Preamble: 1

(1)

Ühendus on alla kirjutanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonile ja kokkuleppele 10. detsembri 1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni nende sätete rakendamise kohta, mis käsitlevad piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist. Kõnealused rahvusvahelised dokumendid kohustavad liikmesriike tegema koostööd avamere elusressursside kaitsmisel ning nendes on sätestatud, et sellist koostööd teevad liikmesriigid kas otse või asjakohaste allpiirkondlike või piirkondlike kalandusorganisatsioonide kaudu või asjakohase majandamiskorra raames.

(2)

Piirkondliku kalandusorganisatsiooni või majandamiskorra puudumine ei vabasta riike mereõiguses sätestatud kohustusest võtta oma kodanike suhtes meetmeid, mis on vajalikud avamere elusressursside, sealhulgas ohualdiste mereökosüsteemide kaitseks kalapüügi kahjulike mõjude eest.

(3)

Nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2371/2002 (ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta) (2) artiklis 2 on sätestatud, et ühises kalanduspoliitikas tuleb kohaldada ettevaatusprintsiipi, kui võetakse meetmeid, et vähendada kalanduse mõju mereökosüsteemidele. Sama määruse artiklis 7 on sätestatud, et komisjon võib liikmesriigi põhjendatud taotluse korral või omal algatusel kehtestada erakorralised meetmed, kui on tõendeid, et vee-elusressursside või mereökosüsteemi säilimist ähvardab kalapüügist tulenev tõsine ning viivitamatut reageerimist nõudev oht.

(4)

Ühendus loeb oma kohuseks kaitsta mereökosüsteeme, näiteks rahusid, veealuseid kõrgendikke, süvaveekoralle, hüdrotermilisi lõõre ja käsnade kolooniaid. On olemas palju teaduslikke tõendeid selle kohta, et põhjapüügivahenditega kalapüük ohustab kõnealuste ökosüsteemide puutumatust. Ühendus on juba vastu võtnud meetmed põhjapüügipiirkondade sulgemiseks ühenduse vetes, kus leidub selliseid ökosüsteeme. Samuti on ühendus kaasa aidanud selliste meetmete vastuvõtmisele avamerepiirkondades, mis kuuluvad olemasolevate piirkondlike kalandusorganisatsioonide pädevusalasse, kellele on antud õigus põhjapüüki reguleerida. Samuti on ühendus aktiivselt kaasa aidanud uute organisatsioonide loomisele või uue korra kehtestamisele, et asjakohane piirkondlik kalanduse kaitse ja majandamine hõlmaks maailma kõiki ookeane. Siiski on olemas teatavad avamerepiirkonnad, kus sellise asutuse loomisel tekivad märkimisväärsed raskused.

(5)

8. detsembril 2006. aastal vastu võetud ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga 61/105 nõustus rahvusvaheline üldsus, et ohualdiste mereökosüsteemide kaitsmiseks põhjapüügi hävitava mõju eest on hädavajalik võtta meetmeid, mille kohaselt reguleerivad kalapüüki rangelt piirkondlikud kalandusorganisatsioonid või asjaomane majandamiskord või riigid, kehtestades meetmed oma lipu all sõitvatele laevadele, mis tegutsevad piirkondades, kus sellised organisatsioonid või selline majandamiskord puuduvad.

Peaassamblee on esitanud suunised selle kohta, milliseid meetmeid tuleb sel eesmärgil võtta. Töö, mida FAOs on alustatud selle kalapüügi majandamist käsitlevate rahvusvaheliste suuniste koostamiseks vastutustundliku kalanduse juhendi raames, on äärmiselt oluline nii selliste meetmete kavandamise ja vastuvõtmise aspektist kui ka nende liikmesriikidepoolse rakendamise aspektist.

(6)

Arvukalt ühenduse laevu tegeleb põhjapüügiga piirkondades, mida ei reguleeri sellise kalapüügi reguleerimise õigust omavad piirkondlikud kalandusorganisatsioonid või kus puudub asjaomane majandamiskord ning kus lähiajal ilmselt sellist organisatsiooni ei looda või asjaomast korda ei kehtestata. Ilma et see piiraks jätkuvaid jõupingutusi allesjäänud territoriaalsete tühikute täitmisel kalanduse rahvusvahelises haldamises, peab ühendus täitma mereõiguses sätestatud kohustusi mere elusressursside kaitsmisel kõnealustes piirkondades ning peab seetõttu seoses oma laevadega vastu võtma asjakohased meetmed. Seda tehes peab ühendus tegutsema kooskõlas ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 61/105 esitatud suunistega.

(7)

Peaassamblee soovituste oluline osa on meetmed, mille eesmärk on „hinnata parima olemasoleva teadusteabe alusel, kas konkreetne püügitegevus avaldaks ohualdistele mereökosüsteemidele märkimisväärset kahjulikku mõju, ning kui leitakse, et kõnealusel püügitegevusel oleks oluline kahjulik mõju, tagada selle korraldamine nii, et sellist mõju vältida või püügiluba mitte anda”.

(8)

Kõnealuse soovituse rakendamiseks peab asjaomastel kalalaevadel olema kalapüügi eriluba, mis on välja antud kooskõlas nõukogu 27. juuni 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 1627/94 (millega nähakse ette kalapüügilube käsitlevad üldsätted) (3) ja komisjoni 20. detsembri 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 2943/95 (millega sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad nõukogu määruse (EÜ) nr 1627/94 kohaldamiseks). (4) Lisaks kohaldatakse kõnealuste lubade väljaandmise ja kehtivuse suhtes eritingimusi, millega tagatakse, et loa alusel toimuvat kalapüüki on nõuetekohaselt hinnatud ning et kalapüük toimub kooskõlas hindamistulemustega.

(9)

Peaassamblee soovituste rakendamiseks on vaja ka asjakohaseid seiremeetmeid, et tagada loa väljaandmise tingimuste järgimine. Nende hulka kuuluvad lisaks komisjoni 18. detsembri 2003. aasta määruses (EÜ) nr 2244/2003 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad laevaseire satelliitsüsteemide kohta) (5) sätestatud meetmetele laeval viibivad vaatlejad ning laevaseire satelliitsüsteemide kasutamist käsitlevad erisätted, mida rakendatakse süsteemi tehniliste rikete või mittetoimimise korral.

(10)

Jätkub ohualdiste mereökosüsteemide tuvastamine piirkondades, mida ei reguleeri piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, ning nende kohta on suhteliselt vähe teaduslikke andmeid. Seetõttu on kohustuslik keelata põhjapüügivahendid piirkondades, kus ei ole läbi viidud teaduslikku hindamist sellise kalapüügi kahjuliku mõju kohta ohualdistele avamere ökosüsteemidele.

(11)

Eritingimuste, näiteks hindamata piirkondadega või laevaseiresüsteemi kasutamise ja ohualdiste mereökosüsteemide avastamise korral tegevuse mujale viimisega seotud tingimuste rikkumine võib selliseid ökosüsteeme pöördumatult kahjustada ning peaks seetõttu kuuluma nõukogu 24. juuni 1999. aasta määruses (EÜ) nr 1447/1999 (millega kehtestatakse ühise kalanduspoliitika eeskirju tõsiselt rikkuvate käitumisviiside loetelu) (6) nimetatud tõsiste rikkumiste loetellu.

(12)

Üksikisikute kaitse isikuandmete töötlemisel on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta), (7) mida kohaldatakse täies ulatuses käesoleva määrusega seotud isikuandmete töötlemise suhtes, eriti andmesubjektide õiguse suhtes tutvuda andmetega, neid parandada, sulgeda või kustutada ja kolmandatele isikutele teatavaks teha, ning seetõttu pole seda käesolevas määruses rohkem täpsustatud,