Artikkel 428q Vara järelejäänud tähtaeg

Kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti, peavad ►C10  finantsinstitutsioonid ◄ võtma selliste nõutava stabiilse rahastamise tegurite kindlaksmääramisel, mida tuleb kohaldada nende varade ja bilansiväliste kirjete suhtes 2. jao kohaselt, arvesse oma varade ja bilansiväliste kirjete järelejäänud lepingulist tähtaega.

►C10  Finantsinstitutsioonid ◄ käsitlevad kooskõlas määruse (EL) nr 648/2012 artikli 11 lõikega 3 eraldatud varasid nende varade aluseks oleva riskipositsiooni kohaselt. ►C10  Finantsinstitutsioonid ◄ kohaldavad nende varade suhtes siiski suuremaid nõutava stabiilse rahastamise tegureid olenevalt koormamise perioodist, mille teevad kindlaks pädevad asutused, kes võtavad arvesse seda, kas ►C10  finantsinstitutsioon ◄ suudab selliseid varasid vabalt võõrandada või vahetada, ning võtavad arvesse tähtaega ►C10  finantsinstitutsiooni ◄ klientide puhul, keda sellised eraldamisnõuded puudutavad.

Vara järelejäänud tähtaja arvutamisel võtavad ►C10  finantsinstitutsioonid ◄ arvesse optsioone, tuginedes eeldusele, et emitent või vastaspool kasutab optsiooni vara tähtaja pikendamiseks. Optsioonide puhul, mida saab kasutada ►C10  finantsinstitutsiooni ◄ valikul, peavad ►C10  finantsinstitutsioon ◄ ja pädevad asutused võtma arvesse mainega seotud tegureid, mis võivad piirata ►C10  finantsinstitutsiooni ◄ suutlikkust optsiooni mitte kasutada, eelkõige turu ja klientide ootusi, et ►C10  finantsinstitutsioon ◄ peaks teatavaid varasid nende tähtaja lõppemisel pikendama.

Et määrata kindlaks 2. jao alusel kohaldatavad nõutava stabiilse rahastamise tegurid amortiseerivate laenude puhul, mille järelejäänud lepinguline tähtaeg on üks aasta või rohkem, käsitletakse iga osa, mille tähtaeg saabub vähem kui kuue kuu jooksul, ja iga osa, mille tähtaeg on kuus kuud kuni üks aasta, kohustustena, mille järelejäänud tähtaeg on vastavalt alla kuue kuu ning kuus kuud kuni vähem kui aasta.