|
+VII LISA |
VII LISA
VII LISA Võrdleva metoodika raamistik hoonete ja hoone komponentide energiatõhususe nõuete kuluoptimaalse taseme kindlaksmääramiseks Võrdleva metoodika raamistik peab võimaldama liikmesriikidel teha kindlaks hoonete ja hoonete komponentide energia- ja heitetõhususe ning energiatõhususega ja heitega seotud meetmete majanduslikud aspektid ning siduda need kuluoptimaalse taseme kindlaksmääramisega, et saavutada 2030. aastaks heite vähendamise ja kliimaneutraalsuse eesmärgid ning hiljemalt 2050. aastaks heitevaba hoonefond. Võrdleva metoodika raamistikule lisatakse suunised, kuidas raamistikku kohaldada energiatõhususe kuluoptimaalsete tasemete arvutamisel. Võrdleva metoodika raamistik võimaldab võtta arvesse kasutustavasid, väliseid kliimatingimusi ja nende tulevasi muutusi vastavalt parimatele olemasolevatele, ka kuuma- ja külmalaineid arvesse võtvatele kliimaprognoosidele, investeerimiskulusid, hooneliiki, hooldus- ja käituskulusid (sh energiakulusid ja energiasäästu), ning juhul kui see on kohaldatav, ka toodetud energiast saadud tulu, energiakasutuse välismõjusid keskkonnale ja tervisele, jäätmekäitluse kulusid, ning tehnoloogia arengut. Raamistik peaks tuginema asjakohastele käesoleva direktiiviga seotud Euroopa standarditele. Komisjon peab ka
—
lisama võrdleva metoodika raamistiku juurde suuniseid; liikmesriigid kasutavad nimetatud suuniseid allpool loetletud meetmete võtmiseks;
—
andma teavet energiahindade eeldatava pikaajalise kujunemise kohta.
Võrdleva metoodika raamistiku rakendamiseks liikmesriikide poolt kehtestatakse liikmesriikide tasandil parameetrites väljendatud üldtingimused. Vajaduse korral annab komisjon liikmesriikidele soovitusi nende kuluoptimaalsete tasemete kohta. Võrdleva metoodika raamistik nõuab liikmesriikidelt, et nad
—
määravad kindlaks võrdluse aluseks olevad hooned, mis on oma funktsiooni ja geograafilise asukoha poolest iseloomulikud ja tüüpilised, arvestades nii sise- kui väliskliima tingimusi. Võrdluse aluseks olevate hoonete hulgas peab olema nii elamuid kui ka mitte-elamuid, nii uusi kui ka olemasolevaid hooneid;
—
määravad kindlaks võrdluse aluseks olevate hoonete puhul hindamisele kuuluvad energiatõhususe meetmed. Need võivad olla üksikute hoonete jaoks tervikuna, üksikute hoone komponentide või hoone komponentide kombinatsiooni jaoks mõeldud meetmed;
—
hindavad lõpp- ja primaarenergia vajadust ja sellest tulenevaid heitkoguseid referentshoonetes, milles on rakendatud kindlaksmääratud energiatõhususe meetmeid;
—
arvutavad välja (teises taandes osutatud) energiatõhususe meetmete maksumuse (st nüüdisväärtuse) eeldatava majandusliku olelusringi vältel, mida rakendatakse (esimeses taandes osutatud) referentshoonetele, rakendades selleks võrdleva metoodika raamistiku põhimõtteid.
Energiatõhususe meetmete maksumuse arvutamisel eeldatava majandusliku olelusringi vältel hindavad liikmesriigid energiatõhususe miinimumnõuete eri tasemete kulutõhusust. See võimaldab määrata kindlaks energiatõhususe nõuete kuluoptimaalsed tasemed. 1. Ülevaade
1.1 Viited1.2 Tuvastatud nõuded1.3 Seotud standardid2. Tuvastatud nõuded
3. Seotud standardid
|