+Artikkel 13b 3.

Artikkel 13b 3.

Kui ajavahemikul 2026–2030 on lõikes 2 osutatud ühe või mõlema arvutuse tulemus positiivne, on liikmesriigil õigus kasutada käesolevas artiklis sätestatud mehhanismi, et kompenseerida netoheidet või netosidumist, või mõlemat, kui neid arvestatakse heitena võrreldes asjaomase liikmesriigi kooskõlas artikli 4 lõikega 3 kehtestatud eesmärgiga või asjaomase liikmesriigi kooskõlas artikli 4 lõikega 4 sätestatud eelarvega, või mõlemaga, kui on täidetud järgmised tingimused:

a) 

liikmesriik on lisanud määruse (EL) 2018/1999 artikli 14 kohaselt esitatud ajakohastatud lõimitud riiklikusse energia- ja kliimakavasse käimasolevad või kavandatavad spetsiifilised meetmed, et tagada kõigi maapõhiste neeldajate ja talletajate kaitse või asjakohasel juhul tõhustamine ning vähendada maa haavatavust looduslike häiringute suhtes;

b) 

liikmesriik on ammendanud käesoleva määruse artikli 12 lõike 1 alusel saadaoleva paindlikkusmeetme;

c) 

liidus on aastal 2030 tema territooriumil ja kõigis artikli 2 lõike 2 punktides a–j osutatud maa-aruandluskategooriates kasvuhoonegaaside koguheite ja -sidumise aastase summa ning liidu 310 miljoni CO2 ekvivalenttonni netosidumise eesmärgi vahe negatiivne.

Selle hindamisel, kas liidus on täidetud käesoleva lõike esimese lõigu punktis c osutatud tingimus, lisab komisjon kuni 30 % kasutamata ülejäägist, mis ei ületa 20 miljonit CO2 ekvivalenttonni, liikmesriikide artikli 4 lõike 1 kohastele kohustustele ajavahemikul 2021–2025, tingimusel et vähemalt üks liikmesriik esitab komisjonile tõendid looduslike häiringute mõju kohta käesoleva artikli lõike 5 kohaselt. Komisjon tagab, et liikmesriigid ei kasuta topeltarvestust, eelkõige käesoleva määruse artiklis 12 ja määruse (EL) 2018/842 artikli 7 lõikes 1 sätestatud paindlikkusmeetmete rakendamisel.

1. Ülevaade

,

1.1 Viited

1.2 Tuvastatud nõuded

1.3 Seotud standardid

2. Tuvastatud nõuded

Nõuded

3. Seotud standardid

Standardid