Artikkel 2 Mõisted

„taastuvatest energiaallikatest toodetud energia“ või „taastuvenergia“ – taastuvatest mittefossiilsetest allikatest pärit energia, nimelt tuuleenergia, päikeseenergia (päikese soojusenergia ja fotoelektriline päikeseenergia), geotermiline energia, osmootne energia, ümbritseva keskkonna energia, loodete, lainete ja muu ookeanienergia, hüdroenergia ning biomassist, prügilagaasist, reoveepuhasti gaasist ja biogaasist toodetud energia;

„tööstuslik ümarpuit“ – saepalgid, vineeripakud, paberipuit (ümar või lõhutud), samuti kogu muu tööstuslikuks otstarbeks sobiv ümarpuit, välja arvatud ümarpuit, mille omadused, näiteks puuliik, mõõtmed, kõverus ja okslikkus, muudavad selle tööstuslikuks kasutamiseks sobimatuks, mille liikmesriigid on vastavalt asjakohastele metsa- ja turutingimustele kindlaks teinud ja igakülgselt põhjendanud;

„ümbritseva keskkonna energia“ – looduslik soojusenergia ja keskkonda piiratud alal kogunenud energia, mida on võimalik salvestada ümbritsevas õhus (välja arvatud heitõhk), pinna- või reovees;

„geotermiline energia“ – maapinna all soojusena salvestunud energia;

„summaarne energia lõpptarbimine“ – energiatooted, mida tarnitakse energia saamise eesmärgil tööstussektorile, transpordisektorile, majapidamistele, teenuste-, sealhulgas avalike teenuste sektorile, põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektorile, elektrienergia ja soojuse tarbimine energiasektoris elektrienergia ja soojuse tootmiseks ning elektri- ja soojuskaod jaotamisel ja ülekandmisel;

„toetuskava“ – liikmesriigi või liikmesriikide rühma rakendatav vahend, kava või mehhanism, mille abil edendatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist, vähendades nimetatud energiaga seotud kulusid, tõstes selle võimalikku müügihinda või suurendades taastuvenergia kasutamise kohustuse abil või muul viisil sellise energia ostumahtu, mis hõlmab investeeringutoetust, maksuvabastusi või maksuvähendusi, maksutagastusi, toetuskavasid taastuvenergia kasutamise kohustuse täitmiseks, sealhulgas toetuskavasid, milles kasutatakse rohelisi sertifikaate, ja otseseid hinnatoetuskavasid, sealhulgas sisseostu muutuvaid või fikseeritud hindu ja lisamakseid, kuid ei pea nendega piirduma;

„taastuvenergia kasutamise kohustus“ – toetuskava, milles nõutakse, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia moodustaks teatava osakaalu energiatootjate toodangust, energiatarnijate tarnitavast energiast või energiatarbijate tarbitavast energiast, see hõlmab ka kavasid, mille alusel võidakse nimetatud nõudeid täita roheliste sertifikaatide kasutamisega;

„rahastamisvahend“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046 ( 2 ) artikli 2 punktis 29 määratletud rahastamisvahend;

„VKE“ – komisjoni soovituse 2003/361/EÜ ( 3 ) lisa artiklis 2 määratletud mikro-, väikene ja keskmise suurusega ettevõtja;

„heitsoojus- ja heitjahutusenergia“ – tööstus- või energiakäitistes või kolmanda sektori poolt kõrvalsaadusena toodetud vältimatu soojus- või jahutusenergia, mis jääks ilma juurdepääsuta kaugkütte- või kaugjahutussüsteemile kasutamata ja hajuks õhku või vette, kui on kasutatud või kasutatakse koostootmisprotsessi või juhul, kui koostootmine ei ole võimalik;

„taastuvenergia eelisarendusala“ – konkreetne asukoht või ala maismaal, meres või siseveekogus, mille liikmesriik on määranud taastuvenergiajaamade rajamiseks kõige sobivamaks alaks;

„päikeseenergiaseadmed“ – seadmed, mis muundavad päikeseenergia soojus- või elektrienergiaks, eelkõige päikese soojusenergia seadmed ja fotoelektrilise päikeseenergia seadmed;

„ajakohastamine“ – taastuvenergiat tootvate elektrijaamade uuendamine (sealhulgas paigaldiste või käitamissüsteemide ja seadmete täielik või osaline asendamine) tootmisvõimsuse asendamiseks või paigaldise võimsuse või tõhususe suurendamiseks;

„jaotusvõrguettevõtja“ – direktiivi 2009/72/EÜ artikli 2 punktis 6 määratletud jaotusvõrguettevõtja ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/73/EÜ ( 4 ) artikli 2 punktis 6 määratletud jaotussüsteemi haldur;

„päritolutagatis“ – elektrooniline dokument, mille ainus eesmärk on tõendada lõpptarbijale, et teatav osa või kogus energiast toodeti taastuvatest energiaallikatest;

„energia segajääk“ – liikmesriigi energiaallikate aastane kogujaotus, välja arvatud tühistatud päritolutagatistega hõlmatud osakaal;

„oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbija“ – lõpptarbija, kes tegutseb kindlaksmääratud piirides asuvas valduses, või kui liikmesriigid seda lubavad, muus valduses, ja toodab taastuvelektrit oma tarbeks ning kes võib salvestada ja müüa oma toodetud taastuvelektrit, tingimusel et sellise oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbija puhul, kes ei ole kodutarbija, ei ole kõnealune tegevus tema peamine äri- või kutsetegevus;

„pakkumisvöönd“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/943 ( 5 ) artikli 2 punktis 65 määratletud pakkumisvöönd;

„uuenduslik taastuvenergiatehnoloogia“ – taastuvenergia tootmise tehnoloogia, mis parandab võrreldavat tipptasemel taastuvenergia tehnoloogiat vähemalt ühel viisil või muudab kasutatavaks veel täielikult turustamata või selget riskitaset hõlmava taastuvenergiatehnoloogia;

„nutiarvestisüsteem“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/944 ( 6 ) artikli 2 punktis 23 määratletud nutiarvestisüsteem;

„laadimispunkt“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1804 ( 7 ) artikli 2 punktis 48 määratletud laadimispunkt;

„turuosaline“ – määruse (EL) 2019/943 artikli 2 punktis 25 määratletud turuosaline;

„elektriturg“ – direktiivi (EL) 2019/944 artikli 2 punktis 9 määratletud elektriturg;

„kodumajapidamistes kasutatav aku“ – eraldiseisev aku, mille nimimahutavus vastab energiahulgale üle 2 kWh ja mis sobib kodukeskkonnas paigaldamiseks ja kasutamiseks;

„elektrisõidukiaku“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)2023/1542 ( 8 ) artikli 3 lõike 1 punktis 14 määratletud elektrisõidukiaku;

„tööstuslik patarei või aku“ – määruse (EL) 2023/1542 artikli 3 lõike 1 punktis 13 määratletud tööstuslik patarei või aku;

„seisukord“ – määruse (EL) 2023/1542 artikli 3 lõike 1 punktis 28 määratletud seisukord;

„laetustase“ – määruse (EL) 2023/1542 artikli 3 lõike 1 punktis 27 määratletud laetustase;

„võimsuse seadeväärtus“ – akujuhtimissüsteemis olev muutuvteave, mille alusel määratakse kindlaks aku seisukorra ja kasutuse optimeerimiseks vajalik elektrilise võimsuse režiim, milles aku peaks laadimise või tühjendamise ajal optimaalselt töötama;

„nutilaadimine“ – laadimistoiming, mille käigus akusse suunatava elektrienergia kogust kohandatakse elektroonilise side kaudu saadud teabe alusel dünaamiliselt;

„reguleeriv asutus“ – määruse (EL) 2019/943 artikli 2 punktis 2 määratletud reguleeriv asutus;

„kahesuunaline laadimine“ – määruse (EL) 2023/1804 artikli 2 punktis 11 määratletud kahesuunaline laadimine;

„tavalaadimispunkt“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1804 artikli 2 punktis 37 määratletud tavalaadimispunkt;

„taastuvenergia ostuleping“ – leping, mille alusel füüsiline või juriidiline isik lepib kokku taastuvenergia ostmises otse tootjalt ning mis hõlmab muu hulgas taastuvelektri ostulepinguid ning taastuvatest energiaallikatest toodetud kütte ja jahutuse ostulepinguid;

„ühiselt oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijad“ – vähemalt kahest samas hoones või kortermajas asuvast, punkti 14 kohasest oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijast koosnev rühm;

„taastuvenergiakogukond“ – juriidiline isik,

„taastuvelektri ostuleping“ – leping, mille alusel füüsiline või juriidiline isik lepib kokku taastuvelektrit ostmises otse energiatootjalt;

„(taastuvenergiaga) vastastikune kauplemine“ – taastuvenergia müük turuosaliste vahel eelnevalt kindlaks määratud tingimusi sisaldava tehingute automaatset täitmist ja arveldamist reguleeriva lepingu kohaselt kas turuosaliste vahel otse või sertifitseeritud turuosalise kaudu, kelleks on kolmas isik, näiteks energiavahendaja. Vastastikune kauplemise õigus ei piira tehinguosaliste õigusi ega kohustusi lõpptarbijate, tootjate, tarnijate või energiavahendajatena;

„tööstussektor“ – majanduse tegevusalade statistilise klassifikaatori (NACE REV. 2) B, C ja F jakku ning J jao 63 ossa liigitatud ettevõtjad ja tooted, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1893/2006 ( 9 );

„kasutamine muul otstarbel kui energia tootmiseks“ – kütuse kasutamine toorainena tööstuslikus protsessis, mitte energia tootmiseks;

„kaugküte“ või „kaugjahutus“ – soojusenergia jaotamine võrgu kaudu auru, kuuma vee või jahutatud vedelikena kesksest tootmisallikast või detsentraliseeritud tootmisallikatest mitmesse hoonesse või kohta, et kasutada seda kütteks või jahutamiseks ruumis või protsessides;

„tõhus kaugküte ja -jahutus“ – tõhus kaugküte ja -jahutus, nagu see on määratletud direktiivi 2012/27/EL artikli 2 punktis 41;

„tõhus koostootmine“ – tõhus koostootmine, nagu see on määratletud direktiivi 2012/27/EL artikli 2 punktis 34;

„energiamärgis“ – energiamärgis, nagu see on määratletud direktiivi 2010/31/EL artikli 2 punktis 12;

„taastuvkütused“ – biokütused, vedelad biokütused, biomasskütused ja muud kui bioloogilise päritoluga taastuvkütused;

„energiatõhususe esikohale seadmine“ – määruse (EL) 2018/1999 artikli 2 punktis 18 määratletud energiatõhususe esikohale seadmine;

„jäätmed“ – jäätmed, nagu need on määratletud direktiivi 2008/98/EÜ artikli 3 punktis 1, välja arvatud ained, mida on tahtlikult muudetud või saastatud kõnealusele määratlusele vastamiseks;

„biomass“ – põllumajandusest (kaasa arvatud taimsed ja loomsed ained), metsamajandusest ja sellega seotud tööstusharudest, sealhulgas kalandusest ja vesiviljelusest pärit bioloogilise päritoluga toodete, jäätmete ja jääkide biolagunev fraktsioon ning jäätmete, sealhulgas bioloogilise päritoluga tööstus- ja olmejäätmete biolagunev fraktsioon;

„põllumajanduslik biomass“ – põllumajanduses toodetud biomass;

„metsa biomass“ – metsanduses toodetud biomass;

„biomasskütused“ – biomassist toodetud gaas- ja tahked kütused;

„biogaas“ – biomassist toodetud gaaskütused;

„biojäätmed“ – biojäätmed, nagu need on määratletud direktiivi 2008/98/EÜ artikli 3 punktis 4;

„hankimisala“ – geograafiliselt määratletud ala, kust hangitakse metsa biomassi lähteaine, mille kohta on kättesaadav usaldusväärne ja sõltumatu teave ning mille tingimused on piisavalt ühtsed, et hinnata riski metsa biomassi säästlikkusele ja seaduslikkusele;

„metsa uuendamine“ – puistu taastamine looduslikul või kunstlikul teel pärast eelmise puistu eemaldamist raie teel või hävimist looduslikel põhjustel, sealhulgas tulekahju või tormi tõttu;

„vedelad biokütused“ – energia, sealhulgas elektri-, soojus- ja jahutusenergia (välja arvatud transpordi jaoks kasutatav energia) saamiseks kasutatav vedelkütus, mis on toodetud biomassist;

„biokütused“ – transpordis kasutatav vedelkütus, mis on toodetud biomassist;

„täiustatud biokütused“ – IX lisa A osas loetletud lähteainetest toodetud biokütused;

„ringlussevõetud süsinikupõhised kütused“ – vedel- ja gaaskütused, mis on toodetud taastumatut päritolu vedelatest või tahketest jäätmevoogudest, mis ei sobi materjalina taaskasutamiseks vastavalt direktiivi 2008/98/EÜ artiklile 4, või taastumatut päritolu jäätmetöötluse gaasist ja heitgaasist, mis tööstuskäitiste tootmisprotsessis vältimatult ja tahtmatult tekib;

„muud kui bioloogilise päritoluga taastuvkütused“ – vedelad ja gaasilised kütused, milles sisalduv energia pärineb muudest taastuvatest energiaallikatest kui biomass;

„maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biokütused, vedelad biokütused ja biomasskütused“ – biokütused, vedelad biokütused ja biomasskütused, mille lähteained on toodetud selliste kavade kohaselt, mille abil välditakse toidu- või söödakultuuripõhiste biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste kõrvaletõrjuvat mõju paremate põllumajandustavade abil ja põllukultuuride kasvatamise abil aladel, mida varem ei kasutatud põllukultuuride kasvatamiseks, ning mis on toodetud kooskõlas artiklis 29 sätestatud biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste säästlikkuse kriteeriumidega;

„kütusetarnija“ – kütust turule tarniv üksus, kes vastutab selle eest, et kütus läbib aktsiisimaksu punkti, või elektrienergia puhul või kui aktsiisi ei kohaldata või kui see on põhjendatud, liikmesriigi poolt määratud muu asjakohane üksus;

„tärkliserikkad põllukultuurid“ – põllukultuurid, peamiselt teravili (sõltumata sellest, kas kasutatakse ainult viljateri või kogu taime nagu haljasmaisi puhul), juuremugulad ja juurvili (näiteks kartul, maapirn, bataat, maniokk ja jamss) ning varremugulad (näiteks taro ja cocoyam);

„toidu- ja söödakultuurid“ – põllumajandusmaal põhikultuurina kasvatatud tärkliserikkad põllukultuurid ning suhkru- või õlikultuurid, välja arvatud jäägid, jäätmed või lignotselluloosmaterjal ja täiendkultuurid, nagu vahekultuurid ja haljasväetistaimed, tingimusel et täiendkultuuride kasutamine ei tekita nõudlust täiendava maa järele;

„lignotselluloosmaterjal“ – ligniinist, tselluloosist ja hemitselluloosist koosnev materjal, näiteks biomass, mille allikaks on mets, puittaimsed energiakultuurid ning metsatööstuse jäägid ja jäätmed;

„toiduks mittekasutatav tselluloosmaterjal“ – lähteained, mis koosnevad peamiselt tselluloosist ja hemitselluloosist ning on väiksema ligniinisisaldusega kui lignotselluloosmaterjal ja mis hõlmab toidu- ja söödakultuuride jääke nagu õled, maisivarred, teraviljakestad ja koored, väikese tärklisesisaldusega rohttaimseid energiakultuure nagu raihein, vitshirss, siidpööris, harilik hiidroog, haljasväetistaimi enne ja pärast põhikultuure, söödikultuure, tööstuslikke jääke, sealhulgas toidu- ja söödakultuuride jäägid pärast taimeõlide, suhkrute, tärkliste ja valkude eraldamist ning biojäätmetest saadud materjali, mispuhul söödikultuure ja haljasväetistaimi mõistetakse kui ajutiselt ja lühiajaliselt külvatud rohumaad, millel kasvatatakse väikese tärklisesisaldusega rohu-kaunviljade segu, eesmärgiga saada kariloomadele sööta ja tõsta mullaviljakust, et saada põhikultuuride suuremat saaki;

„jääk“ – aine, mis ei ole tootmisprotsessi vahetuks eesmärgiks olev lõpptoode; selle tootmine ei ole tootmisprotsessi esmaseks eesmärgiks ja selle tootmiseks ei ole protsessi tahtlikult muudetud;

„põllumajanduse, vesiviljeluse, kalanduse ja metsanduse jäägid“ – otseselt põllumajanduses, vesiviljeluses, kalanduses ja metsanduses toodetud jäägid, mis ei hõlma seotud tööstusharude või töötlemise jääke;

„istandik“ – määruse (EL) 2023/1115 ( 10 ) artikli 2 punktis 11 määratletud istandik;

„osmootne energia“ – energia, mis tekib kahe vedeliku, nagu magevee ja soolase vee soolasisalduse erinevusest;

„süsteemi tõhusus“ – energiatõhusate lahenduste valimine, kui need võimaldavad ka kulutõhusat süsinikuheite vähendamise suundumust, lisapaindlikkust ja ressursside tõhusat kasutamist;

„samas asukohas paiknev energiasalvesti“ – kombineeritud energiasalvestusrajatis ja taastuvenergiat tootev rajatis, mis on ühendatud sama võrgu juurdepääsupunkti;

„päikeseelektrisõiduk“ – mootorsõiduk, mille jõuülekanne sisaldab ainult mitteperifeerseid elektriseadmeid energiamuundurina koos elektrilise energiasalvestussüsteemiga, mida saab väljastpoolt laadida, ning mis on varustatud sõidukisse integreeritud päikesepaneelidega;

„tegelik väärtus“ – V lisa C osas või VI lisa B osas sätestatud metoodika kohaselt arvutatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine konkreetse biokütuse, vedela biokütuse või biomasskütuse tootmisprotsessi mõnes etapis või kõikides etappides;

„tüüpiline väärtus“ – kasvuhoonegaaside heitkoguste ja nende vähenemise hinnanguline väärtus konkreetse biokütuse, vedela biokütuse või biomasskütuse tootmisviisi puhul, mis kajastab liidu tarbimist;

„vaikeväärtus“ – tüüpilisest väärtusest eelnevalt kindlaks määratud tegurite abil tuletatud väärtus, mida võib käesolevas direktiivis kindlaks määratud tingimustel kasutada tegeliku väärtuse asemel.