EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2020/741, 25. mai 2020, mis käsitleb vee taaskasutuse miinimumnõudeid (EMPs kohaldatav tekst)

(1)

Liidu veevarud on järjest suurema surve all, mis põhjustab veenappust ja vee kvaliteedi halvenemist. Eelkõige mõjutavad magevee halba kättesaadavust märkimisväärselt linnaarendusest ja põllumajandusest tulenevad kliimamuutused, prognoosimatud ilmastikuolud ja põuad.

(2)

Liidu suutlikkus tulla toime üha suureneva survega veevarudele võib paraneda, kui puhastatud reovett laialdasemalt taaskasutatakse, piirates veevarude ammutamist pinnaveekogudest ja põhjaveekogumitest, vähendades puhastatud heitvee mõju veekogudele ning edendades veesäästu asulareovee mitmekordse kasutamise abil, tagades samal ajal kõrgetasemelise keskkonnakaitse. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/60/EÜ (4) on vee taaskasutus koos veesäästliku tööstustehnoloogia kasutamise ja veesäästliku niisutustehnika edendamisega märgitud ühe täiendava meetmena, mida liikmesriigid võivad võtta, et täita nimetatud direktiivi eesmärk saavutada pinnaveekogude ja põhjaveekogumite hea kvalitatiivne ja kvantitatiivne seisund. Nõukogu direktiivi 91/271/EMÜ (5) kohaselt tuleb puhastatud reovett võimaluse korral taaskasutada.

(3)

Komisjoni 14. novembri 2012. aasta teatises „Euroopa veevarude kaitsmise kava“ osutatakse vajadusele kehtestada liidu tasandil standardite reguleerimise vahend vee taaskasutuseks, et kõrvaldada takistused sellise veevarustusvõimaluse laialdasemal kasutamisel, mis võib aidata vähendada veenappust ja veevarustussüsteemide haavatavust.

(4)

Komisjoni 18. juuli 2007. aasta teatises „Veepuuduse ja põua probleemi kohta Euroopa Liidus“ on tähtsuse järjekorras esitatud meetmed, mida liikmesriigid peaksid kaaluma veenappuse ja põudade ohjamiseks. Teatises märgitakse, et piirkondades, kus kõik ennetavad meetmed on rakendatud vastavalt veepoliitiliste lahenduste tähtsuse järjekorrale ning kus nõudlus ikkagi ületab vee kättesaadavuse, võib veevarustuse täiendavat infrastruktuuri teatavatel tingimustel ning kulude ja tulude mõõdet arvesse võttes pidada võimalikuks alternatiiviks raske põua mõju leevendamisel.

(5)

Oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsioonis veepuuduse ja põua probleemi kohta Euroopa Liidus (6) tuletab Euroopa Parlament meelde, et veevarude majandamisel tuleks eelistada nõudluspõhist lähenemisviisi, kuid leiab, et liit peaks võtma veevarude majandamisel tervikliku lähenemisviisi, ühendades nõudluse juhtimise meetmed ning veeringluses olemasolevate varude optimeerimise ja uute varude loomise meetmed, ning et sellesse lähenemisviisi on vaja integreerida ka keskkonna-, sotsiaalsed ja majanduslikud kaalutlused.

(6)

Oma 2. detsembri 2015. aasta teatises „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava“ kohustus komisjon võtma mitmesuguseid meetmeid, et edendada puhastatud reovee taaskasutust, sealhulgas koostama seadusandliku ettepaneku vee taaskasutuse miinimumnõuete kohta. Komisjon peaks ajakohastama oma tegevuskava ja käsitlema veevarusid jätkuvalt esmatähtsa tegevusvaldkonnana.

(7)

Käesoleva määruse eesmärk on hõlbustada vee taaskasutust, kui see on asjakohane ja kulutõhus, luues seeläbi tugiraamistiku nendele liikmesriikidele, kellel on soov või vajadus vett taaskasutada. Vee taaskasutus on paljutõotav võimalus paljude liikmesriikide jaoks, kuid praegu ainult väike osa neist taaskasutab vett ning on sellega seoses vastu võtnud riigisisesed õigusaktid või standardid. Käesolev määrus peaks olema piisavalt paindlik, et võimaldada taaskasutusvett jätkuvalt kasutada ning samal ajal tagada teistele liikmesriikidele võimalus neid norme kohaldada, kui nad otsustavad võtta selle tava kasutusele hilisemas etapis. Otsus vett mitte taaskasutada peaks olema käesolevas määruses sätestatud ja korrapäraselt läbi vaadatavate kriteeriumide alusel nõuetekohaselt põhjendatud.

(8)

Direktiiviga 2000/60/EÜ antakse liikmesriikidele vajalik paindlikkus, et lisada täiendavaid meetmeid meetmeprogrammidesse, mis nad võtavad vastu, et toetada nende jõupingutusi nimetatud direktiivis sätestatud veekvaliteedi eesmärkide saavutamiseks. Direktiivi 2000/60/EÜ VI lisa B osas sätestatud lisameetmete avatud nimekiri sisaldab muu hulgas vee taaskasutuse meetmeid. Sellega seoses ja vastavalt tähtsuse järjekorras esitatud meetmetele, mida liikmesriigid võiksid kaaluda veenappuse ja põudade ohjamiseks ning mis ergutavad võtma meetmeid vee säästmisest vee hinnapoliitika ja alternatiivsete lahendusteni, ning võttes nõuetekohaselt arvesse kulude ja tulude mõõdet, tuleks käesoleva määrusega kehtestatud vee taaskasutuse miinimumnõudeid alati kohaldada, kui asulareoveepuhastites puhastatud asulareovett taaskasutatakse põllumajanduslikuks niisutuseks kooskõlas asulareovee puhastamist käsitleva direktiiviga 91/271/EMÜ.

(9)

Nõuetekohaselt puhastatud reovee, näiteks asulareoveepuhastis puhastatud reovee taaskasutusel arvatakse olevat väiksem keskkonnamõju kui muudel veevarustusmeetoditel, näiteks vee ümberjuhtimisel või magestamisel. Kuid selline vee taaskasutus, mis võiks vähendada veevarude raiskamist ja säästa vett, toimub liidus vaid piiratud määral. Selle põhjus näib osaliselt olevat reovee taaskasutussüsteemi kõrge hind ja vee taaskasutust käsitlevate liidu ühiste keskkonna- ja tervishoiustandardite puudumine ning eelkõige põllumajandustoodetega seotud võimalikud tervise- ja keskkonnariskid ning võimalikud takistused, mis ei lase sellistel taaskasutusveega niisutatud toodetel vabalt liikuda.

(10)

Taaskasutusveega niisutatud põllumajandustoodete puhul saab toiduhügieeniga seotud tervishoiustandardid saavutada vaid siis, kui põllumajanduses niisutuseks ette nähtud taaskasutusvee kvaliteedi nõuded liikmesriigiti märkimisväärselt ei erine. Kui nõuded ühtlustada, toimiks ka siseturg selliste toodete puhul tõhusalt. Seepärast on asjakohane näha ette minimaalsel tasemel ühtlustamine, kehtestades vee kvaliteedi ja seire miinimumnõuded. Need miinimumnõuded peaksid koosnema taaskasutusvee miinimumnäitajatest, mis põhinevad komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse tehnilistel aruannetel ja mis võtavad arvesse vee taaskasutuse rahvusvahelisi standardeid, ning muudest rangematest või täiendavatest kvaliteedinõuetest, mille kehtestavad vajaduse korral pädevad asutused koos asjakohaste ennetusmeetmetega.

(11)

Vee taaskasutus põllumajandusmaa niisutuseks saab aidata edendada ka ringmajandust, võttes toitaineid taaskasutusele taaskasutusveest ja andes neid kastmisväetamise tehnika abil põllumajanduskultuuridele. Seega saaks vee taaskasutus potentsiaalselt vähendada mineraalväetiste lisakasutuse vajadust. Lõppkasutajaid tuleks teavitada taaskasutusvee toitainesisaldusest.

(12)

Vee taaskasutus võib kaasa aidata puhastatud asulareovees sisalduvate toitainete taastumisele ning taaskasutusvee kasutamine põllumaade või metsade niisutuseks võib olla viis, kuidas sellised toitaineid nagu lämmastik, fosfor ja kaalium looduslikesse biogeokeemilistesse tsüklitesse tagastada.

(13)

Vee vähese taaskasutuse põhjustena liidus on kindlaks tehtud suur investeeringuvajadus asulareoveepuhastite uuendamiseks ja rahaliste stiimulite puudumine vee taaskasutuse rakendamiseks põllumajanduses. Neid küsimusi peaks olema võimalik käsitleda uuenduslikke kavasid ja majanduslikke stiimuleid edendades, et võtta asjakohaselt arvesse vee taaskasutuse kulusid ning sotsiaal-majanduslikku ja keskkondlikku kasu.

(14)

Vee taaskasutuse miinimumnõuete järgimine peaks olema kooskõlas liidu veepoliitikaga ja aitama saavutada kestliku arengu eesmärke, mis on seatud ÜRO 2030. aasta kestliku arengu tegevuskavas, eriti eesmärki 6, et tagada kõigile vee ja kanalisatsiooni kättesaadavus ja säästev majandamine ning tagada kõikjal maailmas vee oluliselt suurem ringlussevõtt ja vee ohutu taaskasutus, et aidata kaasa ÜRO kestliku arengu eesmärgi nr 12 (säästev tarbimine ja tootmine) saavutamisele. Peale selle peaks käesolev määrus püüdma tagada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 37 (keskkonnakaitse) kohaldamise.

(15)

Mõnel juhul taaskasutusvee käitise käitaja transpordib ja hoiustab taaskasutusvett jätkuvalt väljaspool taaskasutuskäitise väljalaset enne selle tarnimist ahela järgmisele osalisele, nagu taaskasutusvee jaotusvõrgu käitajale, taaskasutusvee hoidla käitajale või lõppkasutajale. On vaja määratleda nõuetele vastavuse hindamise koht, et selgitada, kus lõpeb taaskasutuskäitise käitaja vastutus ja algab järgmise ahela osalise vastutus.

(16)

Riskijuhtimine peaks sisaldama riskide ennetavat väljaselgitamist ja juhtimist ning hõlmama konkreetsete kasutusotstarvete jaoks nõutava spetsiifilise kvaliteediga taaskasutusvee tootmist. Riskihindamine peaks põhinema olulistel riskijuhtimiselementidel ning sellega tuleks kindlaks teha täiendavad veekvaliteedinõuded, mida on vaja keskkonna ning inimeste ja loomade tervise piisava kaitse tagamiseks. Sel eesmärgil tuleks vee taaskasutuse riskijuhtimiskavadega tagada, et taaskasutusvett kasutatakse ja majandatakse ohutult ning et puuduvad keskkonnariskid ning inimeste ja loomade tervisega seotud riskid. Kõnealuste riskijuhtimiskavade väljatöötamiseks võiks kasutada selliseid olemasolevaid rahvusvahelisi juhiseid või standardeid nagu ISO 20426:2018 juhised terviseriskide hindamiseks ja juhtimiseks seoses joogikõlbmatu vee taaskasutusega, ISO 16075:2015 juhised puhastatud reovee kasutamiseks niisutusprojektide puhul või Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) suunised.

(17)

Olmevee kvaliteedinõuded on sätestatud nõukogu direktiivis 98/83/EÜ (7). Liikmesriigid peaksid võtma asjakohaseid meetmeid tagamaks, et vee taaskasutus ei põhjustaks olmevee kvaliteedi halvenemist. Seetõttu tuleks vee taaskasutuse riskijuhtimiskavas pöörata erilist tähelepanu nende veekogumite kaitsele, mida kasutatakse olmevee võtmiseks, ja asjaomastele kaitsevöönditele.

(18)

Koostöö ja suhtlemine vee taaskasutusprotsessi eri osaliste vahel peaks olema oluline tingimus, et taaskasutuse eesmärgil käitlemine toimuks vastavalt konkreetseks kasutusotstarbeks vajalikele nõuetele ja et oleks võimalik kavandada taaskasutusveega varustamist vastavalt lõppkasutajate nõudlusele.

(19)

Keskkonna ning inimeste ja loomade tervise mõjusa kaitsmise huvides peaksid taaskasutusvee kvaliteedi eest esmajoones vastutama taaskasutusvee käitise käitajad nõuetele vastavuse hindamise kohas. Et täita käesolevas määruses sätestatud miinimumnõudeid ja täiendavaid tingimusi, mille on kehtestanud pädev asutus, peaksid taaskasutusvee käitise käitajad seirama taaskasutusvee kvaliteeti. Seepärast on asjakohane kehtestada seire miinimumnõuded, mis hõlmavad korralise seire sagedust ning kontrollseire ajastust ja tulemuseesmärke. Teatavad korralise seire nõuded on sätestatud direktiivis 91/271/EMÜ.

(20)

Käesolev määrus peaks hõlmama taaskasutusvett, mis saadakse reoveest, mis on kogutud kogumissüsteemidesse, mida on puhastatud asulareoveepuhastites kooskõlas direktiiviga 91/271/EMÜ ning mida täiendavalt puhastatakse kas asulareoveepuhastis või taaskasutusvee käitises, et see vastaks käesoleva määruse I lisas sätestatud näitajatele. Kooskõlas direktiiviga 91/271/EMÜ ei ole vähem kui 2 000 inimekvivalendiga linnastutel kohustust olla kogumissüsteemiga varustatud. Siiski tuleks vähem kui 2 000 inimekvivalendiga linnastute asulareovett, mis kogumissüsteemidesse siseneb, asjakohaselt puhastada, enne kui see reovesi juhitakse magevette või suudmealadele kooskõlas direktiiviga 91/271/EMÜ. Sellega seoses peaks vähem kui 2 000 inimekvivalendiga linnastute asulareovesi kuuluma käesoleva määruse kohaldamisalasse ainult siis, kui see siseneb kogumissüsteemi ja seda puhastatakse asulareoveepuhastis. Sarnaselt ei peaks käesolev määrus olema kohaldatav direktiivi 91/271/EMÜ III lisas loetletud tööstussektorites tegutsevate tootmisettevõtete biolagundatava tööstusreovee suhtes, välja arvatud siis, kui tootmisettevõtete reovesi siseneb kogumissüsteemi ja seda puhastatakse asulareoveepuhastis.

(21)

Puhastatud asulareovee taaskasutus põllumajanduslikuks niisutuseks on turupõhine tegevus, mille aluseks on põllumajandussektori nõudmised ja vajadused, eeskätt teatavates liikmesriikides, kus veevarusid napib. Taaskasutusvee käitise käitajad ja lõppkasutajad peaksid tegema koostööd tagamaks, et vastavalt käesolevas määruses sätestatud miinimumnõuetele toodetud taaskasutusvee kvaliteet vastab lõppkasutajate vajadustele seoses põllumajanduskultuuride kategooriatega. Kui taaskasutusvee käitise käitajate toodetud vee kvaliteediklassid ei sobi kokku põllumajanduskultuuri kategooriaga ja asjaomasel alal juba kasutatava niisutusmeetodiga, näiteks kollektiivse tarnesüsteemi puhul, võib saavutada veekvaliteedinõuete täitmise, kasutades hilisemas etapis mitut veepuhastusviisi eraldi või koos muude lahendustega, mis ei hõlma taaskasutusvee puhastamist, kooskõlas mitmeastmelise lähenemisviisiga.

(22)

Asulareoveevarude optimaalse taaskasutuse tagamiseks peaksid lõppkasutajad saama teavet, mis tagab, et nad kasutavad asjakohast taaskasutusvee kvaliteedi klassi. Kui konkreetset liiki põllukultuuri kasutusotstarve on teadmata või kasutusotstarbeid on mitu, tuleks kasutada kõrgeimat klassi, välja arvatud juhul, kui rakendatakse asjakohaseid tõkkeid, mis võimaldavad saavutada nõutava kvaliteedi.

(23)

On vaja tagada, et taaskasutusvee kasutamine on ohutu ning seeläbi ergutada liidu tasandil vee taaskasutust ja suurendada üldsuse usaldust selle vastu. Taaskasutusvee tootmine ja sellega varustamine põllumajandusliku niisutuse eesmärgil peaks seepärast olema lubatud vaid liikmesriikide pädevate asutuste antud loa alusel. Et tagada liidu tasandil ühtlustatud käsitlus, taaskasutusvee jälgitavus ja läbipaistvus, tuleks kõnealust luba käsitlevad sisulised õigusnormid sätestada liidu tasandil. Loa andmise menetluse üksikasjad, näiteks pädevate asutuste määramise ja tähtajad, peaksid aga kindlaks määrama liikmesriigid. Liikmesriigid peaksid saama kasutada kehtivaid loamenetlusi, mida tuleks kohandada, et võtta arvesse käesoleva määrusega kehtestatud nõudeid. Kui liikmesriigid määravad vastutavad isikud vee taaskasutuse riskijuhtimiskava väljatöötamiseks ning pädeva asutuse taaskasutusvee tootmise ja sellega varustamise jaoks lubade andmiseks, peaksid nad tagama huvide konflikti puudumise.

(24)

Kui on vaja taaskasutusvee jaotusvõrgu käitajat ja taaskasutusvee hoidla käitajat, peaks olema võimalik nõuda, et igal sellisel käitajal peab olema luba. Kui kõik nõuded loa saamiseks on täidetud, peaks liikmesriigi pädev asutus andma välja loa, mis sisaldab kõiki vee taaskasutuse riskijuhtimiskavas kindlaks tehtud vajalikke tingimusi ja meetmeid.

(25)

Käesoleva määruse kohaldamisel peaks olema võimalik, et vee puhastamine ja asulareovee taaskasutuse eesmärgil käitlemine toimub samas füüsilises asukohas kas samas käitises või mitmes eraldi käitises. Lisaks peaks olema võimalik, et üks käitaja on nii puhasti käitaja kui ka taaskasutusvee käitise käitaja.

(26)

Pädevad asutused peaksid kontrollima, kas taaskasutusvesi vastab loas ette nähtud tingimustele. Mittevastavuse korral peaksid need asutused nõudma, et vastutavad isikud võtaksid vajalikke meetmeid taaskasutusvee tingimustele vastavuse tagamiseks. Taaskasutusveega varustamine tuleks peatada, kui mittevastavus põhjustab olulist riski keskkonnale või inimeste või loomade tervisele.

(27)

Käesoleva määruse sätted peaksid täiendama liidu muude õigusaktide nõudeid, eelkõige seoses võimalike tervise- ja keskkonnariskidega. Tagamaks, et võimalikke keskkonnariske ning inimeste ja loomade tervisega seotud riske käsitletakse terviklikul viisil, peaksid taaskasutusvee käitise käitajad ja pädevad asutused võtma arvesse nõudeid, mis on sätestatud muudes asjakohastes liidu õigusaktides, eelkõige nõukogu direktiivides 86/278/EMÜ (8) ja 91/676/EMÜ, (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 91/271/EMÜ, 98/83/EÜ ja 2000/60/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EÜ) nr 178/2002, (10) (EÜ) nr 852/2004, (11) (EÜ) nr 183/2005, (12) (EÜ) nr 396/2005 (13) ja (EÜ) nr 1069/2009, (14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 2006/7/EÜ, (15) 2006/118/EÜ, (16) 2008/105/EÜ (17) ja 2011/92/EL (18) ning komisjoni määrustes (EÜ) nr 2073/2005, (19) (EÜ) nr 1881/2006 (20) ja (EL) nr 142/2011 (21).

(28)

Määruses (EÜ) nr 852/2004 on sätestatud toidukäitlejate suhtes kehtivad üldnõuded ning selles käsitletakse inimtarbimiseks ette nähtud toidu tootmist, töötlemist, turustamist ja turuleviimist. Kõnealuses määruses käsitletakse toidu kvaliteeti tervise seisukohast ja üks selle peamine põhimõte on, et toiduohutuse eest vastutab eeskätt toidukäitleja. Kõnealust määrust toetavad ka üksikasjalikud suunised. Sellega seoses on eriti olulised komisjoni suunised värskete puu- ja köögiviljade esmatootmises esinevate mikrobioloogiliste ohtude maandamiseks hea hügieeni abil. Käesolevas määruses taaskasutusveele sätestatud miinimumnõuded ei takista toidukäitlejaid saavutamast määruse (EÜ) nr 852/2004 nõuetele vastavat vee kvaliteeti, kasutades hilisemas etapis mitut veekäitlusviisi eraldi või koos muude lahendustega, mis ei hõlma käitlemist.

(29)

Puhastutud reovee ringlussevõtul ja taaskasutusel on suur potentsiaal. Selleks et vee taaskasutust edendada ja ergutada, ei tohiks käesolevas määruses konkreetsete kasutusotstarvete kehtestamine välistada liikmesriikide võimalust lubada taaskasutusvee muid kasutusotstarbeid, sealhulgas taaskasutust tööstuses, seoses kommunaalteenustega ja keskkonnaeesmärkidel, nagu seda peetakse vajalikuks vastavalt riiklikele oludele ja vajadustele ning tingimusel, et tagatud on kõrgetasemeline keskkonna ning inimeste ja loomade tervise kaitse.

(30)

Et tagada asjakohastele liidu ja liikmesriikide nõuetele vastavus, peaksid pädevad asutused tegema koostööd muude asjakohaste ametiasutustega, vahetades nendega teavet.

(31)

Et suurendada usaldust vee taaskasutuse vastu, tuleks üldsusele anda teavet. Vee taaskasutust käsitleva selge, põhjaliku ja ajakohastatud teabe kättesaadavaks tegemine võimaldaks suuremat läbipaistvust ja jälgitavust ning võib pakkuda erilist huvi ka muudele asjaomastele ametiasutustele, keda konkreetne vee taaskasutus mõjutab. Selleks et ergutada vee taaskasutust ja teavitada sidusrühmi vee taaskasutuse eelistest, edendades seeläbi selle omaksvõttu, peaksid liikmesriigid tagama, et töötatakse välja teabe- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniad, mis on kohandatud vee taaskasutuse ulatusele.

(32)

Lõppkasutajate harimine ja koolitamine on esmatähtis – see on ennetusmeetmete rakendamise ja töös hoidmise oluline osa. Vee taaskasutuse riskijuhtimiskavas tuleks kaaluda konkreetseid inimese kokkupuudet ennetavaid meetmeid, nagu isikukaitsevahendite kasutamine, kätepesu ja isiklik hügieen.

(33)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/4/EÜ (22) eesmärk on tagada liikmesriikides keskkonnateabele juurdepääsu õigus kooskõlas keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooniga (23) (Århusi konventsioon). Direktiivis 2003/4/EÜ on sätestatud ulatuslikud kohustused, mis on seotud keskkonnateabe taotluse alusel kättesaadavaks tegemisega ja sellise teabe aktiivse levitamisega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/2/EÜ (24) hõlmab ruumiandmete, sealhulgas eri keskkonnateemasid käsitlevate andmekogumite jagamist. On tähtis, et käesoleva määruse sätetega, mis on seotud teabele juurdepääsu ja andmejagamiskorraga, täiendatakse neid direktiive ning ei looda eraldi reeglistikku. Seepärast ei tohiks käesoleva määruse sätted üldsusele antava teabe ning rakendamise jälgimist käsitleva teabe kohta mõjutada direktiivide 2003/4/EÜ ja 2007/2/EÜ kohaldamist.

(34)

Liikmesriikide esitatav teave on väga tähtis, et võimaldada komisjonil jälgida ja hinnata käesolevat määrust selle eesmärkide täitmise seisukohast.

(35)

Vastavalt 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe (25) punktile 22 peaks komisjon käesolevat määrust hindama. Hindamine peaks põhinema viiel kriteeriumil, milleks on tõhusus, tulemuslikkus, asjakohasus, sidusus ja liidu lisaväärtus, ning olema võimalike edasiste meetmete mõju hindamise aluseks. Hindamisel tuleks arvesse võtta teaduse arengut, eelkõige seoses esilekerkivate probleemsete ainete võimaliku mõjuga.

(36)

Puhastatud asulareovee ohutu taaskasutuse miinimumnõuetes võetakse arvesse kättesaadavaid teaduslikke teadmisi ning rahvusvaheliselt tunnustatud vee taaskasutuse standardeid ja tavasid ning nendega tagatakse, et sellist vett saab ohutult kasutada põllumajanduslikuks niisutuseks, tagades seeläbi keskkonna ning inimeste ja loomade tervise kõrgetasemelise kaitse. Käesoleva määruse hindamise tulemusi silmas pidades või siis, kui uus teaduslik areng ja tehnika edusammud seda nõuavad, peaks komisjon saama analüüsida I lisa 2. jaos sätestatud miinimumnõuete läbivaatamise vajadust ning kui see on asjakohane, peaks komisjon esitama seadusandliku ettepaneku käesoleva määruse muutmiseks.

(37)

Et kohandada olulisi riskijuhtimiselemente tehnika ja teaduse arenguga, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte käesolevas määruses sätestatud oluliste riskijuhtimiselementide muutmiseks. Peale selle peaks komisjonil keskkonna ning inimeste ja loomade tervise kõrgetasemelise kaitse tagamiseks olema võimalik võtta vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevas määruses sätestatud olulisi riskijuhtimiselemente, kehtestades tehnilised nõuded. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(38)

Et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et võtta vastu üksikasjalikud reeglid, mis käsitlevad liikmesriikide poolt käesoleva määruse rakendamise jälgimise kohta antava teabe vormi ja esitust ning Euroopa Keskkonnaameti koostatava kogu liitu hõlmava ülevaate vormi ja esitust. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (26).

(39)

Käesoleva määruse eesmärk on muu hulgas kaitsta keskkonda ning inimeste ja loomade tervist. Nagu Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, oleks ELi toimimise lepingu artikli 288 kolmanda lõiguga direktiivile antud siduva mõjuga vastuolus, kui põhimõtteliselt välistataks võimalus, et asjaomased isikud võiksid nõuda direktiiviga kehtestatud kohustuste täitmist. See seisukoht kehtib ka määruse suhtes, mille eesmärk on tagada, et taaskasutusvesi on põllumajanduslikuks niisutuseks ohutu.

(40)

Liikmesriigid peaksid kehtestama käesoleva määruse rikkumise korral kohaldatavad karistusnormid ja võtma kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Karistused peaksid olema mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(41)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt keskkonna ning inimeste ja loomade tervise kaitset, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(42)

Liikmesriikidele on vaja anda piisavalt aega käesoleva määruse kohaldamiseks vajaliku haldustaristu loomiseks ja ettevõtjatele selleks, et valmistuda uute õigusnormide järgimiseks.

(43)

Selleks et võimalikult suures ulatuses arendada ja edendada nõuetekohaselt puhastatud reovee taaskasutust ning märkimisväärselt parandada nõuetekohaselt puhastatud reovee usaldatavust ja töökindlaid kasutusviise, peaks liit toetama valdkondlikku teadus- ja arendustegevust programmi „Euroopa horisont“ kaudu.

(44)

Käesoleva määrusega püütakse toetada säästlikku veekasutust. Seega peaks komisjon võtma endale kohustuse kasutada liidu programme, sealhulgas programmi LIFE, et toetada kohalikke nõuetekohaselt puhastatud reovee taaskasutuse algatusi,