Artikkel 2 Mõisted

„piiriülene makse“ – elektrooniliselt töödeldav maksetehing, mis on algatatud maksja või saaja poolt või saaja kaudu ning mille korral maksja makseteenuse pakkuja ja saaja makseteenuse pakkuja asuvad eri liikmesriigis;

„riigisisene makse“ – elektrooniliselt töödeldav maksetehing, mis on algatatud maksja või saaja poolt või saaja kaudu ning mille korral nii maksja makseteenuse pakkuja kui saaja makseteenuse pakkuja asuvad samas liikmesriigis;

„maksja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes on maksekonto haldaja ja kes teeb maksekäsundi antud maksekontolt makse tegemiseks või kui maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kes teeb maksekäsundi;

„saaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes peaks olema maksetehinguga ülekantava raha saaja;

„makseteenuse pakkuja“ – direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 1 lõikes 1 osutatud mis tahes kategooriasse kuuluv juriidiline isik ning kõnealuse direktiivi artiklis 32 osutatud füüsiline või juriidiline isik, välja arvatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL ( 1 ) artikli 2 lõike 5 punktides 2–23 loetletud asutused, kelle suhtes liikmesriigid kohaldavad direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 2 lõike 5 kohast erandit;

„makseteenuse kasutaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab makseteenust maksja või saaja või mõlemana;

„maksetehing“ – maksja või saaja poolt või saaja kaudu algatatud raha sissemakse, ülekandmine või väljanõudmine, mis ei olene makse aluseks olevatest mis tahes kohustustest maksja ja saaja vahel;

„maksekäsund“ – makseteenuse pakkujale maksja või saaja antud juhis maksetehingu täitmiseks;

„tasu“ – makseteenuse pakkuja poolt makseteenuse kasutajalt võetav summa, mis on otseselt või kaudselt seotud maksetehinguga, või summa, mida makseteenuse pakkuja või vääringu konverteerimise teenust pakkuv isik võtab makseteenuse kasutajalt vääringu konverteerimise teenuse eest direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 59 lõike 2 kohaselt, või nende summade kombinatsioon;

„raha“ – pangatähed ja mündid, elektroonsel kujul edastatav raha ja e-raha, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/110/EÜ ( 2 ) artikli 2 punktis 2;

„tarbija“ – füüsiline isik, kes tegutseb eesmärkidel, mis ei seondu tema kaubandus-, äri- või kutsetegevusega;

„mikroettevõtja“ – ettevõtja, mis makseteenuse lepingu sõlmimise ajal on komisjoni soovituse 2003/361/EÜ ( 3 ) lisa artiklis 1 ning artikli 2 lõigetes 1 ja 3 määratletud ettevõte;

„vahendustasu“ – maksja makseteenuse pakkuja ja saaja makseteenuse pakkuja vahel makstav tasu iga otsekorralduse eest;

„otsekorraldus“ – makseteenus, mille eesmärk on debiteerida maksja maksekontot, kui maksetehingu on algatanud makse saaja volituse alusel, mille maksja on andnud saajale, saaja makseteenuse pakkujale või maksja makseteenuse pakkujale;

„otsekorralduste skeem“ – makseteenuse pakkujate vahel otsekorralduste teostamiseks kokku lepitud ühtsed reeglid, tavad ja nõuded.