EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL (EMPs kohaldatav tekst)

(1)

Liidu jaoks on esmatähtis kehtestada viivislaenude probleemi lahendamiseks terviklik strateegia. Viivislaenude probleemiga tegelemise eest vastutavad eelkõige krediidiasutused ja liikmesriigid, kuid praeguse viivislaenude mahu vähendamisel ja tulevikus viivislaenude kuhjumise vältimisel on ka selge liidu mõõde. Võttes arvesse pangandus- ja finantssüsteemi omavahelist seotust kogu liidus, kus krediidiasutused tegutsevad mitmes õigusruumis ja liikmesriigis, esineb märkimisväärne probleemide ülekandumise oht liikmesriikides ja liidus tervikuna nii majanduskasvu kui ka finantsstabiilsuse seisukohast.

(2)

Integreeritud finantssüsteem parandab majandus- ja rahaliidu võimet panna vastu negatiivsetele šokkidele, sest lihtsustab erasektori piiriülest riskijagamist, vähendades samal ajal vajadust avaliku sektori sekkumise järele. Liit peaks nende eesmärkide saavutamiseks kujundama välja pangandusliidu ja arendama edasi kapitaliturgude liitu. Pangandusliidu tugevdamiseks on oluline vähendada viivislaenude suurt mahtu ja vältida viivislaenude võimalikku kuhjumist tulevikus, sest see on hädavajalik konkurentsi tagamiseks pangandussektoris, finantsstabiilsuse säilitamiseks ning laenuandmise soodustamiseks, mis aitab luua liidus uusi töökohti ja edendada majanduskasvu.

(3)

Nõukogu 11. juuli 2017. aasta järeldustes, milles käsitletakse tegevuskava viivislaenude vähendamiseks Euroopas (edaspidi „tegevuskava“), kutsuti eri institutsioone üles võtma asjakohaseid meetmeid viivislaenude suure mahuga jätkuvaks tegelemiseks liidus ja nende suurenemise osakaalu ärahoidmiseks tulevikus. Tegevuskavas nähakse ette terviklik käsitlusviis, mis keskendub üksteist täiendavatele poliitikameetmetele neljas valdkonnas: i) järelevalve pankade üle ja nende tegevuse reguleerimine, ii) restruktureerimise, maksejõuetuse ja võlgade sissenõudmise raamistike reformimine, iii) viivises olevate varade järelturgude arendamine ja iv) pangandussüsteemi restruktureerimise edendamine. Meetmeid tuleb neis valdkondades vajadust mööda võtta kas riigi või liidu tasandil. Komisjon teatas sarnasest kavatsusest oma 11. oktoobri 2017. aasta teatises pangandusliidu väljakujundamise kohta, milles tehti ettepanek koostada terviklik meetmete pakett viivislaenude probleemi lahendamiseks liidus.

(4)

Käesolev direktiiv loob koos muude komisjoni kavandatud meetmetega ning Euroopa Keskpanga (EKP) meetmetega, mida võetakse ühtse järelevalvemehhanismi raames pangandusjärelevalve osana, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (4) asutatud Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Pangandusjärelevalve) (EBA) meetmetega sobiva keskkonna, mis võimaldab krediidiasutustel toime tulla oma bilansis olevate viivislaenudega, ning vähendab viivislaenude tulevase kuhjumise riski.

(5)

Selleks et hoida ära kogu süsteemi hõlmavad viivislaenuriskid, on nõutav, et makrotasandi usaldatavusjärelevalve lähenemisviiside väljatöötamise käigus esitaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1092/2010 (5) asutatud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu kohasel juhul viivislaenude järelturuga seotud makrotasandi usaldatavusjärelevalve hoiatusi ja soovitusi.

(6)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/630 (6) lisati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusesse (EL) nr 575/2013 (7) uued õigusnormid, millega nõutakse krediidiasutustelt, et nad paneksid kõrvale piisavalt rahalisi vahendeid puhuks, kui uued laenud muutuvad viivislaenudeks, mis peaks looma asjakohased stiimulid viivislaenudega tegelemiseks varases etapis ja ära hoidma viivislaenude kuhjumise. Kui laenud muutuvad viivislaenudeks, võimaldavad tõhusamad tagatud laenude sissenõudmise mehhanismid krediidiasutustel kohaldada terviklikku strateegiat, et viivislaene sisse nõuda, kohaldades krediidivõtjate suhtes tugevaid ja mõjusaid kaitsemeetmeid. Kui aga viivislaenude maht peaks sellest hoolimata üleliia suurenema, saaksid krediidiasutused müüa need laenud tõhusatel, konkurentsipõhistel ja läbipaistvatel järelturgudel teistele ettevõtjatele. Pädevad asutused juhendavad sealjuures krediidiasutusi, tuginedes oma kehtivatele määruse (EL) nr 575/2013 kohastele pangaspetsiifilistele nn teise samba volitustele. Kui viivislaenud muutuvad oluliseks ja ulatuslikuks probleemiks, saavad liikmesriigid luua riiklikud varahaldusettevõtjad või võtta kehtivatele riigiabi- ja pankade kriisilahenduse reeglitele tuginedes muid alternatiivseid meetmeid.

(7)

Käesolev direktiiv peaks võimaldama krediidiasutustel viivislaenudeks muutunud laenudega paremini toime tulla, parandades krediidi kolmandatele isikutele müümise tingimusi. Peale selle peaksid krediidiasutused, kui nad seisavad silmitsi viivislaenude ulatusliku kuhjumisega ja neil ei ole oma viivislaenude nõuetekohaseks haldamiseks töötajaid või kogemusi, saama nende laenude haldamise edasi anda spetsialiseerunud krediidihaldajale või müüa krediidilepingud krediidiostjale, kellel on nende haldamiseks vajalik riskivalmidus ja nõutavad eriteadmised.

(8)

Avalikus arutelus kasutatakse mõnes liikmesriigis üldiselt mõisteid „laenud“ ja „pangad“, kuid siinkohal kasutatakse edaspidi mõisteid „krediit“ või „krediidilepingud“ ja „krediidiasutused“. Lisaks sellele hõlmab käesolev direktiiv nii viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õigusi kui ka viivises olevat krediidilepingut ennast.

(9)

Käesolev direktiiv peaks soodustama viivislaenude järelturgude arengut liidus, kõrvaldades takistused ja kehtestades kaitsemeetmed viivislaenude üleandmisele krediidiasutustelt krediidiostjatele, kaitstes ühtlasi krediidivõtjate õigusi. Kõik vastuvõetud meetmed peaksid ühtlustama krediidihaldajatele tegevusloa andmise nõudeid. Käesoleva direktiiviga tuleks seetõttu kehtestada liiduülene raamistik, mis hõlmab nii krediidiasutuste sõlmitud viivises olevate krediidilepingute ostjaid kui ka nende haldajaid, mille kohaselt peaksid krediidihaldajad saama tegevusloa liikmesriikide pädevatelt asutustelt ja alluma nende järelevalvele.

(10)

Krediidiostjad ja krediidihaldajad ei saa praegu siseturu eeliseid täielikult ära kasutada takistuste tõttu, mille seavad asjaomase ühtse regulatiivse ja järelevalvekorra puudumisel riikide erinevad nõuded. Praegu ei ole ühtseid liidu norme krediidihaldajate reguleerimiseks. Eelkõige ei ole kehtestatud ühtseid norme võlgade sissenõudmise reguleerimiseks. Liikmesriikides kohaldatakse väga erinevaid õigusnorme selle kohta, millistel tingimustel saavad krediidiostjad krediidilepinguid omandada krediidiasutustelt. Krediidiostjaid, kes ostavad krediidiasutuste väljastatud krediiti, mõnes liikmesriigis ei reguleerita, samal ajal kui teistes võidakse nende suhtes kohaldada mitmesuguseid nõudeid, mõnikord koguni krediidiasutuse tegevusloa nõuet. Need erinevused regulatiivsetes nõuetes on märkimisväärselt takistanud krediidi piiriülest seaduslikku ostmist liidus peamiselt õigusnormide täitmise kasvavate kulude tõttu, mis tekivad krediidiportfellide ostu korral. Selle tulemusena tegutsevad krediidiostjad üksnes mõnes liikmesriigis ning konkurents siseturul on nõrk, sest huvitatud krediidiostjate arv on väike. Seetõttu ei toimi omakorda viivislaenude järelturg tõhusalt. Lisaks sellele on viivislaenude sisuliselt kohalike turgude maht endiselt väike.

(11)

Krediidiostjate tagasihoidlik osalemine on vähendanud nõudlust, kahjustanud konkurentsi ja alandanud krediidilepingute portfellide ostuhindu järelturgudel – see võtab krediidiasutustelt stiimuli viivises olevaid krediidilepinguid müüa. Krediidiasutuste antud ja krediidiostjatele müüdud krediidi turgude arendamisel on seega selge liidu mõõde. Ühest küljest saaksid krediidiasutused müüa viivises olevaid krediidilepinguid kogu liidus tõhusatel, konkurentsipõhistel ja läbipaistvatel järelturgudel. Teisest küljest eeldab pangandusliidu ja kapitaliturgude liidu väljakujundamine tegutsemist selle nimel, et ära hoida viivises olevate krediidilepingute osakaalu suurenemist krediidiasutuste bilansis, nii et nad saaksid jätkuvalt täita oma rolli majanduse rahastamisel. Seepärast hõlmab käesolev direktiiv krediidiostjaid, kes oma kaubandus-, äri- või kutsetegevuse raames krediidilepingu omandavad, üksnes juhul, kui kõnealune krediidileping on viivises olev krediidileping.

(12)

Algselt krediidiasutuse antud, kuid viivisesse sattunud krediit võib krediidihalduse käigus muutuda toimivaks krediidiks. Sel juhul peaks krediidihaldajal olema võimalik jätkata oma tegevust krediidihaldaja tegevusloa alusel vastavalt käesolevale direktiivile.

(13)

Krediidihaldustegevus on teatavates liikmesriikides reguleeritud, kuid erineval määral. Esiteks reguleeritakse seda tegevust ainult mõnes liikmesriigis ja see on nendes erinevalt määratletud. Õigusnormide täitmise kasvavad kulud takistavad teise tegevuskoha asutamisel või teenuste piiriülesel osutamisel rajanevate laienemisstrateegiate väljatöötamist. Teiseks nõuavad paljud liikmesriigid tegevusluba mõningate tegevuste jaoks, millega krediidihaldajad tegelevad. Nende tegevuslubadega kehtestatakse erinevaid nõudeid ja see ei anna võimalust piiriüleseks tegutsemiseks. See omakorda takistab piiriüleste teenuste osutamist. Mõnikord nõutakse õigusnormides ka kohaliku üksuse asutamist, mis pärsib teenuste piiriülese osutamise vabaduse teostamist.

(14)

Kuna krediidihaldajad võivad osutada oma teenuseid nii krediidiasutustele kui ka krediidiostjatele, kes ei ole krediidiasutused, on krediidihaldajate konkurentsipõhine ja integreeritud turg seotud krediidiostjate konkurentsipõhise ja integreeritud turu arenguga. Krediidiostjad otsustavad sageli krediidihaldustegevuse teistele isikutele edasi anda, kuna neil puudub suutlikkus krediiti ise hallata, ja seetõttu nad ei pruugi soovida krediiti krediidiasutustelt osta, kui nad ei saa teatavate teenuste osutamist edasi anda.

(15)

Kuna nii krediitide ostmise kui ka krediidihaldustegevuse turul konkurentsisurve puudub, küsivad krediidihaldusettevõtjad krediidiostjatelt oma teenuste eest suuremat tasu ja krediitide järelturul hinnad langevad. See vähendab krediidiasutuste stiimulit kärpida oma viivislaenude mahtu.

(16)

Seepärast on vaja võtta liidu tasandi meetmeid, et tegeleda krediidiostjate ja krediidihaldajate olukorraga seoses krediidiasutuse poolt algselt antud krediidiga, mis on muutunud viivises olevaks. Käesolev direktiiv ei piira siiski krediidi andmist käsitlevate liidu ja liikmesriikide õigusnormide kohaldamist, sealhulgas juhtudel, kui krediidihaldajat võib pidada krediidivahendamises osalejateks. Direktiiv ei piira ka selliste liikmesriigi õigusnormide kohaldamist, millega kehtestatakse krediidiostjale või krediidihaldajale täiendavad nõuded seoses krediidilepingu tingimuste üle uute läbirääkimiste pidamisega.

(17)

Liikmesriigid võivad vabalt reguleerida krediidihaldustegevust, mis ei kuulu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse – nagu mittekrediidiasutuste sõlmitud krediidilepingute puhul osutatavad teenused või füüsiliste isikute krediidihaldustegevus –, sealhulgas käesoleva direktiivi kohaste nõuetega samaväärsete nõuete kehtestamisega. Sellised juriidilised ja füüsilised isikud ei või siiski kasutada võimalust saada tegevusluba selliste teenuste osutamiseks teistes liikmesriikides.

(18)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriigi õigusnormide kohaseid piiranguid seoses viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste üleandmisega või viivises oleva krediidilepingu üleandmisega, kui seda ei lõpetata liikmesriigi tsiviilõiguse kohaselt, nii et kõik krediidilepingu alusel tasumisele kuuluvad summad muutuvad viivitamata sissenõutavaks, kui see on vajalik üleandmiseks pangandussüsteemi välisele isikule. Seega on ka tulevikus liikmesriike, kus liikmesriigi õigusnorme arvesse võttes piiratakse selliste viivises olevate krediidilepingute omandamist, mille maksetähtaega ei ole ületatud, mille maksetähtaega on ületatud vähem kui 90 päeva või mida reguleerimata krediidiandjad ei ole liikmesriigi tsiviilõiguse kohaselt lõpetanud. Liikmesriigid võivad reguleerida toimivate krediidilepingute üleandmist, sealhulgas kehtestades käesoleva direktiivi nõuetega samaväärsed nõuded.

(19)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liidu õigust, mis käsitleb õigusalast koostööd tsiviilasjades, eelkõige sätteid lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse ja kohtualluvuse kohta, sealhulgas nende õigusaktide ja sätete kohaldamist üksikjuhtudel vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustele (EÜ) nr 593/2008 (8) ja (EL) nr 1215/2012 (9). Kõik krediidiandjad ja neid esindavad isikud on kohustatud järgima liidu õigust oma suhetes tarbijate ja liikmesriikide ametiasutustega, et tagada tarbijate õiguste kaitse.

(20)

Krediidihaldajad ja krediidiostjad peaksid alati tegutsema heas usus, kohtlema krediidivõtjaid õiglaselt ja austama nende eraelu puutumatust. Nad ei tohiks krediidivõtjaid ahistada ega anda neile eksitavat teavet. Enne esimest võlgade sissenõudmist ja krediidivõtja nõudmisel peaksid nad esitama krediidivõtjale muu hulgas teabe toimunud üleandmise kohta, krediidiostja ja krediidihaldaja (kui ta on määratud) identifitseerimis- ja kontaktandmed, samuti teabe krediidivõtja võlgnetavate summade kohta ning kinnituse selle kohta, et jätkuvalt kohaldatakse asjakohast liidu ja liikmesriigi õigust.

(21)

Lisaks sellele ei piira käesolev direktiiv liidu tarbijakaitsenormide kohaldamisala ning kui krediidiostjad liigitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ (10) ja direktiivi 2014/17/EL (11) kohaselt krediidiandjateks, tuleks nende suhtes kohaldada vastavalt kas direktiivi 2008/48/EÜ artiklis 20 või direktiivi 2014/17/EL artiklis 35 sätestatud erikohustusi. Ka ei piira käesolev direktiiv tarbijate kaitset, mis on tagatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2005/29/EÜ, (12) millega keelatakse ebaausad kaubandustavad, sealhulgas need, mida rakendatakse lepingu täitmise ajal, kui tarbijat eksitatakse tarbija õiguste või kohustuste osas või kui teda ahistatakse, sunnitakse või liigselt mõjutatakse, sealhulgas seoses täitemeetmete ajastuse, asukoha, olemuse või pealekäivusega, seoses ähvardava või kuritahtliku keelekasutuse või käitumise kasutamisega või seoses ähvardustega, et astuda samme, mida seaduslikult pole võimalik astuda.

(22)

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tagatakse õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele sõltumatus ja erapooletus kohtus ning võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud. See võib olla eriti oluline selleks, et täielikult mõista kõiki käsitletavaid küsimusi ja õiguslikke argumente ning tagada, et esindatus kohtus oleks vaidlusaluses asjas põhjalikult ette valmistatud. Krediidivõtjatel, kellel puuduvad piisavad vahendid, peaks olema võimalik saada õigusabi, kui see on vajalik õiguskaitse tõhusa kättesaadavuse tagamiseks, liikmesriigis kohaldatavates õigusaktides sätestatud tingimustel.

(23)

Liidu krediidiasutused tegelevad krediidihaldustegevusega oma tavapärase äritegevuse osana. Neil on samasugused kohustused enda väljastatud krediidilepingute ja teiselt krediidiasutuselt ostetud krediidilepingute puhul. Kuna neid juba reguleeritakse ja nende üle teostatakse järelevalvet, tähendaks käesoleva direktiivi kohaldamine nende krediidihalduse või -ostmise tegevuse suhtes tegevusloa andmise ja õigusnormide täitmise kulude tarbetut dubleerimist ning seetõttu ei kuulu nad käesoleva direktiivi kohaldamisalasse. Ka nii toimivate kui ka viivises olevate krediidilepingutega seotud krediidihaldustegevuse edasiandmine krediidiasutuste poolt krediidihaldajatele või kolmandatele isikutele jääb käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja, kuna krediidiasutused peavad juba järgima kohaldatavaid edasiandmist käsitlevaid õigusnorme. Lisaks ei hõlma käesolev direktiiv liikmesriigis krediidihaldustegevusega tegelevaid krediidiandjaid, kes on mittekrediidiasutused, kuid kelle üle teostab siiski järelevalvet liikmesriigi pädev asutus kooskõlas direktiiviga 2008/48/EÜ või direktiiviga 2014/17/EL ning kes tegelevad krediidihaldustegevusega krediitide puhul, mis on tarbijatele antud tavapärase äritegevuse käigus. Samuti ei tohiks käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ (13) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/61/EL (14) alusel tegevusloa saanud või registreeritud alternatiivsete investeerimisfondide valitsejad, fondivalitsejad ega äriühinguna asutatud fondid (tingimusel, et äriühinguna asutatud fond ei ole fondivalitsejat määranud). Lisaks on olemas mõned kutsealad, mille raames tegeletakse krediidihaldustegevusega sarnaste kõrvaltegevustega, nimelt notarid, juristid ja kohtutäiturid, kes tegutsevad oma kutsealal liikmesriigi õigusaktide alusel ja kes tegelevad siduvate meetmete täitmisega, ning seetõttu peaks liikmesriikidel olema võimalik need kutsealad käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta.

(24)

Selleks et olemasolevatel krediidiostjatel ja krediidihaldajatel oleks võimalik kohaneda käesolevat direktiivi ülevõtvate liikmesriigi õigusnormide nõuetega ning eelkõige et krediidihaldajatel oleks võimalik saada tegevusluba, võimaldab käesolev direktiiv isikutel, kes praegu tegelevad krediidihaldustegevusega vastavalt liikmesriigi õigusele, sellega oma päritoluliikmesriigis edasi tegeleda kuue kuu jooksul pärast käesoleva direktiivi ülevõtmise tähtpäeva. Pärast nimetatud kuuekuulise tähtaja möödumist peaksid turul tohtima tegutseda üksnes krediidihaldajad, kellele on väljastatud tegevusluba käesolevat direktiivi ülevõtvate liikmesriigi õigusnormide alusel.

(25)

Liikmesriigid, kes on juba kehtestanud õigusnormid, mis on käesolevas direktiivis krediidihaldustegevuse kohta kehtestatud õigusnormidega samaväärsed või neist rangemad, peaksid saama anda oma riigisisestes õigusnormides, millega käesolev direktiiv üle võetakse, võimaluse, et juba krediidihaldustegevusega tegelevaid isikuid tunnustatakse automaatselt tegevusluba omavate krediidihaldajatena.

(26)

Krediidihaldajatele krediidihaldustegevuseks tegevusloa andmine peaks kogu liidus põhinema ühtsetel ja ühtlustatud tingimustel, mida pädevad asutused peaksid kohaldama proportsionaalselt.

(27)

Selleks et vältida krediidivõtjate kaitstuse vähenemist ja suurendada usaldust, peaksid krediidihaldajale tegevusloa andmise ja selle kehtimise tingimused tagama, et krediidihaldajad, krediidihaldajas olulist osalust omavad isikud ja krediidihaldaja juht- või haldusorgani liikmed ei ole kohtulikult karistatud asjas tähtsust omavate kuritegude eest, muu hulgas varavastased kuriteod või finantstegevusega seotud kuriteod, rahapesu, kelmus, pettus või füüsilise puutumatuse vastu suunatud kuriteod, ning et nende suhtes ei ole algatatud maksejõuetusmenetlust ja nad ei ole kuulutatud pankrotis olevaks, välja arvatud juhul, kui nende õigused on liikmesriigi õigusaktide kohaselt taastatud. Krediidihaldaja juht- või haldusorgani liikmetele seatud nõude täitmist, mille kohaselt nad peavad olema tegutsenud järelevalve- ja reguleerivate asutustega varem suheldes läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt, tuleks hinnata loa andmise ajal pädevale asutusele kättesaadava või teadaoleva teabe põhjal. Kui teave ei ole kättesaadav või selle olemasolu ei ole teada või kui varem ei ole toimunud suhtlust tolleaegsete järelevalve- ja reguleerivate asutustega, loetakse nõue täidetuks.

(28)

Liikmesriigid peaksid tagama, et krediidihaldaja juhtorganil tervikuna on piisavad teadmised ja kogemused ettevõtte juhtimiseks pädeval ja vastutustundlikul viisil elluviidavat tegevust arvestades. Iga liikmesriik kehtestab hea maine, piisavate teadmiste ja kogemustega seotud nõuded, kuid need ei tohiks kahjustada tegevusluba omavate krediidihaldajate vaba liikumist liidus. Sel eesmärgil peaks EBA töötama välja suunised, et vähendada piisavate teadmiste ja kogemustega seotud nõuete erinevat tõlgendamist. Võlgniku kaitset ja isikuandmete kaitset käsitlevate õigusnormide täitmise tagamiseks tuleks kehtestada asjakohane juhtimiskord ja sisekontrollimehhanismid ning asjakohased menetlused kaebuste registreerimiseks ja käsitlemiseks ning nende üle tuleks teostada järelevalvet. Lisaks peaksid krediidihaldajad kehtestama asjakohased rahapesu- ja terrorismi rahastamise vastased protseduurid, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 (15) ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides määratakse krediidihaldajad kohustatud isikuteks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise ja sellise tegevuse vastu võitlemise eesmärgil. Samuti peaksid krediidihaldajad olema kohustatud tegutsema õiglaselt ja võtma nõuetekohaselt arvesse krediidivõtjate finantsseisundit. Juhul kui riiklikul tasandil on kättesaadav võlgade tagasimaksmist lihtsustav võlanõustamisteenus, peaksid krediidihaldajad kaaluma krediidivõtjate suunamist seda teenust kasutama.

(29)

Liikmesriigid peaksid oma riigisiseses õiguses, millega käesolev direktiiv üle võetakse, kindlaks määrama, kas nende territooriumil tegutsevatel krediidihaldajatel on lubatud krediidihaldustegevuse käigus võtta krediidivõtjatelt vastu rahalisi vahendeid ja neid hoida. Kui krediidivõtjatelt rahaliste vahendite vastuvõtmine ja rahaliste vahendite hoidmine on liikmesriigis lubatud ja krediidihaldaja kavatseb sellega tegeleda osana oma ärimudelist, tuleks krediidihaldaja suhtes kohaldada lisanõudeid, et tulla toime riskidega, mis võivad tekkida maksejõuetuse korral, nimelt kontode ja rahaliste vahendite lahus hoidmine, ning lisanõudeid krediidivõtja kohustustest vabastamise korral. Kui krediidihaldaja päritoluliikmesriik keelab krediidihaldajal krediidivõtjatelt rahaliste vahendite vastuvõtmise ja nende hoidmise, ei tohi krediidihaldaja seda teha ei oma päritoluliikmesriigis ega üheski vastuvõtvas liikmesriigis, isegi kui vastuvõttev liikmesriik rahaliste vahendite vastuvõtmist ja nende hoidmist lubab, justnimelt seetõttu, et krediidihaldajale ei antud oma päritoluliikmesriigis selleks luba. Seevastu juhul, kui päritoluliikmesriik lubab krediidihaldajal võtta krediidivõtjatelt vastu rahalisi vahendeid ja neid hoida ning lisab asjakohased nõuded oma riigisisesesse õigusesse, peaks krediidihaldajal olema võimalik võtta krediidivõtjatelt vastu rahalisi vahendeid ja neid hoida nii oma päritoluliikmesriigis kui ka mis tahes vastuvõtvas liikmesriigis, mis samuti lubab krediidivõtjatelt rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida.

(30)

Pikaleveniva menetluse ja ebakindluse vältimiseks tuleb kehtestada nõuded teabe kohta, mida krediidihaldaja tegevusloa taotlejad on kohustatud esitama, ning mõistlikud tähtajad tegevusloa andmiseks ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise asjaolud. Kui pädev asutus tunnistab teistes liikmesriikides krediidihaldustegevusega tegeleva krediidihaldaja tegevusloa kehtetuks, tuleb sellest teatada vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele ja samuti selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus krediit anti, kui see ei ole vastuvõttev liikmesriik ega päritoluliikmesriik. Päritoluliikmesriigis ja vastuvõtvas liikmesriigis tuleks luua ajakohane avalik register või loend ja teha see pädevate asutuste veebilehel avalikult kättesaadavaks, et tagada läbipaistvus tegevusluba omavate krediidihaldajate arvu ja isikute osas.

(31)

Krediidihaldaja ja krediidiostja vahelist lepingulist suhet ning krediidihaldaja kohustusi krediidiostja ees ei tohiks krediidihaldustegevuse krediidihaldusteenuse osutajatele edasiandmisega muuta. Krediidihaldajad peaksid olema kohustatud veenduma selles, et krediidihaldustegevuse edasi andmine krediidihaldusteenuse osutajale ei põhjusta krediidihaldusteenuse osutajale ebamõistlikku tegevusriski või tema mittevastavust liidu või liikmesriigi õiguse mõnele nõudele ega piira järelevalveasutuse suutlikkust täita oma kohustusi ja kaitsta krediidivõtjate õigusi.

(32)

Kui krediidiostja usaldab krediidilepingu haldamise ja täitmise tagamise krediidihaldajale, delegeerib krediidiostja krediidihaldajale oma õigused ja kohustused ning oma otsekontakti krediidivõtjaga, kandes siiski ise lõplikku vastutust. Seega peaks krediidiostja ja krediidihaldaja suhe olema selgelt kindlaks määratud kirjalikus krediidihalduslepingus ning pädevatel asutustel peaks olema võimalik kontrollida, kuidas selline suhe kindlaks tehakse. Lisaks sellele peaksid krediidihaldajad tegutsema õiglaselt ja võtma nõuetekohaselt arvesse krediidivõtjate finantsseisundit. Kui krediidiostja omandatud krediidilepinguid ise ei teeninda, peaks liikmesriikidel olema võimalik ette näha, et krediidihaldajal ja krediidiostjal tuleb krediidihalduslepingus kokku leppida, et krediidihaldaja teavitab krediidiostjat enne krediidihaldustegevuse edasiandmist.

(33)

Selleks et tagada krediidihaldaja õigus tegutseda piiriüleselt ja kindlustada järelevalve selle tegevuse üle, kehtestatakse käesoleva direktiiviga asjakohane menetlus, et tegevusluba omav krediidihaldaja saaks kasutada oma õigust tegutseda piiriüleselt. Teabevahetus päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste vahel ning krediidihaldajaga peaks toimuma mõistliku tähtaja jooksul. Selle liikmesriigi pädevad asutused, kus krediit anti, peaksid samuti saama päritoluliikmesriigi pädevatelt asutustelt teavet piiriülese tegevuse kohta.

(34)

Vastuvõtvas liikmesriigis tegutseva krediidihaldaja suhtes tuleks kohaldada piiranguid ja nõudeid, mis on kehtestatud kõnealuse vastuvõtva liikmesriigi õiguses kooskõlas käesoleva direktiiviga, sealhulgas kohasel juhul keeldu võtta krediidivõtjatelt vastu rahalisi vahendeid ja neid hoida, ning mis ei ole seotud krediidihaldaja tegevusloa muude nõuetega. Kui vastuvõtva liikmesriigi õigusnormides, millega võetakse üle käesolev direktiiv, kehtestatakse krediidihaldaja tegevusloa saamiseks lisanõuded, ei tuleks selliseid lisanõudeid kohaldada krediidihaldajate suhtes, kes tegelevad kõnealuses vastuvõtvas liikmesriigis piiriülese krediidihaldustegevusega.

(35)

Piiriüleselt tegutsevate krediidihaldajate tõhusa ja tulemusliku järelevalve tagamiseks tuleks kehtestada erinormid päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste koostööle ning kohasel juhul koostööle selle liikmesriigi pädevate asutustega, kus krediit anti. Need peaksid võimaldama teabe vahetamist, säilitades samal ajal selle konfidentsiaalsuse, ning ametisaladuse hoidmist, üksikisiku ja ettevõtte õiguste kaitset, aga ka kohapeal ja väljaspool tehtavat kontrolli, abi osutamist ning kontrollitulemustest ja võetud meetmetest teavitamist.

(36)

Tähtis eeltingimus selleks, et krediidiostjad ja krediidihaldajad hakkaksid oma rolli täitma, on nende võimalus pääseda ligi kogu asjakohasele teabele, ning selle peaksid tagama liikmesriigid, järgides samal ajal liidu ja liikmesriigi andmekaitsealaseid õigusnorme. Siinkohal on oluline, et krediidiasutused annaksid võimalikele krediidiostjatele üksikasjalikku teavet, mis võimaldaks neil ise hinnata viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu väärtust. Krediidiasutused peaksid selle teabe esitama ainult üks kord kogu kirjeldatud protsessi jooksul, kas selle algetapis või järgnevates etappides, kuid igal juhul enne üleandmislepingu sõlmimist. Teabe esitamise kohustus on vajalik ja põhjendatud, et potentsiaalsed krediidiostjad saaksid enne tehingu sõlmimist teha teadlikke valikuid, ning seega on õiguspärane, et krediidiasutused jagavad krediidivõtjate isikuandmeid võimalike krediidiostjatega. Niisugune teave peaks rangelt piirduma sellega, mis on vajalik selleks, et võimalikud krediidiostjad saaksid hinnata viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu väärtust ja sellise lepingu väärtuse sissenõudmise tõenäosust. Liikmesriigid peaksid tagama, et teabe esitamine võimalikele krediidiostjatele ja selle edasine kasutamine on liidu asjakohase andmekaitseraamistikuga kooskõlas.

(37)

Kui krediidiasutus annab viivises olevad krediidilepingud üle, peaks ta olema kohustatud teatama oma pädevale asutusele ja vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele kaks korda aastas vähemalt üleantud krediidiportfellide kogujäägi, samuti nendes sisalduvate krediitide arvu ja suuruse ning selle, kas üleandmine hõlmab tarbijatega sõlmitud krediidilepinguid. Iga üksiku tehingu raames üleantud krediidiportfelli puhul peaks esitatav teave sisaldama krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema esindaja juriidilise isiku tunnust (LEI) või, kui see teave ei ole kättesaadav, siis krediidiostja ja kui see on kohaldatav, tema liidus asuva esindaja isikut ja aadressi. Pädevatel asutustel peaks olema võimalik nõuda selle asemel teabe esitamist kord kvartalis, kui nad peavad seda vajalikuks, muu hulgas tulenevalt suurest tehingute arvust kriisiperioodil. Vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused peaksid olema kohustatud edastama selle teabe krediidiostja üle järelevalve tegemise eest vastutavatele pädevatele asutustele. Sellised läbipaistvusnõuded võimaldavad teha liidu piires ühtlustatud ja tõhusat järelevalvet krediidilepingute üleandmise üle. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks ja dubleerimise vältimiseks peaksid pädevad asutused võtma arvesse neile juba muul viisil kättesaadavat teavet, eelkõige krediidiasutuste puhul. Liikmesriigid peaksid tagama, et kui krediidiportfell on krediidiostjale üle antud, jääb pädevate asutuste teavitamise nõue krediidihaldaja vastutusalasse.

(38)

Tegevuskavas nenditi, et krediidiasutuste andmetaristut tugevdataks, kui viivises olevate krediidilepingute kohta oleks olemas ühtsed ja standardsed andmed. EBA on välja töötanud andmevormid teabe esitamiseks pangaportfellis olevate krediidiriski positsioonide kohta, mis võimaldab potentsiaalsetel ostjatel hinnata krediidilepingute väärtust ja täita oma hoolsuskohustust. Ühest küljest vähendaks selliste vormide kasutamine krediidilepingute puhul krediidilepingute potentsiaalsete ostjate ja müüjate valduses oleva teabe erinevust ning toetaks seega toimiva järelturu arengut liidus. Teisest küljest, kui sellised andmevormid on liiga üksikasjalikud, võivad need panna krediidiasutustele liigse koormuse, ilma et see annaks teabe seisukohast märkimisväärset kasu. EBA peaks seetõttu andmevormid läbi vaatama, et neid krediidiasutuste suhtes kohaldatavateks rakenduslikeks tehnilisteks standarditeks edasi arendada. Krediidiasutustelt tuleks nõuda andmevormide kasutamist viivises olevate krediidilepingute üleandmise, sealhulgas teistele krediidiasutustele üleandmise puhul. Seda kohustust tuleks kohaldada üksnes viivises olevate krediidilepingute üleandmise suhtes ning see ei tohiks hõlmata keerukaid tehinguid, mis sisaldavad viivises olevaid krediidilepinguid, sealhulgas filiaalide müüki, ärivaldkondade müüki või klientide portfellide müüki, mis ei piirdu viivises olevate krediidilepingutega, ega üleandmisi, mis on osa müüva krediidiasutuse käimasolevast restruktureerimisest maksejõuetus-, kriisilahendus- või likvideerimismenetluse raames. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks tuleks kõnealuseid teabenõudeid krediidiasutuste suhtes kohaldada proportsionaalselt, võttes arvesse krediidi laadi ja suurust. Samal ajal tuleks krediidiasutuste andmevormide järgimise kohustuse ulatuse puhul võtta arvesse viivises olevate krediidilepingute sõlmimise kuupäeva. Teistel krediidilepingute müüjatel peaks olema võimalik kasutada neid standardeid eesmärgiga hõlbustada müüki minevate krediidilepingute väärtuse hindamist. Lisaks tuleks väärtpaberistamise tehingute korral, mille puhul on ette nähtud kohustuslikud läbipaistvusvormid, vältida käesolevast direktiivist tulenevat topeltaruandlust.

(39)

Komisjonil peaks olema õigus võtta vastu EBA väljatöötatud rakenduslikud tehnilised standardid, et määrata kindlaks vormid, mida krediidiasutused peavad kasutama käesoleva direktiivi alusel nõutava teabe esitamiseks. Komisjon peaks võtma nimetatud rakenduslikud tehnilised standardid vastu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 291 kohaste rakendusaktidena ning kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15.

(40)

Kuna krediidiostjad ei loo uut krediiti, vaid ostavad, nagu käesolevas direktiivis on sätestatud, omal riisikol ainult olemasolevaid viivises olevaid krediidilepinguid, ei tekita nad usaldatavusnõuete täitmise järelevalve seisukohast probleeme ja nende võimalik panus süsteemse riski tekkimisse on tähtsusetu. Seepärast ei ole õigustatud nõuda krediidiostjatelt tegevusloa taotlemist, kuid tähtis on siiski tagada liidu ja liikmesriikide tarbijakaitsenormide jätkuv kohaldamine ning krediidivõtjate õiguste jätkuv tulenemine algsest krediidilepingust.

(41)

Kolmandate riikide krediidiostjate tõttu võib liidu krediidivõtjatel olla raskem teostada oma liidu õigusest tulenevaid õigusi ja liikmesriikide ametiasutustel teha järelevalvet viivises olevate krediidilepingute täitmise üle. Krediidiasutused võivad hoiduda viivises olevate krediidilepingute üleandmisest kolmandate riikide krediidiostjatele sellega kaasneva maineriski tõttu. Kui füüsilistele isikutele, sealhulgas tarbijatele ja sõltumatutele töötajatele antud krediidi või mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd) antud krediidi kolmandas riigis asuva ostja esindaja ei ole krediidiasutus või mittekrediidiasutus, kelle üle teostab järelevalvet liikmesriigi pädev asutus vastavalt direktiivile 2008/48/EÜ või direktiivile 2014/17/EL, või liidus tegevusloa saanud krediidihaldaja, peaks kõnealune esindaja nimetama sellise krediidiasutuse, mittekrediidiasutuse või krediidihaldaja, et tagada krediidivõtjate õiguste samade standardite säilimine pärast viivises oleva krediidilepingu üleandmist.

(42)

Selleks et paremini tagada tarbijate õiguste samade standardite säilimine pärast viivises oleva krediidilepingu üleandmist, tuleks krediidiostjatelt, kelle elukoht on liidus või kelle registrijärgne asukoht on liidus või kui tal oma liikmesriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis tema peakontor on liidus, lisaks nõuda, et nad nimetaksid krediidiasutuse või mittekrediidiasutuse, kelle üle teostab järelevalvet liikmesriigi pädev asutus vastavalt direktiivile 2008/48/EÜ või direktiivile 2014/17/EL, või krediidihaldaja, et nad tegeleksid krediidihaldustegevusega tarbijatega sõlmitud viivises olevate krediidilepingute korral.

(43)

Vastuvõtvatel liikmesriikidel peaks olema võimalik laiendada krediidihaldaja nimetamise kohustust muude krediidilepingute puhul. Juhul kui krediidiportfelli üleandmine hõlmab nii krediidilepinguid tarbijate, muude füüsiliste isikute või VKEdega, mille puhul nõutakse krediidiasutuse või mittekrediidiasutuse, kelle üle teostab järelevalvet liikmesriigi pädev asutus vastavalt direktiivile 2008/48/EÜ või direktiivile 2014/17/EL, või krediidihaldaja nimetamist kui ka muid krediidilepinguid, mille puhul sellist nimetamist ei nõuta, peaks krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema esindaja täitma nimetamise kohustust tarbijate, muude füüsiliste isikute või VKEdega sõlmitud krediidilepingute puhul. Krediidihaldaja ja krediidiostja peaksid järgima kohaldatavat liidu ja liikmesriigi õigust ning liikmesriikide ametiasutustele tuleks anda nende tegevuse tõhusaks järelevalveks vajalikud volitused.

(44)

Kui krediidiostja või tema käesoleva direktiivi kohaselt määratud esindaja peab nimetama krediidihaldaja, krediidiasutuse või mittekrediidiasutuse, kelle üle teostab järelevalvet liikmesriigi pädev asutus vastavalt direktiivile 2008/48/EÜ või direktiivile 2014/17/EL, ning ta otsustab viivises oleva krediidilepingu kohaste krediidiandja õigustega või viivises oleva krediidilepinguga seotud õigusi ja kohustusi ise hallata ja nende täitmist tagada, tuleks krediidiostjat või tema käesoleva direktiivi kohaselt määratud esindajat käsitada krediidihaldajana ja seetõttu peaks tal olema käesoleva direktiivi alusel väljastatud tegevusluba.

(45)

Krediidihaldajate, krediidiasutuste või mittekrediidiasutuste, kelle üle teostab järelevalvet liikmesriigi pädev asutus vastavalt direktiivile 2008/48/EÜ või direktiivile 2014/17/EL, teenuseid kasutavad krediidiostjad peaksid sellest teatama oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele, et asjaomastel pädevatel asutustel oleks võimalik kasutada oma järelevalvevolitusi krediidihaldaja, krediidiasutuse või mittekrediidiasutuse, kelle üle teostab järelevalvet liikmesriigi pädev asutus vastavalt direktiivile 2008/48/EÜ või direktiivile 2014/17/EL, käitumise üle krediidivõtja suhtes. Kui krediidiostjad vahetavad krediidiasutust, krediidihaldajat või mittekrediidiasutust, kelle üle teostab järelevalvet liikmesriigi pädev asutus vastavalt direktiivile 2008/48/EÜ või direktiivile 2014/17/EL, peaksid nad sellest aegsasti teavitama pädevaid asutusi, kes vastutavad nende üle teostatava järelevalve eest.

(46)

Kui krediidiostjad pööravad ostetud krediidilepingu kohe täitmisele, peavad nad järgima krediidilepingu suhtes kohaldatavat õigust, sealhulgas krediidivõtja suhtes kohaldatavaid tarbijakaitsenorme. Endiselt kohaldatakse eelkõige lepingute sundtäitmist, tarbijakaitset ja kriminaalõigust käsitlevaid liikmesriikide norme ning pädevad asutused peaksid tagama, et kõnealused krediidiostjad järgivad neid norme liikmesriikide territooriumil.

(47)

Selleks et hõlbustada käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmisele pööramist juhul, kui krediidiostja elukoht või registrijärgne asukoht ei ole liidus või kui tal oma liikmesriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis tema peakontor ei ole liidus, tuleks käesolevat direktiivi ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides ette näha, et kui krediidilepingu üleandmine on lõpetatud, määrab kolmandast riigist pärit krediidiostja endale esindaja, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on liidus või kui tal oma liikmesriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis tema peakontor on liidus, kelle poole pädevad asutused saavad pöörduda lisaks krediidiostjale või tema asemel. See esindaja vastutab käesoleva direktiiviga krediidiostjale pandud kohustuste täitmise eest, ilma et see piiraks krediidihaldajale pandud kohustusi. Krediidiostjad, kes annavad üle viivises olevad krediidilepingud, peaksid kaks korda aastas teatama päritoluliikmesriigi pädevale asutusele koondtasemel vähemalt üleantud krediidiportfellide koondlaenujäägi, samuti portfellides sisalduvate krediitide arvu ja suuruse ning selle, kas üleandmine hõlmab tarbijatega sõlmitud krediidilepinguid. Iga üksiku tehingu raames üleantud portfelli puhul peaks esitatav teave sisaldama krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema esindaja juriidilise isiku tunnust (LEI) või, kui see teave ei ole kättesaadav, siis krediidiostja ja kui see on kohaldatav, tema liidus asuva esindaja isikut ja aadressi. Pädevatel asutustel peaks olema võimalik nõuda selle asemel teabe esitamist kord kvartalis, kui nad peavad seda vajalikuks, muu hulgas tulenevalt suurest tehingute arvust kriisiperioodil.

(48)

Praegu vastutavad liikmesriikides krediidihaldajatele ja krediidiostjatele tegevusloa andmise ja nende üle järelevalve teostamise eest eri asutused ning seetõttu on oluline, et liikmesriigid täpsustaksid nende asutuste ülesandeid ja annaksid neile piisavad volitused, eriti kuna neil tuleb võib-olla teostada järelevalvet isikute üle, kes osutavad teenuseid teistes liikmesriikides. Tõhusa ja proportsionaalse järelevalve tagamiseks kogu liidus peaksid liikmesriigid andma pädevatele asutustele vajalikud volitused oma käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmiseks, sealhulgas õiguse hankida vajalikku teavet, uurida käesoleva direktiivi võimalikke rikkumisi, käsitleda krediidivõtjate kaebusi ning määrata halduskaristusi ja võtta parandusmeetmeid, sealhulgas tunnistada tegevusluba kehtetuks. Liikmesriigid peaksid selliste halduskaristuste ja parandusmeetmete kohaldamisel tagama, et pädevad asutused kohaldavad neid proportsionaalselt ja põhjendavad oma otsuseid, samuti tuleks nende otsuste suhtes kohaldada kohtulikku kontrolli, muu hulgas juhul, kui pädevad asutused ei tegutse ettenähtud tähtaja jooksul.

(49)

Käesoleva direktiivi rikkumisi käsitlevad sätted ei piira liikmesriigi õigust sekkuda selliste liikmesriigi õigusnormide rikkumiste korral, mis on seotud näiteks tarbijakaitse, krediidivõtjate õiguste või kuritegeliku tegevusega. Sellistel juhtudel on vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused ja selle liikmesriigi pädevad asutused, kus krediit anti, pädevad otsustama, kas tegemist on liikmesriigi õigusnormide rikkumisega, ning seega käesoleva direktiiviga nende volitusi ei piirata.

(50)

Kuna krediitide järelturu toimimine sõltub suurel määral järelturgu kasutavate üksuste laitmatust mainest, peaksid krediidihaldajad sisse seadma tõhusa mehhanismi, et käsitleda krediidivõtjate kaebusi. Liikmesriigid peaksid tagama, et krediidiostjate ja krediidihaldajate üle järelevalvet tegevatel pädevatel asutustel on krediidivõtjate kaebuste käsitlemiseks tõhusad ja juurdepääsetavad menetlused.

(51)

Isikuandmete töötlemisele käesoleva direktiivi eesmärgil kohaldatakse nii Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/679 (16) kui ka määrust (EL) 2018/1725 (17). Eelkõige tuleks isikuandmete töötlemisel käesoleva direktiivi kohaldamisel täpsustada selle eesmärk, nimetada asjakohane õiguslik alus ning järgida määruses (EL) 2016/679 sätestatud asjakohaseid turvanõudeid, samuti tuleks järgida vajalikkuse, proportsionaalsuse ja eesmärgikohasuse põhimõtteid ning läbipaistvat ja proportsionaalset andmete säilitamise tähtaega. Selleks eelistatakse kogu sektorit hõlmavat toimimisjuhendit kooskõlas määruse (EL) 2016/679 artikliga 40. Samuti tuleks kõikidesse käesoleva direktiivi raames välja töötatavatesse ja kasutatavatesse andmetöötlussüsteemidesse lisada lõimitud isikuandmete kaitse ja vaikimisi isikuandmete kaitse. Liikmesriikide pädevate asutuste vahelise halduskoostöö ja vastastikuse abistamise puhul tuleks järgida määruses (EL) 2016/679 sätestatud isikuandmete kaitsenorme ning tegutseda vastavalt liidu õigust rakendavatele liikmesriigi andmekaitsenormidele.

(52)

Kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks on liidu ja liikmesriikide õiguses sätestatud mitmesugused tarbijakrediidilepingutega seotud õigused ja kaitsemeetmed. Neid õigusi ja kaitsemeetmeid kohaldatakse eelkõige krediidilepingu üle peetavate läbirääkimiste ja selle sõlmimise, direktiivis 2005/29/EÜ sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade ning krediidilepingu täitmise või täitmata jätmise suhtes. See kehtib eelkõige direktiivi 2014/17/EL kohaldamisalasse kuuluvate pikaajaliste tarbijakrediidilepingute puhul seoses tarbija õigusega täita oma krediidilepingukohased kohustused täielikult või osaliselt enne krediidilepingu lõppemist või saada kohasel juhul Euroopa standardinfo teabelehe kaudu teavet krediidilepingu võimaliku üleandmise kohta krediidiostjale. Krediidivõtja õigusi ei tohiks muuta ka see, kui krediidilepingu üleandmine krediidiasutuse ja krediidiostja vahel toimub lepingu vormis. Üldpõhimõttena tuleks tagada, et krediidivõtjad ei satuks halvemasse olukorda pärast seda, kui krediidiasutus on nende krediidilepingu üle andnud krediidiostjale. Käesolev direktiiv ei tohiks takistada liikmesriike kohaldamast krediidivõtjate kaitseks rangemaid sätteid.

(53)

Ilma et see mõjutaks direktiivide 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL kohaste muude kohustuste täitmist ja eesmärgiga tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse, tuleks kõnealuseid direktiive muuta, tagamaks, et tarbijale esitataks õigel ajal ja enne krediidilepingu tingimuste muutmist muudatuste selge ja täielik loetelu, nende rakendamise ajakava ja vajalikud üksikasjad ning selle riikliku ametiasutuse nimi ja aadress, kellele tarbija saab esitada kaebuse.

(54)

Teave direktiivide 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL kohase krediidilepingu tingimuste muutmise kohta, nagu see on kehtestatud käesolevas direktiivis sätestatud muudatustega, ei tohiks mõjutada tarbija direktiivides 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL sätestatud õigusi, kaasa arvatud teabe saamise õigusi.

(55)

Tähtsus, mida liidu seadusandja omistab nõukogu direktiiviga 93/13/EMÜ (18) ning direktiividega 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL tarbijatele antud kaitsele, tähendab, et krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu loovutamine krediidiostjale ei tohiks mingil viisil mõjutada liidu õigusega tarbijatele antud kaitse taset. Seepärast peaksid krediidiostjad ja krediidihaldajad järgima algse krediidilepingu suhtes kohaldatavat liidu ja liikmesriikide õigust ning krediidivõtjal peaks säilima samal tasemel kaitse, nagu on ette nähtud kohaldatava liidu ja liikmesriigi õigusega või nagu on ette nähtud liidu või liikmesriigi kollisiooninormidega. Liikmesriigid peaksid tagama, et krediidivõtjalt ei nõuta krediidilepingu üleandmisega seotud kulude katmist, välja arvatud need, mis on juba krediidilepinguga hõlmatud. Seoses tasudega, mida tarbija peab makseviivituse korral maksma, peaks direktiivi 2008/48/EÜ tegema muudatused, millega nõutakse, et liikmesriigid järgiksid samu norme, mis on sätestatud direktiivis 2014/17/EL tasude ja leppetrahvide ülempiiri kehtestamise kohta.

(56)

Tarbijatega seoses tuleks direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL käesoleva direktiiviga muuta selliselt, et liikmesriigid nõuaksid krediidiandjatelt piisavate tööpõhimõtete ja protseduuride olemasolu, mis võimaldaksid neil enne sundtäitmise menetluse algatamist teha jõupingutusi, et kohasel juhul võtta kasutusele mõistlikud võla restruktureerimise meetmed. Arvesse tuleks võtta EBA 19. augusti 2015. aasta suuniseid võlgnevuste ja sundtäitmise kohta, EBA 31. oktoobri 2018. aasta suuniseid viivisnõuete ja makseraskuste tõttu restruktureeritud nõuete haldamise kohta ning EKP 2017. aasta märtsi suuniseid pankadele viivislaenude kohta. Otsustades, milliseid võla restruktureerimise meetmeid võtta, peaksid krediidiandjad võtma arvesse tarbija individuaalset olukorda, tarbija huve ja õigusi ning tarbija võimet krediit tagasi maksta, sealhulgas eelkõige juhul, kui krediidileping on tagatud elamukinnisvaraga, mis on tarbija peamine elukoht. Võla restruktureerimise meetmed peaksid tohtima hõlmata teatavaid tarbijale tehtavaid järeleandmisi, nagu krediidilepingu täielik või osaline refinantseerimine või selle kehtivate tingimuste muutmine, sealhulgas krediidilepingu tähtaja pikendamine, krediidilepingu liigi muutmine, osamaksete tasumise täielik või osaline edasilükkamine teatava ajavahemiku võrra, intressimäära muutmine, maksepuhkuse pakkumine, osalised tagasimaksed, vääringu konverteerimine, osaline kustutamine ja võlgade konsolideerimine. Liikmesriigid peaksid kehtestama riigi tasandil asjakohased võla restruktureerimise meetmed. Käesolevas direktiivis sätestatud restruktureerimise meetmed direktiivide 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL muudatustena ei ole ammendavad ning seetõttu on liikmesriikidel õigus kehtestada lisameetmeid. Samuti võivad liikmesriigid jätta erimeetme kehtestamata, kui see on riigi tasandil ette nähtud, tingimusel et on olemas mõistlik arv meetmeid. Kui pärast sundtäitmise menetlust jääb alles võla jääk, peaksid liikmesriigid tagama, et kaitstud on elementaarsed elamistingimused, ja kehtestama meetmed, mis hõlbustaksid võla tagasimaksmist, kuid ei lase samas tekkida pikaajalisel ülemäärasel võlgnevusel. Liikmesriigid peaksid vähemalt juhul, kui elamukinnisvara eest saadav hind mõjutab tarbija võlgnetavat summat, julgustama krediidiandjaid astuma vajalikke samme selleks, et saada sundenampakkumisel müüdava elamukinnisvara eest turutingimusi arvesse võttes parim võimalik hind. Liikmesriigid ei tohiks takistada krediidilepingu pooltel selgesõnaliselt kokku leppimast, et tagatise üleandmine krediidiandjale on krediidi tagasimaksmiseks piisav, eelkõige juhul, kui krediit on tagatud tarbija peamise elukohaga.

(57)

Selleks et hüpoteekkrediidilepingu kohaste krediidiandja õiguste või krediidilepingu loovutamine kolmandale isikule ei mõjutaks tarbijakaitse taset, tuleks muuta direktiivi 2014/17/EL, millega nähakse ette, et kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse kuuluva krediidi üleandmisel on tarbijal õigus esitada krediidiostja vastu mis tahes vastuväiteid, mida tarbija sai esitada esialgse krediidiandja vastu, ning saada loovutamise kohta teavet.

(58)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (19) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab liidu seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(59)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas määruse (EL) 2018/1725 artikli 42 lõikega 1 ning ta esitas arvamuse 24. jaanuaril 2019.

(60)

Komisjon peaks käesoleva direktiivi tõhusa toimimise läbi vaatama sedamööda, kuidas edeneb viivises olevate krediidilepingute liidusisese järelturu loomine, millel on tagatud kõrgetasemeline tarbijakaitse. Komisjonil on head eeldused analüüsida konkreetseid piiriüleseid küsimusi, mida üksikud liikmesriigid ei saa kindlaks teha või nõuetekohaselt lahendada, nagu rahapesu- või terrorismi rahastamise oht, mis võib tekkida seoses krediidihaldustegevuse ja krediidiostjate tegevusega, ja eri liikmesriikide pädevate asutuste vaheline koostöö. Seepärast on asjakohane, et komisjon lisaks direktiivi läbivaatamisse ka sellise rahapesu- ja terrorismi rahastamise ohu põhjaliku hindamise, mis on seotud krediidihaldajate ja krediidiostjate tegevusega, ning pädevate asutuste vahelise halduskoostöö.

(61)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt viivislaenude järelturgude arengu edendamist liidus, tagades samal ajal krediidivõtjate, eelkõige tarbijate veelgi tugevama kaitse, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,