|
+VII LISA UNIVERSAALTEENUSE PAKKUMISE KOHUSTUSTE VÕIMALIKU NETOKULU ARVESTAMINE JA KULUDE HÜVITAMISE VÕI JAGAMISE MEHHANISMI LOOMINE ARTIKLITE 89 JA 90 KOHASELT |
VII LISA UNIVERSAALTEENUSE PAKKUMISE KOHUSTUSTE VÕIMALIKU NETOKULU ARVESTAMINE JA KULUDE HÜVITAMISE VÕI JAGAMISE MEHHANISMI LOOMINE ARTIKLITE 89 JA 90 KOHASELT
VII LISA UNIVERSAALTEENUSE PAKKUMISE KOHUSTUSTE VÕIMALIKU NETOKULU ARVESTAMINE JA KULUDE HÜVITAMISE VÕI JAGAMISE MEHHANISMI LOOMINE ARTIKLITE 89 JA 90 KOHASELT A osa Netokulu arvestamine Universaalteenuse kohustused tähendavad liikmesriigi poolt ettevõtjale seatud kohustusi, mis on seotud universaalteenuse pakkumisega artiklite 84–87 kohaselt. Riigi reguleerivad asutused peavad kaaluma kõiki vahendeid, mille abil tagada ettevõtjatele (määratud või mitte) vajalik stiimul osutada universaalteenuse pakkumise kohustusse kuuluvaid teenuseid kulutõhusalt. Universaalteenuse pakkumise kohustused arvestatakse vahena mistahes asutuse netokuludes, mis tuleneb sellest, kas ettevõtjal on universaalteenuse pakkumise kohustusi või ei. Piisavalt tuleb tähelepanu pöörata sellele, et korrektselt hinnataks kulusid, mida ettevõtja väldiks, kui ta ei peaks täitma universaalteenuse pakkumise kohustust. Netokulu arvestamisel tuleks hinnata universaalteenuse pakkuja saadavat kasu, sealhulgas immateriaalset kasu. Arvestamisel tuleb aluseks võtta kulud, mis tulenevad järgmisest:
i)
kindlaksmääratud teenuste elemendid, mida võib pakkuda ainult kahjumiga või kulutingimustel, mis jäävad väljapoole tavapäraseid kaubandusstandardeid. See kategooria võib hõlmata selliseid teenuseelemente nagu juurdepääs hädaabitelefoniteenustele, teatavate üldkasutatavate taksofonide pakkumine, teatavate teenuste või seadmete pakkumine puuetega lõppkasutajatele jms;
ii)
teatavad lõppkasutajad või lõppkasutajate rühmad, kellele on konkreetse võrgu või teenuse pakkumise kulu, laekunud tulu ja võimalikke liikmesriikide kehtestatud geograafilisi keskmisi hindu arvesse võttes võimalik teenust osutada ainult kahjumiga või kulutingimustel, mis jäävad väljapoole tavapäraseid kaubandusstandardeid. See kategooria hõlmab neid lõppkasutajaid või lõppkasutajate rühmi, kellele universaalteenuse pakkumise kohustusteta kommertsteenusepakkuja teenuseid ei pakuks. Universaalteenuse pakkumise kohustuste teatavate aspektide netokulu arvestamine peab toimuma eraldi, et vältida otseste või kaudsete tulude või kulude kahekordset arvessevõtmist. Universaalteenuse pakkumise kohustuste kogu netokulu ettevõtjale arvestatakse universaalteenuse pakkumise kohustuste eri komponentide netokulude summana, võttes arvesse ka võimalikku immateriaalset kasu. Netokulu kontrollimise eest vastutab riigi reguleeriv asutus. B osa Universaalteenuse pakkumise kohustuste netokulude hüvitamine Universaalteenuse pakkumise kohustuste netokulude katmine või rahastamine võib eeldada, et universaalteenuse pakkumise kohustustega ettevõtjad saavad kompensatsiooni nende teenuste eest, mida nad osutavad mittekaubanduslikel tingimustel. Sellise kompenseerimisega kaasnevad finantsülekanded ja seepärast peavad liikmesriigid tagama, et need tehakse objektiivselt, läbipaistvalt, mittediskrimineerivalt ja proportsionaalselt. See tähendab, et ülekanded põhjustavad võimalikult väikest konkurentsi moonutamist ja kasutajate nõudluse moonutamist. Artikli 90 lõike 3 kohaselt kasutab rahastul põhinev jagamismehhanism osamaksete kogumiseks läbipaistvaid ja neutraalseid vahendeid, mille puhul oleks välistatud osamaksete kehtestamine nii ettevõtjate väljundi kui ka sisendi puhul. Rahastut haldav sõltumatu asutus vastutab osamaksete kogumise eest ettevõtjatelt, keda peetakse kohustatuks panustama liikmesriigis universaalteenuse pakkumise kohustuste kulude katmisse, ja teostab järelevalvet summade ülekandmise või haldusmaksete tegemise üle ettevõtjatele, kellel on õigus rahastust makseid saada. 1. Ülevaade
1.1 Viited1.2 Tuvastatud nõuded1.3 Seotud standardid2. Tuvastatud nõuded
3. Seotud standardid
|