad ja programmid — kavad ja programmid, kaasa arvatud need, mida kaasrahastab Euroopa Ühendus, ja nende mis tahes muudatused:

- mille koostab ja/või võtab vastu riigi, piirkondliku või kohaliku tasandi asutus või mille koostab asutus vastuvõtmiseks parlamendi või valitsuse õigusloomemenetluse kaudu, ja

- mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega;

b) keskkonnamõju hindamine — keskkonnaaruande koostamine, konsultatsioonide pidamine, otsuste tegemisel keskkonnaaruande ja konsultatsioonide tulemustega arvestamine ning otsusest teavitamine vastavalt artiklitele 4–9;

c) keskkonnamõju hindamise aruanne — kava või programmi dokumentatsiooni osa, mis sisaldab artiklis 5 ja I lisas nõutud teavet;

d) avalikkus — üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ja vastavalt siseriiklikele õigusaktidele või tavadele nende ühendused, organisatsioonid või rühmad.

Artikkel 8

Otsustamine

Kava või programmi koostamise ajal ja enne selle vastuvõtmist või menetlusse andmist tuleks võtta arvesse artikli 5 kohaselt koostatud keskkonnamõju hindamise aruannet, artikli 6 kohaselt avaldatud arvamusi ja artikli 7 kohaselt peetud mis tahes piiriüleste konsultatsioonide tulemusi.

Artikkel 14

Jõustumine

Direktiiv jõustub Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval.

Artikkel 15

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

I LISA

Artikli 5 lõikes 1 osutatud teave

Kui artikli 5 lõiked 2 ja 3 ei näe ette teisiti, on artikli 5 lõike 1 kohaselt esitatav teave järgmine:

a) kava või programmi sisu ja peamiste eesmärkide lühiiseloomustus ning seosed muude asjakohaste kavade ja programmidega;

b) keskkonna praeguse olukorra asjakohased aspektid ja tõenäoline areng, kui kava või programmi ei rakendata;

c) keskkonna erijooned piirkondades, mida tõenäoliselt mõjutatakse oluliselt;

d) kava või programmi seisukohalt asjakohased olemasolevad keskkonnaprobleemid, eelkõige need, mis on seotud keskkonnaalaselt eriti tähtsate piirkondadega, näiteks direktiivide 79/409/EMÜ ja 92/43/EMÜ kohaselt nimetatud piirkondadega;

e) rahvusvahelise, ühenduse või liikmesriigi tasandi keskkonnakaitse eesmärgid, mis puudutavad kava või programmi, ja kuidas neid eesmärke või muid keskkonnakaalutlusi on võetud selle koostamisel arvesse;

f) tõenäoliselt oluline keskkonnamõju, [1] sealhulgas sellistes küsimustes nagu bioloogiline mitmekesisus, elanikkond, inimeste tervis, loomastik, taimestik, vesi, õhk, klimaatilised tegurid, materiaalsed väärtused, kultuuripärand koos arhitektuurilise ja arheoloogilise pärandiga, maastik ning eespool nimetatud tegurite omavahelised suhted;

g) kava või programmi rakendamisega kaasneva mis tahes olulise kahjuliku keskkonnamõju vältimiseks, vähendamiseks ja võimalikult suureks korvamiseks kavandatud meetmed;

h) alternatiivide hulgast valiku tegemise põhjuste lühiiseloomustus ja kirjeldus, kuidas hindamine korraldati ning millised raskused (näiteks tehnilised puudujäägid või oskusteabe nappus) nõutava teabe kogumisel ilmnesid;

i) vastavalt artiklile 10 kavandatavate järelevalvemeetmete kirjeldus;

j) eelmiste punktide all esitatud teabe mittetehniline kokkuvõte.

[1] See mõju peaks hõlmama sekundaarseid, kumulatiivseid, sünergilisi, lühiajalisi, keskmise pikkusega ja pikaajalisi püsivaid ja ajutisi, positiivseid ja negatiivseid mõjusid.

--------------------------------------------------

II LISA

Artikli 3 lõikes 5 osutatud mõju tõenäolise olulisuse määramise kriteeriumid

1. Kavade ja programmide erijooned, võttes arvesse eelkõige järgmist:

- mil määral loob kava või programm projektide või muude tegevuste raamistiku kas seoses asukoha, olemuse, suuruse ja toimimistingimustega või siis vahendite eraldamisega,

- mil määral mõjutab kava või programm teisi kavasid või programme, sealhulgas neid, mis kuuluvad kavade või programmide hierarhiasse,

- kava või programmi asjakohasus seoses keskkonnakaalutluste integreerimisega, eelkõige säästva arengu edendamiseks,

- kava või programmiga seotud keskkonnaprobleemid,

- kava või programmi tähtsus ühenduse keskkonnaõigusaktide rakendamisel (näiteks jäätmehoolduse või veekaitsega seotud kavad ja programmid).

2. Mõju ja tõenäoliselt mõjutatava piirkonna erijooned, võttes arvesse eelkõige järgmist:

- mõju tõenäosus, kestus, sagedus ja pöörduvus,

- mõju kumulatiivne olemus,

- mõju piiriülene olemus,

- oht inimeste tervisele või keskkonnale (näiteks õnnetuste tõttu),

- mõju suurus ja ruumiline ulatuvus (geograafiline piirkond ja tõenäoliselt mõjutatava elanikkonna suurus),

- tõenäoliselt mõjutatava piirkonna väärtus ja haavatavus seoses:

- looduslike erijoonte või kultuuripärandiga,

- keskkonna kvaliteedistandardite või piirväärtuste ületamisega,

- intensiivse maakasutusega,

- mõju piirkonnas või maastikul, millel on tunnustatud riikliku, ühenduse või rahvusvahelise kaitse staatus.

--------------------------------------------------