I PEATÜKK SISU, REGULEERIMISALA, MÕISTED JA ENERGIATÕHUSUSE EESMÄRGID

„energia“ – energiatooted nagu need on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1099/2008 ( 2 ) artikli 2 punktis d;

„energiatõhususe esikohale seadmine“ – energiatõhususe esikohale seadmine, nagu on määratletud määruse (EL) 2018/1999 artikli 2 punktis 18;

„energiasüsteem“ – süsteem, mis on eelkõige ette nähtud energiateenuste osutamiseks, et rahuldada lõpptarbimissektorite energianõudlust soojuse, kütuste ja elektri kujul;

„süsteemi tõhusus“ – energiatõhusate lahenduste valimine, juhul kui nad võimaldavad ka kulutõhusat süsinikuheite vähendamist, täiendavat paindlikkust ja ressursside tõhusat kasutamist;

„primaarenergia tarbimine“ – kättesaadava energia brutotarbimine, välja arvatud rahvusvahelised merepunkrivarud, mitteenergeetilised lõpptarbimisalad ja ümbritseva keskkonna energia;

„energia lõpptarbimine“ – kogu energia, mis tarnitakse tööstussektorile, transpordisektorile, sealhulgas rahvusvaheliste õhuvedude energiatarbimiseks, leibkondadele, avalike ja erateenuste sektorile, põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektorile ning muudele lõpptarbimissektoritele, välja arvatud rahvusvaheliste merepunkrivarude energia tarbimine, ümbritseva keskkonna energia ning tarned muundamissektorile ja energiasektorile ning edastamisel ja jaotamisel tekkinud kaod, nagu on määratletud määruse (EÜ) nr 1099/2008 A lisas;

„ümbritseva keskkonna energia“ – ümbritseva keskkonna energia nagu see on määratletud direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 punktis 2;

„energiatõhusus“ – töö, teenuse, kauba või energia väljundi ja energiasisendi vaheline suhe;

„energiasääst“ – säästetud energia hulk, mis määratakse mõõtes või hinnates või nii mõõtes kui hinnates tarbimist enne ja pärast energiatõhususe parandamise meetme rakendamist, tagades samas energiatarbimist mõjutavate välistingimuste normaliseerimise;

„energiatõhususe paranemine“ – energiatõhususe suurenemine tehnoloogiliste, käitumuslike või majanduslike muutuste tulemusel;

„energiateenus“ – füüsiline kasu, teenus või kaup, mis saadakse energia kombineerimisel energiatõhusa tehnoloogiaga või tegevusega, mis võib hõlmata teenuse osutamiseks vajalikke toiminguid, hooldust ja kontrolli, mida tehakse lepingu alusel ja mille puhul on tõestatud, et tavaolukorras viib see kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava energiatõhususe paranemiseni või primaarenergia säästmiseni;

„avaliku sektori asutused“ – riiklikud, piirkondlikud või kohalikud asutused ning selliste asutuste poolt otse rahastatavad ja hallatavad üksused, mis ei tegele tööstuse ega äritegevusega;

„kasulik üldpõrandapind“ – hoone või selle osa põrandapind, mille sisekliima reguleerimiseks kasutatakse energiat;

„avaliku sektori hankijad“ – avaliku sektori hankijad, nagu need on määratletud direktiivi 2014/23/EL artikli 6 lõikes 1, direktiivi 2014/24/EL artikli 2 lõike 1 punktis 1 ja direktiivi 2014/25/EL artikli 3 lõikes 1;

„võrgustiku sektori hankijad“ – võrgustiku sektori hankijad, nagu need on määratletud direktiivi 2014/23/EL artikli 7 lõikes 1 ja direktiivi 2014/25/EL artikli 4 lõikes 1;

„energiajuhtimissüsteem“ – kogum üksteisega seotud või üksteist mõjutavaid elemente, mis esinevad strateegias, millega kehtestatakse energiatõhususeesmärk ja kava selle eesmärgi saavutamiseks, sealhulgas tegeliku energiatarbimise seire, energiatõhususe suurendamiseks võetavad meetmed ja edusammude mõõtmine;

„Euroopa standard“ – Euroopa Standardikomitee, Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee või Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituudi vastu võetud ja avalikuks kasutuseks kättesaadavaks tehtud standard;

„rahvusvaheline standard“ – Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni vastu võetud ja avalikuks kasutuseks kättesaadavaks tehtud standard;

„kohustatud isik“ – energiatarnija, energia jaemüügi ettevõtja või põhivõrguettevõtja, kes on seotud artiklis 9 osutatud riiklike energiatõhususkohustuste süsteemidega;

„volitatud isik“ – juriidiline isik, kellele valitsus või muu avaliku sektori asutus on delegeerinud volitused arendada, juhtida või hallata rahastamiskava selle valitsuse või muu avaliku sektori asutuse nimel;

„osalev isik“ – ettevõtja või avaliku sektori asutus, kes on võtnud endale vabatahtliku kokkuleppega kohustuse saavutada teatavad eesmärgid või kes on hõlmatud riikliku regulatiivse poliitikainstrumendiga;

„avaliku sektori rakendusasutus“ – avalik-õiguslik asutus, kes vastutab energia või süsiniku maksustamise, rahastamiskavade ja -instrumentide, fiskaalsete stiimulite, standardite ja normide, energiamärgistuse süsteemide, koolitus- või haridustegevuse elluviimise või jälgimise eest;

„poliitikameede“ – regulatiivne, finants-, fiskaal-, vabatahtlik või teabe andmise instrument, mille liikmesriik on ametlikult kehtestanud ja rakendanud turuosalistele toetava raamistiku, nõude või stiimuli loomiseks, et pakkuda ja osta energiateenuseid ja võtta muid energiatõhususe parandamise meetmeid;

„üksikmeede“ – meede, mis viib energiatõhususe kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava paranemiseni ja mis võetakse poliitilise meetme tulemusel;

„energiatarnija“ – füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas jaotusvõrguettevõtja, kes vastutab energia transpordi eest selle tarnimiseks lõpptarbijatele või jaotusjaamadele, kes müüvad energiat lõpptarbijatele;

„jaotusvõrguettevõtja“ – direktiivi (EL) 2019/944 artikli 2 punktis 29 määratletud jaotusvõrguettevõtja elektri puhul või direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punktis 6 määratletud jaotussüsteemi haldur gaasi puhul;

„energia jaemüügi ettevõtja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes müüb energiat lõpptarbijatele;

„lõpptarbija“ – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat oma lõpptarbimiseks;

„energiateenuseosutaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes tarnib energiateenused või energiatõhususe parandamise meetmed lõpptarbija seadmesse või ruumidesse;

„väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad“ või „VKEd“ – komisjoni soovituse 2003/361/EÜ ( 3 ) lisa artikli 2 lõikes 1 määratletud ettevõtjad;

„mikroettevõtja“ – soovituse 2003/361/EÜ lisa artikli 2 lõikes 3 määratletud ettevõtja;

„energiaaudit“ – süstemaatiline menetlus, mida tehakse adekvaatsete teadmiste saamiseks hoone või hoonete rühma, tööstusliku või kaubandusliku protsessi või käitise või eraõiguslike või avalik-õiguslike teenuste energiatarbimise profiili kohta ning millega määratakse kulutõhusa energiasäästu võimalused, säästu suurus ja kulutõhusa taastuvenergia tootmise võimalused, ning mille tulemuste põhjal koostatakse aruanne;

„energiatõhususe leping“ – kasusaaja ja energiatõhususe parandamise meetme osutaja vaheline lepinguline kokkulepe, mida kontrollitakse ja jälgitakse kogu lepingu kehtivuse aja jooksul ning mille alusel makstakse nimetatud meetmesse panustatud töö, tarnete või teenuste eest sõltuvalt lepingus kokku lepitud energiatõhususe parandamise tasemest või muust kokkulepitud energiatõhususe kriteeriumist, näiteks rahalisest säästust;

„nutiarvestisüsteem“ – direktiivi (EL) 2019/944 artikli 2 punktis 23 määratletud nutiarvestisüsteem või direktiivis 2009/73/EÜ osutatud arukas arvestisüsteem;

„põhivõrguettevõtja“ – direktiivi (EL) 2019/944 artikli 2 punktis 35 määratletud põhivõrguettevõtja elektri puhul või direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punktis 4 määratletud ülekandesüsteemi haldur gaasi puhul;

„koostootmine“ – soojusenergia ja elektrienergia või mehaanilise energia samaaegne tootmine ühes protsessis;

„majanduslikult põhjendatud nõudlus“ – nõudlus, mis ei ületa soojuse või jahutuse vajadust ja mis muidu täidetaks turutingimustel muude energiatootmisprotsessidega kui koostootmine;

„kasulik soojus“ – soojus, mis on toodetud koostootmisprotsessis, et täita majanduslikult põhjendatud nõudlust soojuse või jahutuse järele;

„koostoodetud elekter“ – elekter, mis on toodetud kasuliku soojuse tootmisega seotud protsessis ja arvutatud vastavalt II lisas sätestatud üldpõhimõtetele;

„tõhus koostootmine“ – koostootmine, mis vastab III lisas sätestatud kriteeriumidele;

„üldkasutegur“ – elektrienergia ja mehaanilise energia ning kasuliku soojuse aastatoodangu summa, mis on jagatud kütusekogusega, mida kasutati soojuse tootmiseks koostootmisprotsessis ning elektri- ja mehaanilise energia brutotoodangu saamiseks;

„elektri- ja soojusenergia suhtarv“ – koostoodetud elektri ja kasuliku soojuse suhtarv täielikul koostootmisrežiimil konkreetse seadme talitlusandmete põhjal;

„koostootmisseade“ – seade, mis on võimeline talitlema koostootmisrežiimil;

„väikekoostootmisseade“ – koostootmisseade, mille installeeritud võimsus on alla 1 MWe;

„mikrokoostootmisseade“ – koostootmisseade, mille maksimaalne võimsus on alla 50 kWe;

„tõhus kaugküte ja -jahutus“ – kaugkütte- või kaugjahutussüsteem, mis vastab artiklis 26 sätestatud tingimustele;

„tõhus küte ja jahutus“ – kütte- ja jahutusvõimalus, mis võrreldes praeguste suundumuste jätkumise stsenaariumit kajastava lähtestsenaariumiga vähendab mõõdetavalt primaarenergia sisendit, mida on vaja selleks, et tarnida üks saadud energiaühik asjaomase süsteemi piires kulutõhusal viisil, nagu on hinnatud käesolevas direktiivis viidatud kulude-tulude analüüsis, võttes arvesse kaevandamiseks, muundamiseks, transpordiks ja jaotamiseks vajalikku energiat;

„tõhus individuaalne küte ja jahutus“ – individuaalse kütte ja jahutuse tarnimise võimalus, mis võrreldes tõhusa kaugkütte ja -jahutusega vähendab mõõdetavalt taastumatu primaarenergia sisendit, mida on vaja selleks, et tarnida üks saadud energiaühik asjaomase süsteemi piires, või milleks on vaja sama, ent väiksemate kuludega taastumatu primaarenergia sisendit, võttes arvesse kaevandamiseks, muundamiseks, transpordiks ja jaotamiseks nõutavat energiat;

„andmekeskus“ – määruse (EÜ) nr 1099/2008 A lisa punktis 2.6.3.1.16 määratletud andmekeskus;

„oluline remont“ – remont, mille maksumus ületab 50 % uue samaväärse seadme investeerimiskuludest;

„energiavahendaja“ – direktiivi (EL) 2019/944 artikli 2 punktis 19 määratletud sõltumatu energiavahendaja;

„energiaostuvõimetus“ – leibkonna puudulik juurdepääs põhilistele energiateenustele, kui sellised teenused tagavad esmase ja inimväärse elatustaseme ja tervise, sealhulgas küttele, soojale veele, jahutusele, valgustusele ja seadmete kasutamiseks vajalikule energiale asjaomase riigi kontekstis, olemasoleva riikliku sotsiaalpoliitika ja muude asjakohaste riiklike poliitikameetmete korral, kusjuures selle on põhjustanud erinevad tegurid, sealhulgas vähemalt rahaliste võimaluste puudumine, ebapiisav netosissetulek, suured energiakulud ja kodude halb energiatõhusus;

„lõppkasutaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab kütet, jahutust või sooja tarbevett oma lõpptarbimiseks, või füüsiline või juriidiline isik, kes elab kortermajas või kortermaja või mitme kasutusotstarbelise hoone üksuses, mida varustatakse kütte, jahutuse või sooja tarbeveega kesksest allikast, kui sellisel isikul ei ole energiatarnijaga otselepingut ega individuaalset lepingut;

„huvide lahknemine“ – energiatõhususe investeeringutega seotud rahaliste kohustuste ja hüvede õiglase ja mõistliku jaotuse puudumine asjaomaste osalejate vahel, kelleks on näiteks hoonete omanikud ja üürnikud või eri omanikud või kortermajade või mitme kasutusotstarbeliste hoonete omanikud ja üürnikud või erinevad omanikud.

„kaasamisstrateegia“ – strateegia, millega seatakse eesmärgid, töötatakse välja tehnikad ja määratakse kindlaks protsess, mille abil kaasata poliitika kujundamisse kõik asjaomased riikliku või kohaliku tasandi sidusrühmad, sealhulgas kodanikuühiskonna esindajad, näiteks tarbijaorganisatsioonid, eesmärgiga suurendada teadlikkust, saada selle poliitika kohta tagasisidet ja soodustada selle tunnustamist üldsuse poolt.

„energiatõhususe parandamise meetmete statistiliselt oluline osa ja representatiivne valim“ – selline osa ja valim, mis nõuab asjaomaste energiasäästumeetmete statistilise andmekogumi rühma loomist nii, et see kajastaks kõikide energiasäästumeetmete üldkogumit ja võimaldaks seega teha põhjendatud järeldusi selliste meetmete võtmise usaldusväärsuse kohta tervikuna.