Preamble: 1

(1)

ühise transpordipoliitika raames on tarvis tõsta lennuõnnetusse sattunud reisijate kaitstuse taset;

(2)

vastutust õnnetusjuhtumite puhul reguleeritakse kas 1929. aasta 12. oktoobril Varssavis allakirjutatud rahvusvaheliste õhuvedude reeglite ühtlustamise konventsiooni või 1955. aasta 28. septembril Haagis koostatud kõnealuse konventsiooni muutmise protokolli või 1961. aasta 18. septembri Guadalajara konventsiooni alusel ning olenemata sellest, millist nendest rakendatakse, kannab rakendatav konventsioon edaspidi nime “Varssavi konventsioon”; Varssavi konventsiooni rakendatakse nii reisijate kui ka lennuettevõtjate huvides kõikjal maailmas;

(3)

Varssavi konventsiooniga kehtestatud vastutuse piir on kaasaja majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi arvestades liiga madal ning tekitab sageli pikki, õhuvedude mainet kahjustavaid kohtumenetlusi; seetõttu on liikmesriigid mitmel viisil tõstnud vastutuse piiri, mis on viinud erinevate veotingimuste tekkimiseni lennunduse siseturul;

(4)

lisaks kohaldatakse Varssavi konventsiooni üksnes rahvusvahelises transpordis; lennunduse siseturul on erijooned riigisisese ja rahvusvahelise transpordi vahel kõrvaldatud; seetõttu on asjakohane, et vastutuse aste ja liik nii siseriiklikus kui ka rahvusvahelises transpordis oleks ühesugune;

(5)

juba ammu vajab Varssavi konventsioon täielikku ülevaatamist ja kontrollimist, mis võimaldaks konventsiooni lennuettevõtjate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite puhul pikema aja jooksul ja rahvusvahelisel tasandil ühtlasemalt ning paremini rakendada; jõupingutusi tõsta Varssavi konventsiooniga kehtestatud vastutuse piire tuleks jätkata mitmepoolsete läbirääkimiste kaudu;

(6)

vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele on soovitav võtta ühenduse tasandil meetmeid kooskõlastatuse saavutamiseks lennuettevõtjate vastutuse küsimuses ning nendest juhinduda reisijate kaitstuse tõhustamisel ülemaailmses ulatuses;

(7)

vastavalt praegu valitsevatele rahvusvahelistele suundumustele on asjakohane kõrvaldada kõik vastutuse Varssavi konventsiooni artikli 22 lõikes 1 määratletud rahalised piirid ja kõik muud seadusest või lepingust tulenevad piirid;

(8)

vältimaks olukordi, mille puhul õnnetuse ohvrid jäävad hüvitiseta, ei tohiks ühenduse lennuettevõtjad reisija surmast, vigastusest või muust tervisekahjustusest tuleneva Varssavi konventsiooni artikli 17 alusel esitatud nõude puhul rakendada teatava summa ulatuses Varssavi konventsiooni artikli 20 lõiget 1;

(9)

ühenduse lennuettevõtjad võib vastutusest vabastada, kui tegemist on asjaomase reisija hooletuse tõttu tekkinud kahjustusega;

(10)

käesolevas määruses ettenähtud kohustuste selgitamisel tuleb arvesse võtta nõukogu 23. juuli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2407/92 (lennuettevõtjatele lennutegevuslubade väljaandmise kohta) ( 4 ) artiklit 7; seoses sellega peaksid ühenduse lennuettevõtjad olema kindlustatud teatava käesolevas määruses ettenähtud summa ulatuses;

(11)

ühenduse lennuettevõtjatel peab alati olema õigus kolmandatelt isikutelt hüvitust nõuda;

(12)

kohesed ettemaksed võivad tunduvalt abistada vigastada saanud reisijaid või hüvitisele õigust omavaid juriidilisi isikuid lennuõnnetusest tulenevate vahetute kulude katmisel;

(13)

reisija surma, vigastuse või muu tervisekahjustusega seotud vastutuse liiki ja piiri käsitlevad eeskirjad moodustavad osa lennuettevõtja ning reisija vahel sõlmitud õhutranspordilepingu veotingimustest; konkurentsi kahjustamise riski vähendamiseks peaksid kolmandate riikide lennuettevõtjad andma reisijatele piisavalt infot oma veotingimuste kohta;

(14)

on asjakohane ja vajalik üle vaadata käesolevas määruses esitatud rahalised piirid, et arvesse võtta majandusarengut ning teisi rahvusvahelistel foorumitel toimunud arenguid;

(15)

Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (ICAO) tegeleb praegu Varssavi konventsiooni ülevaatamisega; selle ülevaatamise tulemusteni suurendab ühendus reisijate kaitset ajutiste meetmete abil; pärast Varssavi konventsiooni ülevaatamist ICAO poolt tuleks nõukogul käesolev määrus nii kiiresti kui võimalik üle vaadata,