Preamble: 1

(1)

Selleks et tagada tõhus päritolu- ja vastuvõtvate liikmesriikide vaheline koostöö, peaks teabevahetus olema kahesuunaline, jäädes pädevate asutuste vastavate järelevalvepädevuste raamidesse. Seepärast on tarvis määrata kindlaks, millist teavet päritoluliikmesriigi pädevad asutused peaksid esitama vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele krediidiasutuste ja investeerimisühingute kohta ning vajaduse korral nende filiaalide toimimise kohta ning millist teavet peaksid vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused esitama päritoluriigi pädevatele asutustele filiaalide kohta.

(2)

Teabevahetust päritolu- ja vastuvõtvate liikmesriikide pädevate asutuste vahel tuleks vaadelda laiemas, piiriüleste panganduse konsolideerimisgruppide üle teostatava järelevalve kontekstis ning vajaduse korral võiks olla võimalik esitada teavet konsolideeritult. Eelkõige juhul, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on põhiemaettevõtja samas liikmesriigis, kus on ka tema peakontor, ning asjaomane pädev asutus on ühtlasi konsolideeritud järelevalvet teostav asutus, tuleks luua võimalused esitada teavet konsolideeritult — selle asemel et esitada seda pelgalt filiaali kaudu tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu kohta. Sellisel juhul peaks aga pädev asutus vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele teada andma, et teave esitatakse konsolideeritult.

(3)

Päritolu- ja vastuvõtvate liikmesriikide pädevate asutuste vaheline teabevahetus ei hõlma üksnes direktiivi 2013/36/EL artiklis 50 sätestatud teabeliike ning seega samuti mitte üksnes käesolevas määruses sätestatud teabeliike. Direktiivi 2013/36/EL artiklites 35, 36, 39, 43 ja 52 sätestatakse eraldi nõuded, milles käsitletakse teabevahetust filiaalide kohapealse kontrollimise, asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse rakendamisest teavitamise ning pädevate asutuste poolt filiaalide ja nende emaettevõtjate suhtes rakendatavate meetmete, sealhulgas ettevaatusabinõude rakendamise kohta. Seepärast ei tuleks käesolevas määruses sätestada nõudeid teabevahetuse kohta nendes valdkondades.

(4)

Päritolu- ja vastuvõtvate liikmesriikide pädevate asutuste vahel vahetatavat teavet käsitlevad nõuded on vaja sätestada selleks, et regulatiivne ja järelevalvetegevus üle kogu liidu ühtlustada. See teave peaks hõlmama kõiki direktiivi 2013/36/EL artiklis 50 sätestatud valdkondi, s.o juhtimist ja omandilist kuuluvust, sealhulgas äriliinid, nagu need, mis on loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (2) artiklis 317, likviidsust ja likviidsuse järelevalve raames tuvastatud asjaolusid, maksevõimet, hoiuste tagamist, riskide kontsentreerumist, süsteemseid riske, juhtimis- ja raamatupidamistava ning sisekontrolli mehhanisme. Krediidiasutuste ja investeerimisühingute kontrollimise hõlbustamiseks peaksid vastuvõtvate ja päritoluliikmesriikide pädevad asutused hoidma üksteist kursis siseriikliku või liidu õiguse mittejärgimise olukordade ning krediidiasutuste või investeerimisühingute suhtes rakendatud järelevalvemeetmete ja sanktsioonidega. Lisaks tuleks kaasata päritolu- ja vastuvõtvate liikmesriikide pädevate asutuste vahel vahetamisele kuuluva teabe hulka täiendav teave finantsvõimenduse ja eriolukordadeks valmistumise kohta, nii et vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused saaksid krediidiasutusi ja investeerimisühinguid tõhusalt jälgida.

(5)

Kui krediidiasutust või investeerimisühingut mõjutavad või võivad eeldatavalt hakata mõjutama likviidsusprobleemid, on vastuvõtva liikmesriigi pädevatel asutustel vaja olukorda selgelt mõista, et nad saaksid rakendada ettevaatusabinõusid kooskõlas direktiivi 2013/36/EL artiklis 43 sätestatud tingimustega. Seetõttu tuleks käesoleva määrusega sätestada selged reeglid, millist liiki teavet pädevad asutused peavad omavahel vahetama, kui esineb likviidsusprobleeme. Samuti on vaja kindlaks määrata vahetamisele kuuluv teave, et pädevad asutused oleksid piisavalt vara ette valmistatud eriolukordadeks nagu need, mis on loetletud direktiivi 2013/36/EL artikli 114 lõikes 1.

(6)

Arvestades, et vastuvõtvates liikmesriikides tegutsevad filiaalid on oma suuruse, keerukuse ja olulisuse poolest erinevad, on tähtis rakendada teabevahetuses proportsionaalsuse põhimõtet. Seepärast peaks juhul, kui vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused vastutavad filiaalide eest, mis on direktiivi 2013/36/EL artikli 51 kohaselt määratletud oluliste filiaalidena, päritolu- ja vastuvõtvate liikmesriikide pädevate asutuste vahel vahetamisele kuuluv teave sisaldama suuremat hulka eri liiki teavet.

(7)

Selleks et tagada, et asjakohast teavet vahetataks mõistlikul hulgal, vältides olukordi, kus päritoluliikmesriigi pädevad asutused on kohustatud edastama vastuvõtva liikmesriigi kõigile pädevatele asutustele krediidiasutuse või investeerimisühingu kohta igasugust teavet, sõltumata selle krediidiasutuse või investeerimisühingu olemusest ja olulisusest, tuleks teatavatel juhtudel edastada ainult konkreetse filiaaliga seotud teavet üksnes neile pädevatele asutustele, kes vastutavad selle filiaali üle järelevalve teostamise eest. Samal põhjusel peaksid päritolu- ja vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused vahetama omavahel teatavates konkreetsetes valdkondades ainult sellist teavet, mis kajastab eeskirjade rikkumise olukordi, mis tähendab, et juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing järgib siseriiklikku ja liidu õigust, ei peaks tema kohta teavet vahetama.

(8)

Samuti tuleks käesolevas määruses käsitleda teabevahetust krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegevuse kohta vastuvõtvates liikmesriikides piiriüleste teenuste osutamise korras. Arvestades piiriüleste teenuste olemust, seisavad vastuvõtvate liikmesriikide pädevad asutused silmitsi teabe puudusega nende jurisdiktsioonides toimuvate tegevuste kohta, mistõttu on tähtis määrata üksikasjalikult kindlaks, millist teavet on vaja vahetada, et tagada finantsstabiilsus ja võimaldada jälgida tegevuslubade väljastamise tingimuste täitmist — eelkõige jälgida, kas krediidiasutus või investeerimisühing osutab teenuseid nii, nagu ta on oma aruannetes teada andnud. Käesolev määrus põhineb Euroopa järelevalveasutuse (Euroopa Pangandusjärelevalve — EBA) poolt komisjonile esitatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõul.

(9)

EBA on läbi viinud käesoleva määruse aluseks oleva regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu kohta avaliku konsultatsiooni, analüüsinud võimalikku asjaomast kulu ja kasu ning küsinud arvamust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 (3) artikli 37 kohaselt loodud pangandussektori sidusrühmade kogult,