+II LISA

II LISA

II LISA

A)

Riskijuhtimise põhielemendid

Riskijuhtimine hõlmab riskide ennetavat väljaselgitamist ja juhtimist, tagamaks, et taaskasutusvett kasutatakse ja majandatakse ohutult ning et puudub risk keskkonnale või inimeste ja loomade tervisele. Sel eesmärgil koostatakse vee taaskasutuse riskijuhtimiskava, mis põhineb järgmistel elementidel.

1.

Kirjeldatakse kogu vee taaskasutuse süsteemi alates reovee sisenemisest asulareoveepuhastisse kuni kasutuskohani, sealhulgas reovee allikad, taaskasutusvee käitises kasutatavad puhastusetapid ja -tehnoloogiad, varustamis-, jaotamis- ja hoiustamistaristu, ette nähtud kasutusotstarve, kasutuskoht ja -periood (nt ajutine või ad hoc kasutamine), niisutusmeetodid, põllumajanduskultuuri liik, muud veevarud, kui on ette nähtud veevarude segamine, ning pakutava taaskasutusvee kogused.

2.

Tehakse kindlaks vee taaskasutuse süsteemiga seotud isikud ning määratakse selgelt kindlaks nende rollid ja vastutusalad.

3.

Tehakse kindlaks võimalik oht, eelkõige saasteainete ja patogeenide olemasolu ning ohtlike olukordade (nt puhastamisel esinevate tõrgete või juhuslike lekete või saaste) tekke võimalus vee taaskasutuse süsteemis.

4.

Tehakse kindlaks need keskkonnad ja populatsioonid, millel või kellel on risk kindlakstehtud võimaliku ohuga kokku puutuda, ja kokkupuuteteed, võttes arvesse selliseid konkreetseid keskkonnategureid nagu kohalikud hüdrogeoloogilised ja topoloogilised olud, mullaliigid ning ökoloogilised olud, samuti põllumajanduskultuuride liigi ning põllumajandus- ja niisutustavadega seotud tegureid. Võetakse arvesse ning teaduslike tõenditega toetatakse vee taaskasutuse eesmärgil käitlemise võimalikku pöördumatut või pikaajalist negatiivset mõju keskkonnale ja tervisele.

5.

Hinnatakse keskkonnariske ning inimeste ja loomade tervisega seotud riske, võttes arvesse kindlakstehtud võimaliku ohu laadi, kavandatud kasutuse kestust, kindlakstehtud keskkondi ja populatsioone, millel või kellel on risk sellise ohuga kokku puutuda, ning ohu võimaliku mõju suurust, arvestades ettevaatusprintsiipi, samuti kõiki asjaomaseid liidu ja riigisiseseid õigusakte, suunisdokumente ja miinimumnõudeid, mis on seotud toidu ja sööda ning töötajate ohutusega. Riskihindamine võiks põhineda kättesaadavate teadusuuringute ja andmete läbivaatamisel.

Riskihindamine koosneb järgmistest osadest:

a)

hinnatakse keskkonnariske, tehes sealhulgas kõike järgmist:

i)

kinnitatakse ohu laadi, sealhulgas, kui see on asjakohane, prognoositavat taset, mille korral mõju ei esine;

ii)

hinnatakse võimalikku kokkupuute ulatust;

iii)

iseloomustatakse riski;

b)

hinnatakse inimeste ja loomade tervisega seotud riske, tehes sealhulgas kõike järgmist:

i)

kinnitatakse ohu laadi, sealhulgas doosi-reaktsiooni seost, kui see on asjakohane;

ii)

hinnatakse võimalikku doosi suurust või kokkupuute ulatust;

iii)

iseloomustatakse riski.

Riskihindamises võib kasutada kvalitatiivset või poolkvantitatiivset riskihindamist. Kvantitatiivset riskihindamist kasutatakse siis, kui on olemas piisavalt toetavaid andmeid, või projektide puhul, mis kujutavad endast potentsiaalselt suurt ohtu keskkonnale või rahvatervisele.

Riskihindamises võetakse arvesse vähemalt järgmisi nõudeid ja kohustusi:

a)

nõue vähendada ja hoida ära nitraatidest põhjustatud veereostust kooskõlas direktiiviga 91/676/EMÜ;

b)

kohustus täita olmevee kaitsealade puhul direktiivi 98/83/EÜ nõudeid;

c)

nõue täita direktiivis 2000/60/EÜ sätestatud keskkonnaeesmärke;

d)

nõue hoida ära põhjavee reostust kooskõlas direktiiviga 2006/118/EÜ;

e)

nõue järgida prioriteetsete ainete ja teatavate muude saasteainete keskkonnakvaliteedi standardeid, mis on sätestatud direktiivis 2008/105/EÜ;

f)

nõue järgida riikliku tähtsusega (nimelt valgalale eriomaseid) saasteaineid hõlmavaid keskkonnakvaliteedi standardeid, mis on sätestatud direktiivis 2000/60/EÜ;

g)

nõue täita suplusvee kvaliteedi standardeid, mis on sätestatud direktiivis 2006/7/EÜ;

h)

direktiivis 86/278/EMÜ sätestatud nõuded keskkonna, eelkõige mulla kaitsmise kohta reoveesetete kasutamisel põllumajanduses;

i)

määruses (EÜ) nr 852/2004 sätestatud nõuded toiduainete hügieeni kohta ning juhised, mis on esitatud komisjoni suunistes värskete puu- ja köögiviljade esmatootmises esinevate mikrobioloogiliste ohtude maandamiseks hea hügieeni abil;

j)

määruses (EÜ) nr 183/2005 sätestatud söödahügieeni nõuded;

k)

nõue täita asjakohaseid mikrobioloogilisi kriteeriume, mis on sätestatud määruses (EÜ) nr 2073/2005;

l)

nõuded, mis on seotud määruses (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud teatavate saasteainete piirnormidega toiduainetes;

m)

nõuded, mis on seotud toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormidega, mis on sätestatud määruses (EÜ) nr 396/2005;

n)

määrustes (EÜ) nr 1069/2009 ja (EL) nr 142/2011 sätestatud nõuded loomatervise kohta.

B)

Lisanõuetega seotud tingimused

6.

Kaalutakse I lisa 2. jaos sätestatud vee kvaliteedi ja seire nõudeid täiendavate või neist rangemate nõuete kehtestamist või mõlemat, kui see on keskkonna ning inimeste ja loomade tervise piisava kaitse tagamiseks vajalik ja asjakohane, eelkõige siis, kui on selged teaduslikud tõendid selle kohta, et riskid tulenevad taaskasutusveest ja mitte muudest põhjustest.

Need lisanõuded võivad sõltuvalt punktis 5 osutatud riskihindamise tulemusest olla eelkõige seotud järgmisega:

a)

raskmetallid;

b)

pestitsiidid;

c)

desinfitseerimise kõrvalsaadused;

d)

ravimid;

e)

muud esilekerkivad probleemsed ained, sealhulgas mikrosaasteained ja mikroplast;

f)

antimikroobikumiresistentsus.

C)

Ennetusmeetmed

7.

Ennetusmeetmete kindlakstegemine, mida riskide piiramiseks juba võetakse või tuleks võtta, et kõiki kindlakstehtud riske oleks võimalik nõuetekohaselt juhtida. Erilist tähelepanu tuleb pöörata nendele veekogumitele, mida kasutatakse olmevee võtmiseks, ja asjaomastele kaitsevöönditele.

Sellised ennetusmeetmed võivad hõlmata:

a)

juurdepääsukontrolli;

b)

täiendavaid desinfitseerimis- või saasteainete eemaldamise meetmeid;

c)

spetsiaalset niisutustehnoloogiat, millega vähendatakse aerosooli tekke ohtu (nt tilkkastmine);

d)

vihmutusega seotud erinõudeid (nt maksimaalne tuulekiirus, vahemaa vihmuti ja tundlike alade vahel);

e)

põllumajandusmaaga seotud erinõudeid (nt kallak, mulla veega küllastatus ja karstialad);

f)

patogeenide hävinemise soodustamist enne saagikoristust;

g)

vähimate ohutusvahemaade loomist (nt pinnaveest, sealhulgas kariloomade joogikohtadest, või sellistest tegevusaladest nagu vesiviljelus, kalakasvandus, karploomakasvandus, ujumine ja muud veega seotud tegevused);

h)

niisutuskohtade tähistamist märgistusega, et kasutusel on taaskasutusvesi, mis ei ole joogikõlblik.

Tabelis 1 on sätestatud spetsiifilised ennetusmeetmed, mis võivad osutuda asjakohaseks.

Tabel 1 – spetsiifilised ennetusmeetmed

Taaskasutusvee kvaliteedi klass

Spetsiifilised ennetusmeetmed

A

—

Sead ei tohi puutuda kokku taaskasutusveega niisutatud söödaga, v.a juhul, kui on piisavalt andmeid selle kohta, et konkreetse juhtumiga seotud riske on võimalik juhtida.

B

—

Keeld koristada niisutusjärgselt märgi või maha langenud saadusi.

—

Lüpsvat piimakarja ei lasta karjamaale enne, kui see on kuivanud.

—

Sööt peab olema enne pakendamist kuiv või sileeritud.

—

Sead ei tohi puutuda kokku taaskasutusveega niisutatud söödaga, v.a juhul, kui on piisavalt andmeid selle kohta, et konkreetse juhtumiga seotud riske on võimalik juhtida.

C

—

Keeld koristada niisutusjärgselt märgi või maha langenud saadusi.

—

Kariloomi ei lasta karjamaale viie päeva jooksul pärast viimast niisutust.

—

Sööt peab olema enne pakendamist kuiv või sileeritud.

—

Sead ei tohi puutuda kokku taaskasutusveega niisutatud söödaga, v.a juhul, kui on piisavalt andmeid selle kohta, et konkreetse juhtumiga seotud riske on võimalik juhtida.

D

—

Keeld koristada niisutusjärgselt märgi või maha langenud saadusi.

8.

Piisavad kvaliteedikontrollisüsteemid ja -menetlused, sealhulgas taaskasutusvee seire vastavalt asjakohastele näitajatele, ning piisavad seadmehooldusprogrammid.

Taaskasutusvee käitise käitajal soovitatakse seada sisse ja hoida kasutuses kvaliteedijuhtimissüsteem, mis on sertifitseeritud standardi ISO 9001 või sellega võrdväärse standardi alusel.

9.

Keskkonnaseiresüsteemid, tagamaks, et seire kohta antakse tagasisidet ning et kõik protsessid ja menetlused on õigesti valideeritud ja dokumenteeritud.

10.

Intsidentide ja hädaolukordade ohjamise asjakohane süsteem, sealhulgas menetlused, et kõiki asjaomaseid osalisi sellisest juhtumist asjakohaselt teavitada, ning hädaolukorra lahendamise kava regulaarne ajakohastamine.

Liikmesriigid võiksid kasutada olemasolevaid rahvusvahelisi juhiseid või standardeid (näiteks ISO 20426:2018 juhised terviseriskide hindamiseks ja juhtimiseks seoses joogikõlbmatu vee taaskasutusega, ISO 16075:2015 juhised puhastatud reovee kasutamiseks niisutusprojektide puhul või muud samaväärsed standardid, mis on rahvusvahelisel tasandil aktsepteeritud, või WHO suunised) vahenditena, mille abil ohtu süstemaatiliselt kindlaks teha ning riske hinnata ja juhtida, tuginedes kogu ahela suhtes (alates asulareovee taaskasutuse eesmärgil puhastamisest kuni selle jaotamise ja kasutamiseni põllumajanduslikuks niisutuseks ning mõju kontrollimiseni) kohaldatavale prioriteetsele lähenemisviisile ning riskide konkreetsele hindamisele kohapeal.

11.

Tagada, et luuakse eri osaliste vahelised kooskõlastusmehhanismid eesmärgiga tagada taaskasutusvee ohutu tootmine ja kasutamine.

1. Ülevaade

,

1.1 Viited

1.2 Tuvastatud nõuded

1.3 Seotud standardid

2. Tuvastatud nõuded

Nõuded

3. Seotud standardid

Standardid
  • Builddate: 05.06.2020 00:00:00 -Doknr: CELEX:32020R0741
  • EULAW -

    EN: Legal acts of the European Union from EUR-Lex, https://eur-lex.europa.eu/. © European Union. Re-use is authorised by Decision 2011/833/EU, provided the source is acknowledged; the consolidated texts are licensed under CC BY 4.0 (EUR-Lex legal notice). Divided into sections and converted into the GRCA format, the wording unchanged. Only the legislation published in the Official Journal of the European Union is deemed authentic.

    DE: Rechtsakte der Europäischen Union aus EUR-Lex, https://eur-lex.europa.eu/. © Europäische Union. Weiterverwendung nach Beschluss 2011/833/EU mit Quellenangabe gestattet; die konsolidierten Fassungen stehen unter CC BY 4.0 (Rechtlicher Hinweis von EUR-Lex). In Abschnitte aufgeteilt und in das GRCA-Format umgewandelt, der Wortlaut unverändert. Verbindlich sind allein die im Amtsblatt der Europäischen Union veröffentlichten Rechtsakte.