EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 260/2012, 14. märts 2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (EMPs kohaldatav tekst)

1)

„kreeditkorraldus” – riigisisene või piiriülene makseteenus, millega makseteenuse pakkuja, kelle juures maksja maksekonto asub, krediteerib makse saaja maksekontot maksetehingu või järjestikuste maksetehingutega maksja maksekontolt maksja antud juhise alusel;

1a)

„välkkreeditkorraldus” – kreeditkorraldus, mis täidetakse viivitamata, ööpäevaringselt ja igal kalendripäeval;

1b)

„makse algatamise kanal” – mis tahes meetod, seade või menetlus, mille kaudu maksjad saavad esitada oma makseteenuse pakkujale kreeditkorralduse maksekäsundeid, sealhulgas internetipank, mobiilpanganduse rakendus, sularaha- või makseautomaat või mis tahes muu viis makseteenuse pakkuja ruumides;

1c)

„makse algatamise teenuse pakkuja” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 ( 2 ) artikli 4 punktis 18 määratletud makse algatamise teenuse pakkuja;

1d)

„makse saaja nimi” – füüsilise isiku puhul ees- ja perekonnanimi ning juriidilise isiku puhul äri- või juriidiline nimi;

1e)

„sihipärased piiravad finantsmeetmed” – isiku, asutuse või üksuse suhtes kohaldatav varade külmutamine või isikule, asutusele või üksusele või tema kasuks rahaliste vahendite või majandusressursside otse või kaudselt kättesaadavaks tegemise keeld vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 215 kohaselt vastu võetud piiravatele meetmetele;

1f)

„juriidilise isiku tunnus“ või „LEI” – juriidilisele isikule antud standardi ISO 17442 kohane kordumatu tähtnumbriline viitekood;

2)

„otsekorraldus” – riigisisene või piiriülene makseteenus, mille eesmärk on debiteerida maksja maksekontot, kui maksetehingu on algatanud makse saaja maksja volituse alusel;

3)

„maksja” – füüsiline või juriidiline isik, kes on maksekonto haldaja ja kes on lubanud teha maksekäsundi sellelt maksekontolt või, kui maksja maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kes teeb maksekäsundi makse saaja maksekontole;

4)

„makse saaja” – füüsiline või juriidiline isik, kellel on maksekonto ja kes on maksetehinguga ette nähtud ülekantava raha saaja;

5)

„maksekonto” – direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 4 punktis 12 määratletud maksekonto;

6)

„maksesüsteem” – ametlikel standarditel ja ühtsetel eeskirjadel põhinev arveldussüsteem maksetehingute töötlemiseks, kliiringuks või arveldamiseks;

7)

„makseskeem” – kogu liidus ja liikmesriikidesiseselt maksetehingute tegemiseks kasutatavad makseteenuse pakkujate vahel kokku lepitud ühtsed eeskirjad, tavad, standardid ja/või rakendussuunised, mis on eraldatud mis tahes infrastruktuurist või maksesüsteemist, mis toetab selle toimimist;

8)

„makseteenuse pakkuja” – direktiivi 2007/64/EÜ artikli 1 lõikes 1 osutatud kategooriasse kuuluv makseteenuse pakkuja ning direktiivi 2007/64/EÜ artiklis 26 osutatud juriidiline või füüsiline isik, välja arvatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/48/EÜ (krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta) ( 3 ) artiklis 2 loetletud asutused, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2007/64/EÜ artikli 2 lõike 3 kohast erandit;

9)

„makseteenuse kasutaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab makseteenust maksja või makse saajana;

10)

„maksetehing” – selline maksja või makse saaja poolt algatatud rahaülekandetoiming maksekontode vahel liidus, mis ei sõltu makse aluseks olevatest kohustustest maksja ja makse saaja vahel;

11)

„maksekäsund” – makseteenuse pakkujale maksja või makse saaja antud juhis maksetehingu täitmiseks;

12)

„vahendustasu” – maksja makseteenuse pakkuja ja makse saaja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud tasu otsekorralduste eest;

13)

„mitmepoolne vahendustasu” – rohkem kui kahe makseteenuse pakkuja vahel sõlmitud kokkuleppe alusel kehtestatud mitmepoolne tasu;

14)

„BBAN” – maksekonto tunnus, millega üheselt identifitseeritakse konkreetne maksekonto koos konkreetse makseteenuse pakkujaga liikmesriigis ja mida saab kasutada ainult riigisiseste maksetehingute tegemiseks, samal ajal kui selle sama maksekonto tunnus piiriüleste maksetehingute puhul on IBAN;

15)

„IBAN” – rahvusvaheline maksekonto tunnus, millega üheselt identifitseeritakse konkreetne maksekonto liikmesriigis ja mille elemendid on kindlaks määranud Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon;

16)

„BIC” – makseteenuse pakkuja tunnuskood, millega üheselt identifitseeritakse makseteenuse pakkuja ja mille elemendid on kindlaks määranud Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon;

17)

„standard ISO 20022 XML” – Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni kehtestatud standard finantstehinguid käsitlevate sõnumite väljatöötamiseks, mis hõlmab maksetehingute füüsilist esitamist XML-formaadis kooskõlas liidu selliste maksetehingute skeemide ärireeglite ja rakendussuunistega, mis kuuluvad käesoleva määruse reguleerimisalasse;

18)

„suurmaksete arveldussüsteem” – maksesüsteem, mille peamine eesmärk on esmatähtsate, kiireloomuliste ja eelkõige suuresummaliste ühekordsete maksetehingute töötlemine, tasaarveldamine või arveldamine;

19)

„arvelduspäev” – päev, mil täidetakse raha ülekandmise kohustus maksja makseteenuse pakkuja ja makse saaja makseteenuse pakkuja vahel;

20)

„nõuete täitmine” – otsekorralduse osa alates makse saaja nõude esitamisest kuni maksja maksekonto tavapärase debiteerimiseni;

21)

„volitus” – maksja nõusoleku ja antud volituse väljendus makse saajale ja (otse või kaudselt makse saaja kaudu) maksja makseteenuse pakkujale, millega makse saajal lubatakse esitada nõue teatava summa ulatuses nõude täitmiseks, debiteerides maksja kindlaks määratud maksekontot, ning millega maksja makseteenuse pakkujal lubatakse vastavad juhised täita;

22)

„jaemaksesüsteem” – maksesüsteem, mille peamine eesmärk on töödelda, tasaarveldada või arveldada kreedit- või otsekorraldusi, mis on enamasti väikesesummalised ning mille puhul ei ole tegu suurmaksete arveldussüsteemiga;

23)

„mikroettevõtja” – ettevõtja, mis makseteenuse lepingu sõlmimise ajal on komisjoni soovituse 2003/361/EÜ ( 4 ) lisa artiklis 1 ning artikli 2 lõigetes 1 ja 3 määratletud ettevõtja;

24)

„tarbija” – füüsiline isik, kes makseteenuse lepingutes tegutseb eesmärkidel, mis ei seondu tema kaubandus-, äri- või kutsetegevusega;

25)

„R-tehing” – maksetehing, mida makseteenuse pakkujal ei ole võimalik nõuetekohaselt täita või mida töödeldakse erandina, muu hulgas rahaliste vahendite puudumise, tagasivõtmise, vale summa või vale kuupäeva, volituse puudumise või vale või suletud maksekonto tõttu;

26)

„piiriülene maksetehing” – maksetehing, mis on algatatud maksja või makse saaja poolt ning mille korral maksja makseteenuse pakkuja ja makse saaja makseteenuse pakkuja asuvad eri liikmesriikides;

27)

„riigisisene maksetehing” – maksetehing, mis on algatatud maksja või makse saaja poolt ning mille korral maksja makseteenuse pakkuja ja makse saaja makseteenuse pakkuja asuvad samas liikmesriigis;

28)

„seotud isik” – füüsiline või juriidiline isik, kelle nimel maksja teeb makse või makse saaja saab makse.