Artikkel 2 Mõisted

„kriisilahendus“ – kriisilahenduse vahendi või artikli 26 lõikes 7 osutatud vahendi rakendamine ühe või enama artikli 18 lõikes 2 osutatud kriisilahenduse eesmärgi saavutamiseks;

„kindlustusandja“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 1 määratletud kindlustusandja;

„edasikindlustusandja“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 4 määratletud edasikindlustusandja;

„kindlustusvaldusettevõtja“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 212 lõike 1 punktis f määratletud kindlustusvaldusettevõtja;

„segafinantsvaldusettevõtja“ – direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punktis 15 määratletud segafinantsvaldusettevõtja;

„liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev kindlustusvaldusettevõtja“ –kindlustusvaldusettevõtja, mis on asutatud liikmesriigis ning mis ei ole samas liikmesriigis loa saanud või asutatud kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja;

„liidus emaettevõtjana tegutsev kindlustusvaldusettevõtja“ – liikmesriigis asuv emaettevõtjana tegutsev kindlustusvaldusettevõtja, mis ei ole mis tahes liikmesriigis loa saanud või asutatud kindlustus- või edasikindlustusandja, muu kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja;

„liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja“ –segafinantsvaldusettevõtja, mis on asutatud liikmesriigis ning mis ei ole ise samas liikmesriigis loa saanud või asutatud kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja;

„liidus emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja“ – liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja, mis ei ole mis tahes liikmesriigis loa saanud kindlustus- või edasikindlustusandja või mis tahes liikmesriigis asutatud muu kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja;

„kindlustusgrupp“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 212 lõike 1 punktis c määratletud konsolideerimisgrupp;

„kriisilahenduse eesmärgid“ – artikli 18 lõikes 2 osutatud kriisilahenduse eesmärgid;

„kriisilahendusasutus“ – artikli 3 kohaselt liikmesriigi määratud ametiasutus;

„järelevalveasutus“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 10 määratletud järelevalveasutus;

„kriisilahenduse vahend“ – artikli 26 lõikes 3 osutatud kriisilahenduse vahend;

„kriisilahendusõigus“ – artiklites 42–54 osutatud õigus;

„pädev ministeerium“ – rahandusministeerium või muu riigi tasandil vastavalt riiklikule pädevuste jaotusele majandus-, finants- ja eelarveküsimuste eest vastutav liikmesriigi ministeerium, mis on määratud kooskõlas artikli 3 lõikega 7;

„kõrgem juhtkond“ – isik või isikud, kes tegelikult juhivad kindlustus- või edasikindlustusandjat ning kes on selle igapäevase juhtimise eest vastutavad ja haldus-, juht- või järelevalveorgani ees aruandekohustuslikud;

„piiriülene kindlustusgrupp“ – kindlustusgrupp, mille ettevõtjad on asutatud rohkem kui ühes liikmesriigis;

„erakorraline avaliku sektori finantstoetus“ – riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses või mis tahes muu riigiülesel tasandil antav avaliku sektori finantstoetus, mis oleks riigiabi, kui seda osutataks riigi tasandil, mida antakse artikli 1 lõike 1 punktides a–e osutatud ettevõtjale või kindlustusgrupile, kuhu selline ettevõtja kuulub, jätkusuutlikkuse, likviidsuse või maksevõimelisuse säilitamiseks või taastamiseks;

„kindlustusgrupi ettevõtja“ – kindlustusgruppi kuuluv juriidiline isik;

„kindlustusgrupi järelevalvaja“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 212 lõike 1 punktis d määratletud konsolideerimisgrupi järelevalvaja;

„ennetav finantsseisundi taastamise kava“ – artikli 5 kohaselt koostatav ja hallatav ennetav finantsseisundi taastamise kava;

„kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava“ – artikli 7 kohaselt koostatav ja hallatav kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava;

„oluline piiriülene tegevus“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 152aa lõikes 1 määratletud oluline piiriülene tegevus;

„kriitilised funktsioonid“ – tegevus, teenused või toimingud, mida viib ellu kindlustus- või edasikindlustusandja kolmandate isikute heaks ning mida ei saa mõistliku aja jooksul või mõistlike kuludega asendada ning mille puhul kindlustus- või edasikindlustusandja suutmatus seda tegevust või neid teenuseid või toiminguid ellu viia avaldab tõenäoliselt olulist mõju finantssüsteemile või reaalmajandusele ühes või mitmes liikmesriigis, sealhulgas eelkõige mõju, mis tuleneb suure hulga kindlustusvõtjate, soodustatud isikute või kahjustatud isikute sotsiaalsele heaolule avalduvast mõjust või süsteemsetest häiretest kindlustusteenuste osutamisel või üldise usalduse kadumisest nende osutamise suhtes;

„põhiäriliinid“ – äriliinid ja sellega seonduvad teenused, mis on kindlustus- või edasikindlustusandja jaoks või sellise kindlustusgrupi jaoks, kuhu kindlustus- või edasikindlustusandja kuulub, tulude, kasumi või frantsiisiväärtuse olulisteks allikateks;

„rahastu“ – liikmesriigi poolt artikli 81 kohaselt loodud rahastu, millega tagatakse kriisilahenduse vahendite tulemuslik rakendamine kriisilahendusasutuse poolt ja kriisilahendusõiguste tulemuslik kasutamine;

„omavahendid“ – direktiivi 2009/138/EÜ artiklis 87 sätestatud omavahendid;

„kriisilahenduse meede“ – otsus algatada artikli 1 lõike 1 punktides a–e osutatud ettevõtja suhtes kriisilahendusmenetlus vastavalt artiklile 19 või 20, kriisilahenduse vahendi rakendamine või ühe või mitme kriisilahendusõiguse kasutamine;

„kriisilahenduse kava“ – kindlustus- või edasikindlustusandja jaoks artikli 9 kohaselt koostatud kriisilahenduse kava;

„kindlustusgrupi kriisilahendus“ – üks järgmisest kahest tegevusest:

„kindlustusgrupi kriisilahenduse kava“ – vastavalt artiklitele 10 ja 11 koostatud kava kindlustusgrupi kriisilahenduseks;

„kindlustusgrupi tasandi kriisilahendusasutus“ – kriisilahendusasutus liikmesriigis, kus asub kindlustusgrupi järelevalvaja;

„kindlustusgrupi kriisilahenduse skeem“ – kindlustusgrupi kriisilahenduse eesmärgil artikli 73 kohaselt koostatud kava;

„kriisilahenduse kolleegium“ – artikli 70 kohaselt moodustatud kolleegium;

„Euroopa kriisilahenduse kolleegium“ – artikli 71 kohaselt moodustatud kolleegium;

„segakindlustusvaldusettevõtja“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 212 lõike 1 punktis g määratletud segakindlustusvaldusettevõtja;

„tavaline maksejõuetusmenetlus“ –maksejõuetusmenetlus võlgniku kõigi võlakohustuste suhtes, mille käigus võlgniku vara võõrandatakse täielikult või osaliselt ja määratakse likvideerija või haldur ning mida tavaliselt kohaldatakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes vastavalt riigisisesele õigusele ning mis on kehtestatud konkreetselt nende kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes või on üldiselt kohaldatav mis tahes juriidilise või füüsilise isiku suhtes;

„võlainstrumendid“ – võlakirjad ja muud liiki võõrandatavad võlainstrumendid, instrumendid, mille alusel tekib võlg või tunnustatakse võla olemasolu, ning instrumendid, mis annavad õiguse võlainstrumentide omandamiseks;

„kindlustuslepingust tulenev nõue“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 268 lõike 1 punktis g määratletud kindlustuslepingust tulenev nõue;

„emaettevõtja“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 15 määratletud emaettevõtja;

„liidu riigiabi raamistik“ – ELi toimimise lepingu artiklitega 107, 108 ja 109 kehtestatud ning ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 4 või artikli 109 alusel vastu võetud määrustega ja kõigi muude liidu aktidega, sealhulgas suuniste, teatiste ja teadetega loodud raamistik;

„likvideerimine“ – artikli 1 lõike 1 punktides a–e osutatud ettevõtja vara realiseerimine;

„vara ja kohustiste eraldamise vahend“ – moodus, mida kriisilahendusasutus kasutab, et anda kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja vara, õigused või kohustised üle vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale vastavalt artiklile 30;

„vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja“ – juriidiline isik, mis vastab artikli 30 lõikes 2 sätestatud nõuetele;

„allahindamise või konverteerimise vahend“ – moodus, mida kriisilahendusasutus kasutab allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamiseks kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja kohustiste suhtes vastavalt artiklile 35;

„ettevõtte võõrandamise vahend“ – moodus, mida kriisilahendusasutus kasutab kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja poolt emiteeritud aktsiate, osade või muude omandiõiguse instrumentide või kriisilahendusmenetluses oleva ettevõtja vara, õiguste või kohustiste üleandmiseks omandajale, kes ei ole sildettevõtja, vastavalt artiklile 31;

„sildettevõtja“ – juriidiline isik, mis vastab artikli 32 lõikes 2 sätestatud nõuetele;

„sildettevõtja vahend“ – moodus, mida kasutatakse kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja poolt emiteeritud aktsiate, osade või muude omandiõiguse instrumentide või kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja vara, õiguste või kohustiste üleandmiseks sildettevõtjale kooskõlas artikliga 32;

„kindlustus- või edasikindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise vahend“ – mehhanism, millega keelatakse kriisilahendusmenetluses oleval kindlustus- või edasikindlustusandjal sõlmida uusi kindlustus- või edasikindlustuslepinguid ning piiratakse tema tegevust ainult oma olemasoleva portfelli haldamisega kuni ajani, mil tema tegevus artikli 27 kohaselt tavalise maksejõuetusmenetluse käigus lõpetatakse ja ta likvideeritakse;

„omandiõiguse instrumendid“ – aktsiad, osad, muud omandiõigust tõendavad instrumendid või instrumendid, mis on konverteeritavad aktsiateks, osadeks või muudeks omandiõiguse instrumentideks või annavad õiguse omandada aktsiaid, osi või muid omandiõiguse instrumente, ning instrumendid, mis väljendavad osalust aktsiates, osades või muudes omandiõiguse instrumentides;

„aktsionär“ – omandiõiguse instrumentide omaja;

„üleandmise õigus“ – artikli 42 lõike 1 punktis e või f sätestatud õigus anda aktsiad, osad, muud omandiõiguse instrumendid, võlainstrumendid, vara, õigused või kohustised või nende mis tahes kombinatsioon üle kriisilahendusmenetluses olevalt kindlustus- või edasikindlustusandjalt saajale;

„keskne vastaspool“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 (14) artikli 2 punktis 1 määratletud keskne vastaspool;

„tuletisinstrument“ – määruse (EL) nr 648/2012 artikli 2 punktis 5 määratletud tuletisinstrument;

„allahindamise või konverteerimise õigus“ – artikli 35 lõikes 2 ja artikli 42 lõike 1 punktides g–k sätestatud õigused;

„tagatud kohustis“ – kohustis, mille puhul võlausaldaja õigus tagasimaksele või muud liiki tulemusele on tagatud võlakohustise, pandi või pandiõiguse või tagatiskokkuleppega, sealhulgas kohustised, mis tulenevad repotehingutest ja muudest omandiõiguse üleminekul põhinevatest tagatiskokkulepetest;

„esimese taseme omavahendite instrumendid“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 94 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavad põhiomavahendid;

„teise taseme omavahendite instrumendid“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 94 lõikes 2 sätestatud tingimustele vastavad põhi- ja lisaomavahendid;

„kolmanda taseme omavahendite instrumendid“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 94 lõikes 3 sätestatud tingimustele vastavad põhi- ja lisaomavahendid;

„kõlblikud kohustised“ – kohustised ja kapitaliinstrumendid, mis ei kvalifitseeru artikli 1 lõike 1 punktides a–e osutatud ettevõtja esimese, teise või kolmanda taseme omavahendite instrumentidena ning mis ei ole artikli 35 lõigete 5–8 kohaselt allahindamise või konverteerimise vahendi rakendusalast välja jäetud;

„kindlustuse tagamise skeem“ – liikmesriigi poolt ametlikult tunnustatud ning kindlustus- või edasikindlustusandjate või kindlustusvõtjate osamaksetest rahastatud skeem, millega tagatakse kõlblike kindlustuslepingutest tulenevate nõuete maksmine osaliselt või täies ulatuses nõuetekohastele kindlustusvõtjatele, kindlustatud isikutele ja soodustatud isikutele või tagatakse kindlustuslepingute jätkamine juhul, kui kindlustusandja ei ole võimeline või ei ole tulevikus tõenäoliselt võimeline täitma oma kindlustuslepingutest tulenevaid kohustusi;

„asjaomased kapitaliinstrumendid“ – esimese, teise või kolmanda taseme omavahendite instrumendid;

„konverteerimise määr“ – tegur, millega määratakse kindlaks aktsiate, osade või muude omandiõiguse instrumentide arv, milleks teatavat liiki kohustis konverteeritakse, osutades kas kõnealust liiki üksikule instrumendile või võlanõude teatavale väärtusühikule;

„mõjutatud võlausaldaja“ – võlausaldaja, kelle nõudeõigus on seotud kohustisega, mida allahindamise või konverteerimise vahendi rakendamise kohast allahindamise või konverteerimise õigust kasutades vähendatakse või konverteeritakse aktsiateks, osadeks või muudeks omandiõiguse instrumentideks;

„saaja“ – ettevõtja, millele kriisilahendusmenetluses olev kindlustus- või edasikindlustusandja annab üle aktsiad, osad, muud omandiõiguse instrumendid, võlainstrumendid, vara, õigused või kohustised või nende mis tahes kombinatsiooni;

„tööpäev“ – päev, mis ei ole laupäev, pühapäev ega asjaomases liikmesriigis riigipüha;

„lõpetamisõigus“ – õigus leping üles öelda, õigus nõuda kohustuste täitmise kiirendamist või lõpuleviimist või tasaarvestamist või mis tahes sarnane säte, mis näeb ette lepingupoole kohustuse edasilükkamise, muutmise või kustutamise, või säte, mis takistab sellise lepingust tuleneva kohustuse tekkimist, mis muul juhul tekiks;

„kriisilahendusmenetluses olev kindlustus- või edasikindlustusandja“ – artikli 1 lõike 1 punktides a–e osutatud ettevõtja, kelle suhtes rakendatakse kriisilahenduse meedet;

„põhiemaettevõtja“ – liikmesriigis asuv emaettevõtja, kes kuulub kindlustusgruppi, mille üle tehakse direktiivi 2009/138/EÜ artikli 213 lõike 2 punkti a või b kohaselt kindlustusgrupi järelevalvet, ning kes ei ole mis tahes liikmesriigis loa saanud ja loodud teise kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja;

„kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandja“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktides 3 ja 6 määratletud kolmanda riigi kindlustusandja või kolmanda riigi edasikindlustusandja;

„kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus“ – kolmanda riigi õiguse kohane meede kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandja või kolmanda riigi emaettevõtja maksejõuetuse haldamiseks, mis on eesmärkide ja eeldatavate tulemuste poolest võrreldav käesoleva direktiivi kohaste kriisilahenduse meetmetega;

„kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandja liidu filiaal“ – kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandja filiaal, mis asub liikmesriigis;

„asjaomane kolmanda riigi asutus“ – kolmanda riigi asutus, mis vastutab selliste ülesannete täitmise eest, mis on võrreldavad kriisilahendusasutuste või järelevalveasutuste ülesannetega vastavalt käesolevale direktiivile;

„omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ (15) artikli 2 lõike 1 punktis b määratletud omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe;

„tasaarvestuskokkulepe (netting)“ – kokkulepe, mille puhul mitu nõuet või kohustust saab konverteerida üheks netonõudeks, sealhulgas lõpetamisel toimuv tasaarvestus, mille puhul (mis tahes viisil määratletud) täitmist tingiva juhtumi toimumisel poolte kohustusi kiirendatakse, nii et need kuuluvad kohesele täitmisele, või need lõpetatakse, ning kummalgi juhul konverteeritakse kohustused üheks netonõudeks või asendatakse ühe netonõudega; mõiste hõlmab lõpetamisel toimuvat tasaarvestust käsitlevaid sätteid, nagu on määratletud direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti n alapunktis i, ja tasaarvestust, nagu on määratletud direktiivi 98/26/EÜ artikli 2 punktis k;

„tasaarvestuskokkulepe (set-off)“ – kokkulepe, mille puhul kaks või enam nõuet või kohustust kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja ja vastaspoole vahel võib üksteisega tasaarvestada;

„finantslepingud“ – direktiivi 2014/59/EL artikli 2 lõike 1 punktis 100 määratletud finantslepingud;

„kriisiennetusmeede“ – õiguste kasutamine eesmärgiga tagada, et kindlustus- või edasikindlustusandja tegeleks finantsseisundi taastatavust pärssivate puuduste või takistustega käesoleva direktiivi artikli 6 lõike 5 alusel, õiguste kasutamine, et tegeleda kriisilahenduskõlblikkust pärssivate asjaoludega või kõrvaldada need käesoleva direktiivi artikli 15 või 16 alusel, direktiivi 2009/138/EÜ artikli 137, artikli 138 lõigete 3 ja 5, artikli 139 lõike 3 ning artikli 140 kohaste meetmete võtmine ning direktiivi 2009/138/EÜ artikli 141 kohase ennetusmeetme võtmine;

„kriisiohjemeede“ – kriisilahenduse meede või erihalduri nimetamine vastavalt artiklile 44 või muu isiku nimetamine vastavalt artikli 54 lõikele 1;

„makrotasandi usaldatavusjärelevalvet tegev määratud riiklik asutus“ – asutus, mille ülesanne on teostada makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitikat, millele on osutatud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu riiklike asutuste makrotasandi usaldatavusjärelevalve pädevusi käsitleva 22. detsembri 2011. aasta soovituse ESRB/2011/3 soovituses B1;

„reguleeritud turg“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL (16) artikli 4 lõike 1 punktis 21 määratletud reguleeritud turg;

„krediidiasutus“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (17) artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus;

„investeerimisühing“ – määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 2 määratletud investeerimisühing;

„väike ja mittekeerukas kindlustus- või edasikindlustusandja“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 10a määratletud väike ja mittekeerukas kindlustus- või edasikindlustusandja;

„oluline teenuseosutaja“ – ettevõtja, mis pakub kaupu või teenuseid, nagu IT-teenused, kommunaalteenused ning ruumide rent, teenindus ja korrashoid, mis on vajalikud kindlustus- või edasikindlustusandja tegevuse pidevaks toimimiseks või kindlustuskatte järjepidevuse tagamiseks, ning mis kuulub kõnealuse kindlustus- või edasikindlustusandjaga samasse kindlustusgruppi;

„tütarettevõtja“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 16 määratletud tütarettevõtja;

„liidu tütarettevõtja“ – kindlustus- või edasikindlustusandja, kelle peakontor on liikmesriigis ning kes on kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandja või kolmanda riigi emaettevõtja tütarettevõtja;

„filiaal“ – direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 11 määratletud filiaal;

„haldus-, juht- või järelevalveorgan“ – komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 (18) artikli 1 punktis 43 määratletud haldus-, juht- või järelevalveorgan;

„finantskonglomeraat“ – direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punktis 14 määratletud finantskonglomeraat.