Preamble: 1

(1)

Nõukogu 9. detsembri 1996. aasta direktiivis 96/82/EÜ (ohtlike ainetega seotud suurõnnetuste ohu ohjeldamise kohta) (3) on sätestatud eeskirjad suurõnnetuse vältimiseks, mis võib tuleneda teatavast tööstuslikust tegevusest, ning selle tagajärjel inimeste tervisele ja keskkonnale avalduva mõju piiramiseks.

(2)

Suurõnnetuse tagajärjed on sageli rängad, nagu seda on näidanud Sevesos, Bhopalis, Schweizerhalles, Enschedes, Toulouse’is ja Buncefieldis toimunud katastroofid. Suurõnnetuse mõju võib kanduda ka üle riigipiiride. Seega tuleb võtta asjakohased ennetavad meetmed, et tagada kogu liidu ulatuses kodanike, kogukondade ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse. Seepärast on vaja tagada praeguse kõrge kaitsetaseme säilimine samas ulatuses või selle tõstmine.

(3)

Direktiiv 96/82/EÜ on aidanud vähendada kõnealuste õnnetuste tõenäosust ja tagajärgi ning loonud seeläbi kogu liidus parema kaitsetaseme. Nimetatud direktiivi läbivaatamine on kinnitanud, et suurõnnetuste arv ei ole muutunud. Kuigi üldiselt on olemasolevad sätted eesmärgikohased, tuleb teha mõned muudatused, et tõsta veelgi kaitsetaset, eriti mis puudutab suurõnnetuste ärahoidmist. Samas tuleks direktiiviga 96/82/EÜ kehtestatud süsteem kohandada selles viidatud liidus ainete ja segude klassifitseerimise süsteemis tehtud muudatustega. Mitmeid sätteid tuleks ka täpsustada ja ajakohastada.

(4)

Seepärast on olemasoleva kaitsetaseme säilitamise ja edasise tõstmise tagamiseks asjakohane asendada direktiiv 96/82/EÜ, muutes sätted tõhusamaks ning vähendades võimaluse korral tarbetut halduskoormust menetluste sujuvamaks muutmise ja lihtsustamise abil tingimusel, et sellega ei kahjustata ohutust, keskkonna- ja inimese tervise kaitset. Samas peavad uued sätted olema selged, seostatud ja kergesti mõistetavad, et muuta rakendamine ja jõustatavus paremaks, samal ajal kui inimese tervise ja keskkonnakaitse tase jääb vähemalt samaks või tõuseb. Komisjon peaks tegema direktiivi tegelikul rakendamisel liikmesriikidega koostööd. See koostöö peaks muu hulgas puudutama ainete ja segude iseliigitumise teemat. Vajaduse korral tuleks direktiivi rakendamisse kaasata sidusrühmad, nagu tööstuse, töötajate ning inimese tervise kaitset või keskkonnakaitset edendavate vabaühenduste esindajad.

(5)

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni tööstusõnnetuste piiriülese mõju konventsioonis, mille liit kiitis heaks nõukogu 23. märtsi 1998. aasta otsusega 98/685/EÜ tööstusõnnetuste piiriülese mõju konventsiooni sõlmimise kohta, (4) on sätestatud võimaliku piiriülese mõjuga tööstusõnnetuste ärahoidmise, nendeks valmisoleku ja neile reageerimise, samuti kõnealuse valdkonna rahvusvahelise koostöö meetmed. Direktiiviga 96/82/EÜ on konventsioon üle võetud liidu õigusesse.

(6)

Suurõnnetuse tagajärjed võivad olla piiriülesed ning sellega seotud ökoloogilisi ja majanduslikke kulusid ei kanna mitte üksnes kahjustatud käitis, vaid ka asjaomased liikmesriigid. Seepärast on vaja kehtestada ohutusmeetmed ja riskide vähendamise meetmed ning neid kohaldada, et vältida võimalikke õnnetusi, vähendada õnnetuste tekkimise riski ja leevendada nende võimalikke tagajärgi, võimaldades tagada kõrgetasemelise kaitse kogu liidu ulatuses.

(7)

Käesoleva direktiivi sätteid tuleks kohaldada liidu töötervishoiu- ja tööohutus- ning töökeskkonnaalaste sätete, eriti nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ (töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta) (5) kohaldamist piiramata.

(8)

Teatav tööstuslik tegevus tuleks käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta, juhul kui selle suhtes kohaldatakse muid liidu või liikmesriikide õigusakte, mis tagavad samaväärse kaitsetaseme. Komisjon peaks jätkuvalt kontrollima, kas kehtivas õiguslikus raamistikus on suuri lünki, eriti seoses uute ja alles kujunevate tootmisharude ning konkreetsetest ohtlikest ainetest tulenevate riskidega, ning esitama seadusandliku ettepaneku nende lünkade kaotamiseks, kui see on asjakohane.

(9)

Direktiivi 96/82/EÜ I lisas on loetletud selle reguleerimisalas olevad ohtlikud ained, viitega muu hulgas teatavatele sätetele nõukogu 27. juuni 1967. aasta direktiivis 67/548/EMÜ (ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. mai 1999. aasta direktiivis 1999/45/EÜ (ohtlike preparaatide klassifitseerimist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) (7). Direktiivid 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ on asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1272/2008 (mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist), (8) millega rakendatakse liidus ÜRO raames rahvusvahelisel tasandil vastu võetud ühtne ülemaailmne kemikaalide klassifitseerimise ja märgistamise süsteem. Nimetatud määrusega on võetud kasutusele uued ohuklassid ja -kategooriad, mis vaid osaliselt vastavad kehtetuks tunnistatud direktiivide alusel kasutatud klassifikatsioonile. Teatavaid aineid või segusid selle süsteemi raames aga ei klassifitseeritaks, kuna selles raamistikus puuduvad vastavad kriteeriumid. Direktiivi 96/82/EÜ I lisa on vaja seepärast muuta, et viia see vastavusse kõnealuse määrusega, jättes samas muutmata kõnealuses direktiivis ette nähtud kaitsetaseme või tõstes seda veelgi.

(10)

Vääristatud biogaasi klassifitseerimisel tuleks võtta arvesse Euroopa Standardikomitee (CEN) standardite arengut.

(11)

Määrusega (EÜ) nr 1272/2008 vastavusse viimisel võib olla soovimatuid kõrvaltoimeid ja selle määruse hilisem kohandamine võib mõjutada ainete ja segude klassifikatsiooni. Käesolevas direktiivis esitatud kriteeriumide alusel peaks komisjon hindama, kas on ohtlikke aineid, mis ei ole vaatamata nende ohuklassile suurõnnetusohtlikud, ning esitama vajaduse korral seadusandliku ettepaneku asjaomaste ohtlike ainete välistamiseks käesoleva direktiivi reguleerimisalast. Hindamine peaks algama kiiresti, eelkõige pärast aine või segu klassifikatsiooni muutmist, et vältida käitajatele ja liikmesriikide pädevatele asutustele langevat tarbetut koormust. Erandid käesoleva direktiivi reguleerimisalast ei tohiks takistada ühtki liikmesriiki säilitamast või võtmast rangemaid kaitsemeetmeid.

(12)

Käitajate suhtes peaks kehtima üldine kohustus võtta kõik vajalikud meetmed suurõnnetuse ärahoidmiseks, selle tagajärgede leevendamiseks ja kõrvaldamiseks. Kui käitises olevad ohtlike ainete kogused ületavad teatava piiri, annavad käitajad pädevale asutusele piisaval määral teavet, et asutus või asutused saaks kindlaks teha käitise, selles olevad ohtlikud ained ja võimalikud ohud. Käitaja peaks töötama välja ka suurõnnetuse vältimise põhimõtted ja – kui seda nõutakse siseriikliku õigusega – esitama need pädevale asutusele, nähes suurõnnetuse ohu ohjeldamiseks ette üldise lähenemisviisi ja meetmed, sealhulgas asjakohase ohutuse juhtimise süsteemi. Kui käitajad teevad kindlaks ja hindavad suurõnnetuse ohtu, tuleks arvesse võtta ka ohtlikke aineid, mis võivad tekkida käitises toimuva raske õnnetuse ajal.

(13)

Suurõnnetuse põhjustatud keskkonnakahjustuste suhtes kohaldatakse tavaliselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) (9).

(14)

Kui käitised paiknevad selliselt või nii lähestikku, et see suurendab suurõnnetuse tõenäosust või raskendab selle tagajärgi, tuleks doominoefekti riski vähendamiseks teha käitajatel koostööd asjakohase teabe vahetamisel ja üldsuse, sealhulgas mõjualas olevate naaberkäitiste teavitamisel.

(15)

Näitamaks et suurõnnetuse vältimiseks ning hädaolukorras toimimise plaanide koostamiseks ja vastumeetmete kavandamiseks on tehtud kõik vajalik, peaks käitaja käitiste puhul, kus on märkimisväärses koguses ohtlikke aineid, andma pädevale asutusele ohutusaruande kujul teavet. Nimetatud ohutusaruanne peaks sisaldama üksikasju käitise, seal leiduvate ohtlike ainete, seadmete ja ladustamisrajatiste, võimaliku suurõnnetuse ja riskianalüüsi, ennetus- ja sekkumismeetmete ning kasutatavate juhtimissüsteemide kohta, et vältida ja vähendada suurõnnetuse riski ja võimaldada astuda vajalikke samme sellise õnnetuse tagajärgede piiramiseks. Suurõnnetuse riski võib suurendada käitise asukohaga seotud loodusõnnetuste toimumise tõenäosus. Seda tuleks arvestada suurõnnetuste stsenaariumide koostamisel.

(16)

Käitiste puhul, kus on märkimisväärses koguses ohtlikke aineid, on hädaolukorraks valmistumiseks vaja koostada käitisesisene ja -väline hädaolukorras toimimise plaan ning luua menetlused, mis tagaksid selliste plaanide kontrollimise ja läbivaatamise vastavalt vajadusele ja nende rakendamise suurõnnetuse või selle tõenäosuse korral. Käitise personaliga tuleks konsulteerida käitisesisese hädaolukorras toimimise plaani küsimuses ja asjaomasel üldsusel peaks olema võimalus avaldada arvamust käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani kohta. Allhange võib mõjutada käitise ohutust. Liikmesriigid peaksid nõudma, et käitajad võtaksid seda arvesse suurõnnetuse vältimise põhimõtete, ohutusaruande või käitisesisese hädaolukorras toimimise plaani väljatöötamisel.

(17)

Sobivate käitamismeetodite, sealhulgas järelevalve- ja kontrollimeetodite valimisel peaksid käitajad võtma arvesse parimate tavade kohta kättesaadavat teavet.

(18)

Elamurajoonide, ühiskondliku kasutamise seisukohast oluliste alade ja looduse poolest erilist huvi pakkuvate või eriti tundlike alade paremaks kaitsmiseks on liikmesriikides vaja kohaldada maakasutuse või muid asjakohaseid põhimõtteid, et tagada selliste alade ja sellist ohtu kujutavate käitiste vahel sobiv vahemaa ning et olemasolevate käitiste puhul rakendataks vajaduse korral täiendavaid tehnilisi meetmeid, et oht inimestele ja keskkonnale püsiks vastuvõetaval tasemel. Otsuste tegemisel tuleks arvesse võtta piisaval määral teavet riskide kohta ja nendega seotud tehnilisi nõuandeid. Eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete halduskoormuse vähendamiseks tuleks menetlused ja meetmed võimaluse korral ühitada muudest asjakohastest liidu õigusaktidest tulenevate menetluste ja meetmetega.

(19)

Juurdepääsu hõlbustamiseks keskkonnateabele tuleks vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni konventsioonile, milles käsitletakse juurdepääsu teabele, avalikkuse kaasamist otsuste langetamisse ja õiguskaitse kättesaadavust keskkonnaküsimustes („Århusi konventsioon”) ning mis kiideti liidu nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel), (10) suurendada üldsusele pakutava teabe mahtu ja parandada teabe kvaliteeti. Eelkõige tuleks piisavalt teavitada isikuid, kelle puhul on tõenäosus sattuda suurõnnetuse mõjualasse, sellises olukorras võetavatest meetmetest. Liikmesriigid peaksid tegema kättesaadavaks teabe selle kohta, kust leida teavet nende isikute õiguste kohta, keda suurõnnetus mõjutab. Üldsusele antav teave peaks olema sõnastatud selgelt ja arusaadavalt. Lisaks aktiivsele teavitamisele, mis ei eelda päringu esitamist üldsuse poolt, ning välistamata muid teabelevi viise, peaks kõnealusele teabele olema püsijuurdepääs ning seda peaks elektrooniliselt ajakohastama. Samal ajal tuleks turvalisuse kaalutlusel muu hulgas võtta asjakohaseid konfidentsiaalsusmeetmeid.

(20)

Teabe haldamine peaks olema kooskõlas ühise keskkonnateabe süsteemi algatusega, mida tutvustati komisjoni 1. veebruari 2008. aasta teatises pealkirja „Ühise keskkonnateabesüsteemi (SEIS) väljakujundamine” all. Samuti peaks teabe haldamine olema kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2007. aasta direktiiviga 2007/2/EÜ (millega rajatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE)) (11) ja selle rakenduseeskirjadega, mille eesmärk on võimaldada jagada keskkonnaalast ruumiteavet avaliku sektori organisatsioonide vahel ja hõlbustada üldsuse juurdepääsu ruumiandmetele kogu liidu ulatuses. Teavet tuleks hoida üldsusele juurdepääsetavas üleeuroopalises andmebaasis, mis hõlbustab ka rakendamise kontrollimist ja aruandlust.

(21)

Århusi konventsiooni kohaselt võimaldab üldsuse tõhus kaasamine otsuste tegemisse asjaomasel üldsusel väljendada ja otsustajatel arvesse võtta arvamusi ja probleeme, mis võivad olla selliste otsuste puhul asjakohased, ning suurendada otsustamise vastutustundlikkust ja läbipaistvust, aidata parandada üldsuse keskkonnateadlikkust ja tagada üldsuse toetus vastuvõetavatele otsustele.

(22)

Suurõnnetuse korral asjakohaste päästemeetmete võtmise tagamiseks peaks käitaja teatama õnnetusest viivitamata pädevale asutusele ja edastama talle teabe, mille põhjal on võimalik hinnata kõnealuse õnnetuse mõju inimese tervisele ja keskkonnale.

(23)

Kohalikud ametiasutused on huvitatud suurõnnetuste vältimisest ja nende tagajärgede leevendamisest ning neil võib olla tähtis roll. Seda peaksid liikmesriigid käesoleva direktiivi rakendamisel arvesse võtma.

(24)

Teabevahetuse lihtsustamiseks ja samalaadsete õnnetuste vältimiseks tulevikus peaksid liikmesriigid edastama komisjonile teabe oma territooriumil toimunud suurõnnetuste kohta, et komisjon saaks analüüsida nende õnnetustega seotud ohte ja käivitada süsteemi eelkõige suurõnnetusi ja nendest saadud õppetunde käsitleva teabe levitamiseks. Kõnealune teabevahetus peaks käsitlema ka esinenud ohtlikke olukordi, mida liikmesriigid peavad suurõnnetuse vältimisel ja selle tagajärgede piiramisel tehniliselt eriti oluliseks. Liikmesriigid ja komisjon peaksid püüdma tagada, et suurõnnetuste kohta teabe vahetamise lihtsustamiseks loodud teabesüsteemid sisaldavad täielikku teavet.

(25)

Liikmesriikidel tuleks määrata pädevad asutused, kes vastutavad selle eest, et käitajad täidaksid oma ülesanded. Pädevad asutused ja komisjon peaksid tegema koostööd rakendamise toetamiseks, koostama näiteks asjakohased suunised ja korraldama parimate tavade vahetamist. Tarbetu halduskoormuse vältimiseks tuleks teavitamiskohustus ühitada muude liidu õigusnormide reguleerimisalasse kuuluvate kohustustega, kui see on asjakohane.

(26)

Liikmesriigid peaksid tagama, et pädevad asutused võtavad vajalikke meetmeid käesoleva direktiivi sätete täitmatajätmise korral. Tõhusa rakendamise ja jõustamise tagamiseks tuleks sisse seada inspekteerimissüsteem, mis hõlmab korrapäraste kindla ajavahemiku järel toimuvate inspekteerimiste ja pisteliste inspekteerimiste kava. Kui see on võimalik, tuleks inspekteerimist kooskõlastada muude liidu õigusaktide, sealhulgas vajaduse korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/75/EL (tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll)) (12) kohaselt toimuva kontrollimisega. Liikmesriigid peaksid tagama, et kontrolli tõhusaks teostamiseks on piisavalt vajalike oskuste ja kvalifikatsiooniga töötajaid. Pädevad asutused peaksid pakkuma asjakohast tuge, kasutades vahendeid ja mehhanisme kogemuste vahetamiseks ning koondades teadmisi, sealhulgas liidu tasandil.

(27)

Tehnika arengu arvessevõtmiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte II–VI lisa muutmiseks, et kohandada neid tehnika arenguga. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(28)

Selleks et tagada käesoleva direktiivi rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (13).

(29)

Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud riigi õigusaktide rikkumise korral, ja tagama nende rakendamise. Kõnealused karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(30)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt inimese tervise ja keskkonna kõrgetasemelise kaitse tagamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seda on parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(31)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (14) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(32)

Direktiivi 96/82/EÜ tuleks seetõttu muuta ja see hiljem kehtetuks tunnistada,