KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) 2016/778, 2. veebruar 2016, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses asjaolude ja tingimustega, mille korral võib krediidiasutuse või investeerimisühingu tasutavad erakorralised ex post osamaksed täielikult või osaliselt edasi lükata, ja kriitiliste funktsioonidega seotud tegevuste, teenuste ja toimingute kindlaksmääramise ning põhiäriliinide ja nendega seotud teenuste kindlaksmääramise kriteeriumidega (EMPs kohaldatav tekst)

(1)

Kriisilahendusasutus peaks lubama direktiivi 2014/59/EL artiklis 104 osutatud erakorralisi ex post osamakseid edasi lükata krediidiasutuse või investeerimisühingu taotluse korral, et tal oleks lihtsam hinnata, kas krediidiasutus või investeerimisühing vastab direktiivi 2014/59/EL artikli 104 lõikes 3 sätestatud edasilükkamise tingimustele. Asjaomane krediidiasutus või investeerimisühing peaks esitama teabe, mida kriisilahendusasutus peab sellise hindamise tegemiseks vajalikuks. Kriisilahendusasutus peaks võtma arvesse kogu teavet, mis on riigi pädevatele asutustele kättesaadav, et vältida teavitamisnõuete dubleerimist.

(2)

Kui kriisilahendusasutus hindab erakorraliste ex post osamaksete tegemise mõju krediidiasutuse või investeerimisühingu maksevõimelisusele või likviidsusele, peaks ta analüüsima mõju krediidiasutuse või investeerimisühingu kapitalile ja likviidsuspositsioonile. Analüüsis tuleks eeldada, et krediidiasutuse või investeerimisühingu bilansis olev kahjum võrdub maksetähtaja saabumise hetkel tasumisele kuuluva summaga, ning prognoosida asjakohase ajavahemiku kohta krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendite suhtarve pärast selle kahjumi kandmist. Samuti tuleks analüüsis eeldada, et vahendite väljavool võrdub maksetähtaja saabumise hetkel tasumisele kuuluva summaga, ja hinnata likviidsusriski.

(3)

Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavad eeldavad, et krediidiasutused ja investeerimisühingud ning kriisilahendusasutused suudavad kindlaks teha krediidiasutuste ja investeerimisühingute või konsolideerimisgruppide kriitilised funktsioonid ja tagada nende täitmise jätkamise.

(4)

Kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamine on üks peamisi kriisilahenduse eesmärke. Selle eesmärk on kaitsta finantsstabiilsust ja reaalmajandust, mistõttu on sellel oluline osa finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavandamise protsessis. Kriitiliste funktsioonide hulka võivad kuuluda hoiuste kaasamise, laenuandmis- ja laenuteenused, makse-, kliirimis-, hoiu- ja arveldusteenused, hulgirahastamise turgude tegevused ning kapitaliturgude ja investeerimistegevused.

(5)

Krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi kriitilised funktsioonid on esitatud tema finantsseisundi taastamise kavas. Kriisilahendusasutus peaks finantsseisundi taastamise kava hindama ja see peaks olema kriisilahenduse kava alus. Kriisilahendusasutus peaks kriisilahenduse kava koostamisel ise kriitilisi funktsioone hindama ja näitama, kuidas on võimalik kriitilisi funktsioone ja põhiäriliine õiguslikult ja majanduslikult muudest funktsioonidest lahus hoida, tagamaks nende täitmise jätkamise krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse korral.

(6)

Krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel peaksid kriisilahendusasutused võtma arvesse seda, kas valitud strateegia tagab kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamise ja kas kriisilahenduskõlblikkust välistavate asjaoludega tegelemise või nende kõrvaldamise võime on kriitiliste funktsioonidega seotud. Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise stsenaariumi korral võib kohustused kõnealuse teisendamise ulatusest välja jätta, kui väljajätmine on tingimata vajalik ja proportsionaalne kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamise saavutamiseks. Kriitilised funktsioonid muutuvad oluliseks ka nn sildasutuse kasutamise korral, kuna sildpangal peavad olema kriitilised funktsioonid.

(7)

Kriitiliste funktsioonide kindlakstegemiseks tuleks kasutada kaheastmelist protsessi: esiteks korraldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud oma finantsseisundi taastamise kavade koostamisel enesehindamise. Teiseks vaatavad kriisilahendusasutused üksikute krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise kavad kriitiliselt läbi, et tagada pankade kasutatavate lähenemisviiside järjekindlus ja järjepidevus. Kuna kriisilahendusasutustel on kasulik omada ülevaadet sellest, millised funktsioonid on olulised finantsstabiilsuse säilitamiseks tervikuna, peaksid nad tegema lõpliku otsuse kriitiliste funktsioonide kindlaksmääramise kohta kriisilahenduse kavandamise ja elluviimise eesmärgil.

(8)

Kriitilised teenused peaksid olema aluseks olevad toimingud, tegevused ja teenused, mida tehakse või pakutakse konsolideerimisgrupis ühe (spetsiaalsed teenused) või mitme sellise äriüksuse või juriidilise üksuse (ühised teenused) jaoks, mida on vaja ühe või mitme kriitilise funktsiooni täitmiseks. Kriitilisi teenuseid võib konsolideerimisgrupis osutada üks või mitu üksust (näiteks eraldiseisev juriidiline üksus või siseüksus; siseteenused); nende osutamist võib edasi anda ka välisele teenuseosutajale (välisteenused). Teenust tuleks käsitada kriitilisena, kui selle osutamise katkemine võib kriitiliste funktsioonide täitmist tõsiselt häirida või täielikult takistada, kuna need on krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt kolmandate isikute jaoks täidetavate kriitiliste funktsioonidega lahutamatult seotud. Nende kindlakstegemine toimub nii nagu kriitiliste funktsioonide kindlakstegemine.

(9)

Krediidiasutused ja investeerimisühingud ning kriisilahendusasutused peaksid märkima kriitilised teenused ka finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavadesse. Kui kriitiliste teenuste osutamine on antud edasi kolmandatele isikutele, peaks kriisilahendusasutus suutma piirduda hindamises sellega, mis on vajalik, et kontrollida, kas krediidiasutusel või investeerimisühingul on olemas sobiv talitluspidevuse plaan.

(10)

Teenuste käsitamine kriitiliste teenustena peaks võimaldama krediidiasutustel ja investeerimisühingutel tagada selliste teenuste pideva kättesaadavuse, osutades neid maksejõuetuse suhtes vastupidavate üksuste kaudu või kehtestades asjakohase korra, mille kohaselt osutab neid väline teenuseosutaja.

(11)

Kriitilise funktsiooni ja põhiäriliini peamine erinevus seisneb asjaomaste tegevuste mõjus. Kriitiliste funktsioonide hindamisel tuleks lähtuda nende olulisusest reaalmajanduse ja finantsturgude toimimise ning seega finantsstabiilsuse kui terviku seisukohast, põhiäriliine tuleks aga hinnata selle põhjal, kui olulised need on krediidiasutusele või investeerimisühingule endale, lähtudes näiteks nende panusest krediidiasutuse või investeerimisühingu tuludesse ja kasumisse.

(12)

Kuna finantsseisundi taastamise kava peaks sisaldama krediidiasutuse või investeerimisühingu põhiäriliinide, funktsioonide ja vara väärtuse ning turustatavuse määramise üksikasjalikku kirjeldust, peaks ka kriisilahenduse kava sisaldama krediidiasutuse või investeerimisühingu kriitiliste funktsioonide ja põhiäriliinide kaardistust ning selgitust, kuidas on võimalik kriitilised funktsioonid ja põhiäriliinid õiguslikult ja majanduslikult teistest funktsioonidest eraldada, et tagada krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse korral tegevuse jätkumine. Kriisilahenduse korral võib kriitiliste funktsioonide täitmise ja põhiäriliinide tegevuse jätkumine õigustada teatavate kohustuste väljajätmist kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kohaldamisalast, samuti üleandmist sildpangale.

(13)

Kuigi põhiäriliinide puhul vaadatakse sageli seda, milline on nende panus krediidiasutuse või investeerimisühingu finantstulemustesse, ei pruugi selline lähenemisviis kajastada täielikult kõiki äriliine, sest krediidiasutus või investeerimisühing võib osutada teenust, mis ei ole otseselt tulutoov (või mis toodab kahjumit), kuid millega kaasneb märkimisväärne frantsiisiväärtus ja mis on seega tegevuse kui terviku seisukohast oluline,