Artikkel 8a Erisätted teatavate ainete kohta

Ilma et see piiraks direktiivi 2000/60/EÜ V lisa punktis 1.4.3 esitatud üldise keemilise seisundi kirjeldamise nõuet ning selle direktiivi artikli 4 lõike 1 punktis a, artikli 11 lõike 3 punktis k ja artikli 16 lõikes 6 sätestatud eesmärke ja kohustusi, võivad liikmesriigid esitada kõnealuse direktiivi artikli 13 kohaselt koostatud vesikonna majandamiskavades lisakaarte keemilise seisundi kohta, nagu on sätestatud direktiivi 2000/60/EÜ V lisa punktis 1.4.3.

Liikmesriigid võivad ainete puhul, mis on käesoleva direktiivi I lisa A osas kindlaks määratud kui üldlevinud püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena käituvad ained, teha seiret väiksema intensiivsusega, kui on prioriteetsete ainete puhul nõutud vastavalt käesoleva direktiivi artikli 3 lõikele 4 ja direktiivi 2000/60/EÜ V lisale, tingimusel et selline seire on representatiivne ja et kõnealuste ainete esinemise kohta veekeskkonnas on olemas statistiliselt usaldusväärne võrdlusalus. Põhimõtteliselt peaks seire vastavalt käesoleva direktiivi artikli 3 lõike 6 teisele lõigule toimuma vähemalt iga kolme aasta tagant, kui aine kasutamisest või heitest tulenevalt või tehniliste teadmiste ja eksperdiarvamuse põhjal ei ole põhjendatud muu ajavahemik.

Kahe aasta jooksul alates 1. jaanuarist 2030 jälgivad liikmesriigid östrogeensete ainete esinemist veekogudes, kasutades mõjupõhiseid seiremeetodeid. Proovide võtmine ja analüüsimine ei pea algama kõnealuse kaheaastase perioodi alguses, kuid see peab toimuma vähemalt neli korda aastas. Liikmesriigid valivad seire tegemiseks sellised punktid, kus toimub käesoleva direktiivi I lisa A osas loetletud kolme östrogeense hormooni – 17-β-östradiooli (E2), östrooni (E1) ja 17-α-etinüülöstradiooli (EE2) – seire tavapäraste analüüsimeetodite abil vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ artiklile 8 ja selle V lisale, et saada võrreldavaid tulemusi mitmesuguste kontsentratsioonide puhul. Andmed esitatakse koos ja vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 8 lõikele 4. Seireks kasutatavate punktide arv ei tohi olla väiksem kui arv, mis on sätestatud käesoleva direktiivi artikli 8b lõikes 3 seoses jälgimisnimekirja kuuluvate ainetega. Liikmesriigid võivad alustada seiret enne 1. jaanuari 2030, kui käesoleva artikli lõikes 4 osutatud tehnilised näitajad on vastu võetud. Liikmesriigid ei kasuta aga kaheaastase võrdleva seireperioodi mõjupõhiseid tulemusi selleks, et klassifitseerida seiratud veekogude keemilist seisundit, nagu on kirjeldatud direktiivi 2000/60/EÜ V lisa punktis 1.4.3.

Hiljemalt 1. detsembriks 2027 võtab komisjon vastu rakendusakti, milles sätestatakse tehnilised näitajad östrogeensete ainete seireks mõjupõhiste seiremeetodite abil. Kõnealune rakendusakt võetakse vastu artikli 9 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse teel.

Komisjon avaldab 18 kuu jooksul pärast seda, kui liikmesriigid on andmed esitanud, aruande, milles võrreldakse tavapäraste analüüsi- ja mõjupõhiste meetodite tulemusi, ning analüüsib võimalust kasutada östrogeenide puhul sõeluuringu eesmärgil keemilise seisundi hindamise toetamiseks mõjupõhiseid seiremeetodeid koos direktiivi 2000/60/EÜ artikli 2 punktis 35a määratletud mõjupõhise künnisväärtusega.