Finantsinstitutsioonid annavad aru oma likviidsete vahendite sissevoolu kohta. Likviidsete vahendite sissevoolu ülempiir on 75 % likviidsete vahendite väljavoolust. Finantsinstitutsioonid võivad ülempiiri arvutusest välja jätta likviidsete vahendite sissevoolu hoiustest, mis on muudes finantsinstitutsioonides ning mis kvalifitseeruvad käesoleva määruse artikli 113 lõikes 6 või 7 sätestatud käsitluseks.
Finantsinstitutsioonid võivad ülempiiri arvutusest välja jätta likviidsete vahendite sissevoolu laenuvõtjate ja võlakirjainvestorite vastu olevatest rahalistest nõuetest, kui vahendite sissevool on seotud selliste hüpoteeklaenude andmisega, mida rahastatakse võlakirjadega, mis kvalifitseeruvad käesoleva määruse artikli 129 lõikes 4, 5 või 6 sätestatud käsitluseks, või pandikirjadega, mis on määratletud direktiivi (EL) 2019/2162 artikli 3 punktis 1. Finantsinstitutsioonid võivad arvutusest välja jätta sissevoolu tugilaenudest, mida nad on vahendanud. Individuaalse järelevalve eest vastutavate pädevate asutuste eelneval nõusolekul võivad finantsinstitutsioonid sissevoolu täielikult või osaliselt arvutusest välja jätta, kui likviidsuse pakkuja on finantsinstitutsiooni ema- või tütarettevõtjast finantsinstitutsioon või sama emaettevõtjast finantsinstitutsiooni muu tütarettevõtja või on finantsinstitutsiooniga seotud, nagu on sätestatud direktiivi 2013/34/EL artikli 22 lõikes 7.