Preamble: 1

(1)

Suur ja kiiresti kasvav nõudlus mereruumi järele erinevatel eesmärkidel, nagu taastuvenergia tootmise rajatised, nafta- ja gaasivarude uurimine ja ammutamine, merelaevandus ja kalandus, ökosüsteemide ja elurikkuse kaitse, toorainete kaevandamine, turism, vesiviljelusrajatised ja veealune kultuuripärand, samuti mitut laadi surve rannikuressurssidele — kõik see nõuab integreeritud lähenemist planeerimisele ja majandamisele.

(2)

Selline lähenemine ookeani majandamisele ja merenduse korraldamisele on välja töötatud Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitikas (IMP), mille keskkonnaalaseks tugisambaks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/56/EÜ ( 4 ). IMP eesmärk on toetada merede ja ookeanide kestlikku arengut ning välja töötada kooskõlastatud, sidus, ühtne ja läbipaistev otsustamisprotsess liidu eri valdkondade poliitika jaoks, mis mõjutab ookeane, meresid, saari, rannikualasid, äärepoolsemaid piirkondi ja merendusvaldkondi, sealhulgas merealade strateegiate või makropiirkondlike strateegiate kaudu, ning saavutada seejuures hea keskkonnaseisund vastavalt direktiivis 2008/56/EÜ sätestatule.

(3)

IMPs määratletakse mereala ruumilist planeerimist kui valdkonnaüleseid poliitikavahendeid, millega võimaldatakse avaliku sektori asutustel ja huvigruppide kohaldada koordineeritud, integreeritud ja piiriülest lähenemisviisi. Ökosüsteemipõhise lähenemisviisi kasutamine aitab edendada mere- ja rannikualade majanduse kestlikku arengut ja kasvu ning mere- ja rannikuressursside säästvat kasutamist.

(4)

Mereala ruumiline planeerimine toetab ja hõlbustab aruka, kestliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” (strateegia „Euroopa 2020”) rakendamist, mille Euroopa Ülemkogu kiitis heaks oma 17. juuni 2010. aasta järeldustes ning mille eesmärk on saavutada tööhõive, tootlikkuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrge tase, sealhulgas edendada konkurentsivõimelisemat, ressursitõhusamat ja keskkonnasäästlikumat majandust. Rannikualade ja merenduse valdkonnal on suur võimalus kestlikuks majanduskasvuks ning need valdkonnad on strateegia „Euroopa 2020” rakendamisel otsustava tähtsusega.

(5)

Teatises „Sinine kasv: kestliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas” loetleb komisjon mitut käimasolevat liidu algatust, mis on kavandatud strateegia „Euroopa 2020” rakendamiseks. Kõnealuses teatises on välja toodud ka mitu meedet, millele meremajanduse algatused võiksid edaspidi keskenduda ja mida võiks piisavalt toetada investoritele mereala ruumilise planeerimisega antava usaldus- ja kindlustunde suurendamisega.

(6)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1255/2011 ( 5 ) toetatakse ja soodustatakse mereala ruumilist planeerimist ja rannikuala tervikmajandamist. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, sealhulgas Euroopa Merendus- ja Kalandusfond, ( 6 ) võimaldavad toetada käesoleva direktiivi rakendamist aastatel 2014–2020.

(7)

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) põhjendustes on öeldud, et ookeaniruumi kasutamise küsimused on omavahel tihedalt seotud ja neid on vaja käsitleda tervikuna. Ookeaniruumi planeerimine on UNCLOSi raames antud õiguste ja kohustuste loogiline edasiarendamine ja struktureerimine ning praktiline vahend, millega abistada liikmesriike nende kohustustega toimetulemisel.

(8)

Selleks et edendada merealade eri kasutusviiside kestlikku kooseksisteerimist ja kui see on kohaldatav, nende kasutusviiside sobivat jaotust, tuleks kehtestada raamistik, mis hõlmab vähemalt mereala ruumilise planeerimise kehtestamist ja rakendamist liikmesriikide poolt, mille tulemuseks on vastavad planeeringud.

(9)

Mereala ruumiline planeerimine aitab merega seotud tegevusi tulemuslikult korraldada ning mere- ja rannikuressursse säästvalt kasutada, luues raamistiku järjepidevaks, läbipaistvaks, kestlikuks ja tõenditele tuginevaks otsustusprotsessiks. Käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks tuleks selles sätestada merealade planeerimise juurutamise kohustused, mille tulemuseks on mereala ruumiline planeering või mereala ruumilised planeeringud; sellise planeerimise käigus tuleks arvesse võtta maa- ja merealade koostoimet ning edendada liikmesriikidevahelist koostööd. Ilma et see piiraks kehtivat liidu õigustikku energeetika, transpordi, kalanduse ja keskkonna valdkonnas, ei tohiks käesoleva direktiiviga kehtestada uusi kohustusi, eeskätt seoses liikmesriikide konkreetsete valikutega vastava valdkondliku poliitika elluviimisel, pigem tuleks püüda planeerimise kaudu kõnealust poliitikat toetada.

(10)

Järjepidevuse ja õigusselguse tagamiseks tuleks mereala ruumilise planeerimise geograafiline ulatus kindlaks määrata liidu kehtivate õigusaktide ja rahvusvahelise mereõiguse, eelkõige UNCLOSi kohaselt. Käesolev direktiiv ei muuda liikmesriikide pädevusi merepiiride ja merealade jurisdiktsiooni osas.

(11)

Ehkki on asjakohane, et liit kehtestab mereala ruumilise planeerimise raamistiku, jääb endiselt liikmesriikide vastutus- ja pädevusalasse oma merealade selliste planeeringute vormi ja sisu kavandamine ja kindlaksmääramine, mis hõlmab institutsioonilist korraldust ning — kui see on kohaldatav — mereala jagamist eri valdkondade ja kasutusviiside vahel.

(12)

Proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse nimel ning täiendava halduskoormuse vähendamiseks tuleks käesoleva direktiivi ülevõtmisel ja rakendamisel tugineda võimalikult suurel määral olemasolevatele riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele eeskirjadele ja mehhanismidele, sealhulgas neile, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovituses 2002/413/EÜ ( 7 ) või nõukogu otsuses 2010/631/EL ( 8 ).

(13)

Merealadel avaldub ökosüsteemidele ning mereressurssidele märkimisväärne surve. Nii inimtegevus kui ka kliimamuutuse mõjud, looduslikud ohutegurid ja rannajoone muutus, näiteks erosioon ja settimine, võivad tugevasti mõjutada rannikualade majanduslikku arengut ja tööhõivet, samuti ranniku ja mere ökosüsteeme, mis toob kaasa keskkonnaseisundi halvenemise, elurikkuse vähenemise ja ökosüsteemiteenuste halvenemise. Mereala ruumiliste planeeringute kehtestamisel tuleks selliseid mitmesuguseid survetegureid vajalikul määral arvesse võtta. Lisaks võivad heas seisundis mere ökosüsteemid ja nende arvukad teenused, kui need on integreeritud planeerimisotsustesse, tuua märkimisväärset kasu toidu tootmisel, vaba aja veetmisel ja turismi alal, kliimamuutuste mõju vähendamisel ja kliimamuutustega kohanemisel, rannajoone muutumise kontrollimisel ja suurõnnetuste ärahoidmisel.

(14)

Meremajanduse kestliku kasvu, merealade kestliku arengu ja mereressursside kestliku kasutamise edendamiseks tuleks mereala ruumilisel planeerimisel kohaldada direktiivi 2008/56/EÜ artikli 1 lõikes 3 osutatud ökosüsteemipõhist käsitust, et püüda hoida kõigist tegevustest tulenev kogusurve sellisel tasemel, mis aitab saavutada hea keskkonnaseisundi ega ohusta mereökosüsteemide võimet reageerida inimtegevusest tingitud muutustele, aidates samas kaasa praeguste ja tulevaste põlvkondade poolt merekaupade ja -teenuste kestlikule kasutamisele. Lisaks sellele tuleks ökosüsteemipõhist käsitust kohaldada konkreetsetele ökosüsteemidele ja eri merealade iseärasustele sobival kujul ning piirkondlike merekonventsioonide raames toimuvat arvesse võttes, lähtudes olemasolevatele teadmistele ja kogemustele tuginevast tööst. See käsitus võimaldab paindlikku majandamist, mis tagab kogemuste ja teadmiste kasvades jätkuva täpsustamise ja edasiarendamise, võttes selle käsituse rakendamise eesmärgil arvesse merevalgla tasandit käsitleva teabe ja andmete kättesaadavust. Liikmesriigid peaksid järgima Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõikes 2 sätestatud ettevaatusprintsiipi ja ennetusmeetmete võtmise põhimõtet.

(15)

Mereala ruumiline planeerimine aitab muu hulgas saavutada eesmärke, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2009/28/EÜ, ( 9 ) nõukogu määruses (EÜ) nr 2371/2002, ( 10 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2009/147/EÜ, ( 11 ) nõukogu direktiivis 92/43/EMÜ, ( 12 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses 884/2004/EÜ, ( 13 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/60/EÜ, ( 14 ) direktiivis 2008/56/EÜ, tuletades meelde komisjoni 3. mai 2011. aasta teatist „Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegias 2020. aastaks”, komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava”, komisjoni 16. aprilli 2013. aasta teatist „ELi strateegia kliimamuutustega kohanemiseks”, komisjoni 21. jaanuari 2009. aasta teatist „Strateegilised eesmärgid ja soovitused seoses ELi meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastani”, ning asjakohasel juhul ka neid eesmärke, mis on sätestatud liidu regionaalpoliitikas, sh merealade ja makropiirkondlikes strateegiates.

(16)

Mere ja rannikuga seotud tegevused on sageli omavahel tihedalt seotud. Merealade kestliku kasutamise edendamiseks tuleks mereala ruumilisel planeerimisel võtta arvesse maa- ja merealade koostoimet. Seetõttu võib mereala ruumiline planeerimine olla väga kasulik merel toimuva inimtegevuse, eluslooduse kaitse, habraste rannikuökosüsteemide, erosiooni ning sotsiaalsete ja majanduslike tegurite ühtse ja kestliku korraldamise suundumuste kindlaksmääramisel. Mereala ruumilise planeerimise eesmärk peaks olema mõningate rannikul toimuvate tegevuste või kasutusviiside ja nende mõjude merendusmõõtme integreerimine ning lõppkokkuvõttes ühtse strateegilise nägemuse kujundamine.

(17)

Käesolev raamdirektiiv ei puuduta liikmesriikide pädevust linnade ja maapiirkondade planeerimisel, mis hõlmab kõiki maa ja rannikualade kasutamisviiside planeerimisel kasutatavaid maa või maismaa-alade ruumilise planeerimise süsteeme. Kui liikmesriigid kohaldavad rannikuvete või nende osade suhtes maismaa-alade planeerimist, ei tuleks selliste vete suhtes kohaldada käesolevat direktiivi.

(18)

Mereala ruumiline planeerimine peaks hõlmama terviktsüklit, mis koosneb probleemi ja võimaluste kindlakstegemisest, teabe kogumisest, planeerimisest, otsuste vastuvõtmisest, ellurakendamisest, läbivaatamisest või ajakohastamisest ning rakendamise järelevalvest, see peaks asjakohaselt arvesse võtma maa ja mere koostoimet ning parimaid olemasolevaid teadmisi. Parimal viisil tuleks ära kasutada kehtivates või tulevastes õigusaktides sätestatud mehhanismid, sealhulgas need, mis on sätestatud komisjoni otsuses 2010/477/EL ( 15 ) või komisjoni algatuses „Merealased teadmised 2020”.

(19)

Mereala ruumilise planeerimise peamine eesmärk on edendada kestlikku arengut, määratleda mereruumi kasutamine mere eri kasutusviiside jaoks ning hallata mereruumi kasutamist ja merealadel tekkivaid konflikte. Mereala ruumilise planeerimise täiendav eesmärk on välja selgitada ja soodustada mitmeotstarbelisi kasutusviise kooskõlas vastava riikliku poliitikaga ja vastavate õigusaktidega. Selle saavutamiseks on liikmesriikidel vaja tagada vähemalt see, et planeerimismenetluse või -menetluste tulemusena planeeritaks mereruumi erinevad kasutusviisid, võttes arvesse kliimamuutustest tulenevaid pikaajalisi muutusi.

(20)

Liikmesriigid peaksid konsulteerima ja koordineerima oma planeeringuid asjaomaste liikmesriikidega ning tegema koostööd asjaomase merepiirkonna kolmandate riikide ametivõimudega vastavalt nende liikmesriikide ja asjaomaste kolmandate riikide liidu ja rahvusvahelisest õigusest tulenevatele õigustele ja kohustustele. Tõhusaks koostööks liikmesriikide vahel ja kolmandatest riikidest naaberriikidega on vaja kindlaks määrata iga liikmesriigi pädevad asutused. Seepärast peavad liikmesriigid määrama pädeva asutuse või asutused, kes vastutab või vastutavad käesoleva direktiivi rakendamise eest. Võttes arvesse eri merepiirkondade või allpiirkondade ja rannikualade erinevusi, ei ole asjakohane käesolevas direktiivis üksikasjalikult ette kirjutada, millised need koostöömehhanismid peaksid olema.

(21)

Merealade majandamine on keeruline ülesanne ning sellega on seotud eri tasandite ametiasutused, ettevõtjad ja muud huvigrupid. Kestliku arengu tõhusaks edendamiseks on oluline, et huvigruppide, ametiasutuste ja avalikkusega konsulteeritaks õigel ajal, kui valmistatakse ette mereala ruumilisi planeeringuid käesoleva direktiivi raames kooskõlas liidu asjakohaste õigusaktidega. Hea näite avalikkuse kaasamist käsitlevatest sätetest võib leida Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/35/EÜ ( 16 ) artikli 2 lõikest 2.

(22)

Mereala ruumiliste planeeringute kaudu on liikmesriikidel võimalik vähendada halduskoormust ja kulusid, et toetada muude asjakohaste liidu õigusaktide rakendamiseks võetavaid meetmeid. Mereala ruumiliste planeeringute ajakavad peaksid seepärast võimaluse korral olema ühtsed nende ajakavadega, mis on sätestatud muudes asjakohastes õigusaktides, eelkõige järgmistes: direktiiv 2009/28/EÜ, milles on sätestatud nõue, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises oleks 2020. aastaks vähemalt 20 %, ning väidetakse, et loa-, sertifitseerimis- ja planeerimismenetluste, sealhulgas ruumilise planeerimise menetluste kooskõlastamine aitab suurel määral kaasa liidu taastuvenergia eesmärkide saavutamisele; direktiiv 2008/56/EÜ ja otsuse 2010/477/EL lisa A-osa punkt 6, milles on sätestatud nõue, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed mereakvatooriumi hea keskkonnaseisundi saavutamiseks 2020. aastaks, ning milles on öeldud, et mereala ruumiline planeerimine on vahend selleks, et toetada ökosüsteemil põhinevat lähenemisviisi inimtegevuse ohjamiseks, et saavutada hea keskkonnaseisund; otsus nr 884/2004/EÜ, mille kohaselt tuleb 2020. aastaks rajada üleeuroopaline transpordivõrk Euroopa maismaa-, mere- ja õhutranspordi infrastruktuuride ühendamise kaudu.

(23)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/42/EÜ ( 17 ) kohaselt on keskkonnaseisundi hindamine oluline vahend keskkonnakaalutluste lülitamiseks plaanide ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse. Kui mereala ruumilisel planeeringul võib olla oluline keskkonnamõju, tuleb järgida direktiivi 2001/42/EÜ. Kui mereala ruumilised planeeringud hõlmavad Natura 2000 alasid, võib dubleerimise vältimiseks sellise keskkonnamõju hindamise ühendada direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 nõuetega.

(24)

Püüdmaks tagada mereala ruumiliste planeeringute põhinemise usaldusväärsetele andmetele ning et vältida täiendavat halduskoormust, on oluline, et liikmesriigid kasutaksid parimaid kättesaadavaid andmeid ja teavet, ergutades asjaomaseid huvigruppe oma teavet jagama ning kasutades olemasolevaid andmekogumisvahendeid, nagu need, mis töötati välja algatuse „Merealased teadmised 2020” ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/2/EÜ ( 18 ) raames.

(25)

Liikmesriigid peaksid edastama komisjonile oma mereala ruumiliste planeeringute ja nende kõigi muudatuste koopiad, et komisjon saaks kontrollida käesoleva direktiivi rakendamist. Komisjon kasutab liikmesriikide edastatud teavet ja olemasolevat teavet, mis on kättesaadav liidu õigusaktide vahendusel, et teavitada Euroopa Parlamenti ja nõukogu käesoleva direktiivi rakendamisel tehtud edusammudest.

(26)

Käesoleva direktiivi õigeaegne ülevõtmine on oluline, kuna liit on vastu võtnud mitu poliitikaalgatust, mis tuleb rakendada aastaks 2020 ning mida käesoleva direktiiviga toetatakse ja täiendatakse.

(27)

Liikmesriigi jaoks, kellel ei ole merepiiri, oleks käesoleva direktiivi ülevõtmine ja rakendamine ebaproportsionaalne ja tarbetu kohustus. Seepärast peaksid niisugused liikmesriigid olema käesoleva direktiivi ülevõtmisest ja rakendamisest vabastatud,