|
+III LISA |
III LISA
III LISA ARTIKLITES 6 JA 10 OSUTATUD RIIKLIKE ÕHUSAASTE KONTROLLI PROGRAMMIDE SISU 1. OSA Riiklike õhusaaste kontrolli programmide minimaalne sisu 1. Artiklites 6 ja 10 osutatud esmased riiklikud õhusaaste kontrolli programmid peavad sisaldama vähemalt järgmist:
a)
riiklik õhukvaliteedi- ja saastealase poliitika raamistik, mille põhjal programm on välja töötatud, sealhulgas:
i)
poliitilised prioriteedid ning nende seos muudes asjakohastes poliitikavaldkondades, sealhulgas kliimamuutuste valdkonnas ning vajaduse korral põllumajanduse, tööstuse ja transpordi valdkondades, seatud prioriteetidega;
ii)
riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele asutustele seatud ülesanded;
iii)
praeguste tegevuspõhimõtete ja meetmete abil saavutatud edu heitkoguste vähendamisel ja õhukvaliteedi parandamisel ning riiklike ja liidu kohustuste täitmise tase;
iv)
kavandatud täiendavad arengusuunad, mis ei eelda juba vastu võetud tegevuspõhimõtete ja meetmete muutmist;
b)
poliitikasuunad, mida kaalutakse ajavahemikuks 2020–2029 ning alates 2030. aastast seatud heitkoguste vähendamise kohustuste täitmiseks ja 2025. aastaks määratud heitkoguste vahetaseme saavutamiseks ning õhukvaliteedi edasiseks parandamiseks, samuti nende analüüs koos analüüsimeetodiga; võimaluse korral heitkoguste vähendamise, õhukvaliteedi- ja keskkonnapoliitika ja -meetmete üksik- või koosmõju ja sellega seotud määramatus;
c)
vastuvõtmiseks välja valitud meetmed ja poliitikasuunad, sealhulgas nende vastuvõtmise, elluviimise ja läbivaatamise ajakava ning vastutavad pädevad asutused;
d)
kui see on asjakohane, siis selgitus põhjuste kohta, miks ei ole 2025. aastaks seatud soovituslikke heitetasemeid võimalik saavutada ilma meetmeteta, mis eeldavad ebaproportsionaalselt suuri kulutusi;
e)
kui see on asjakohane, aruanne artiklis 5 sätestatud paindlikkusmeetmete kasutamise kohta ja selle tagajärgedest keskkonnale;
f)
hinnang selle kohta, kuidas valitud tegevuspõhimõtted ja meetmed tagavad kooskõla muudes asjaomastes poliitikavaldkondades kehtestatud kavade ja programmidega. 2. Artiklites 6 ja 10 osutatud esmase riikliku õhusaaste kontrolli programmi ajakohastamine peab hõlmama vähemalt järgmist:
a)
hinnang programmi elluviimisel ning heitkoguste ja kontsentratsiooni vähendamisel tehtud edusammudele;
b)
kõik olulised muudatused poliitikaraamistikus, hindamistes, programmis ja selle rakendamise ajakavas. 2. OSA Artikli 6 lõike 2 teises lõigus osutatud heitkoguste vähendamise meetmed Liikmesriigid võtavad arvesse ammoniaagijuhendit ning kasutavad parimat võimalikku tehnikat kooskõlas direktiiviga 2010/75/EL. A. Ammoniaagi heitkoguste kontrollimise meetmed 1. Liikmesriigid kehtestavad ammoniaagi heitkoguste kontrollimiseks hea põllumajandustava riikliku soovitusliku juhendi, mille puhul võetakse arvesse ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni 2014. aasta hea põllumajandustava raamjuhendit ammoniaagi heitkoguste vähendamiseks ja mis hõlmab vähemalt järgmist:
a)
lämmastiku käitlemine, arvestades kogu lämmastikuringet;
b)
kariloomade söötmise strateegiad;
c)
vähesaastavad sõnnikulaotustehnikad;
d)
vähesaastavad sõnnikuladustamistehnikad;
e)
vähesaastavad loomapidamise süsteemid;
f)
mineraalväetiste kasutamisest tekkinud ammoniaagi heitkoguste piiramise võimalused. 2. Liikmesriigid võivad kehtestada riikliku lämmastikubilansi, et jälgida põllumajanduses muutusi reaktsioonivõimelise lämmastiku (sh ammoniaak, lämmastikoksiid, ammoonium, nitraadid ja nitritid) üldkaos, võttes aluseks ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni juhenddokumendis ( 9 ) lämmastikubilansi kohta sätestatud põhimõtted. 3. Liikmesriigid keelavad ammooniumkarbonaatväetiste kasutamise ja võivad vähendada anorgaanilistest väetistest pärineva ammoniaagi heitkoguseid, kasutades järgmisi meetodeid:
a)
uurea-põhiste väetiste asendamine ammooniumnitraadil põhinevate väetistega;
b)
kui uurea-põhiste väetiste kasutamist jätkatakse, siis selliste meetodite kasutamine, mille puhul on tõestatud, et ammoniaagi heitkogused vähenevad vähemalt 30 % võrreldes olukorraga, kus kasutatakse ammoniaagijuhendis osutatud standardmeetodit;
c)
anorgaaniliste väetiste orgaaniliste väetistega asendamise edendamine ning kui jätkatakse anorgaaniliste väetiste kasutamist, nende laotamine vastavalt väetatava põllukultuuri või rohumaa eeldatavale lämmastiku- ja fosforivajadusele, võttes arvesse ka mulla olemasolevat toitainesisaldust ja muudest väetistest pärinevaid toitaineid. 4. Liikmesriigid võivad vähendada loomasõnnikust pärinevaid ammoniaagi heitkoguseid, kasutades järgmisi meetodeid:
a)
vähendatakse heitkoguseid, mis tulenevad vedel- ja tahesõnniku laotamisest põllu- ja rohumaadele, kasutades meetodeid, millega vähendatakse heitkoguseid ammoniaagijuhendis osutatuga võrreldes vähemalt 30 %, täites järgmisi tingimusi:
i)
üksnes tahe- ja vedelsõnniku laotamine vastavalt väetatava põllukultuuri või rohumaa eeldatavale lämmastiku- ja fosforivajadusele, võttes arvesse ka mulla olemasolevat toitainesisaldust ja muudest väetistest pärinevaid toitaineid;
ii)
tahe- ja vedelsõnnikut ei laotata, kui väetatav maa on veega küllastunud, üleujutatud, külmunud või lumega kaetud;
iii)
vedelsõnnikut laotatakse rohumaale, kasutades lohisvoolikut, lohiskinga, madalat või sügavat injektsiooni;
iv)
põllumaale laotatud tahe- ja vedelsõnnik viiakse mulda nelja tunni jooksul pärast laotamist;
b)
vähendatakse väljaspool loomapidamishooneid asuvate sõnnikuhoidlate heitkoguseid, kasutades järgmisi meetodeid:
i)
alates 1. jaanuarist 2022 ehitatavates vedelsõnnikuhoidlates kasutatakse hoiusüsteeme või -meetodeid, mille puhul on tõestatud, et ammoniaagi heitkoguseid vähendatakse ammoniaagijuhendis kirjeldatud standardmeetodiga võrreldes vähemalt 60 % võrra ja olemasolevate vedelsõnnikuhoidlate puhul vähemalt 40 % võrra;
ii)
kaetakse tahesõnniku hoidlad;
iii)
tagatakse, et põllumajandusettevõtete sõnnikuhoidlate mahutavus on piisav, et laotada sõnnikut ainult põllukultuuride kasvuks sobivatel ajavahemikel;
c)
vähendatakse loomapidamishoonetest pärinevaid heitkoguseid, kasutades süsteeme, mille puhul on tõestatud, et ammoniaagi heitkoguseid vähendatakse ammoniaagijuhendis kirjeldatud standardmeetodiga võrreldes vähemalt 20 % võrra;
d)
vähendatakse sõnnikust pärinevaid heitkoguseid, kasutades vähese proteiinisisaldusega sööda strateegiaid, mille puhul on tõestatud, et ammoniaagi heitkoguseid vähendatakse ammoniaagijuhendis kirjeldatud standardmeetodiga võrreldes vähemalt 10 % võrra. B. Heitkoguste vähendamise meetmed tahkete peenosakeste ja musta süsiniku heitkoguste kontrollimiseks 1. Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 ( 10 ) II lisa kohaldamist, milles reguleeritakse nõuetele vastavust, võivad liikmesriigid keelata põllumajandussaagi jäätmete ja metsandusjäätmete põletamise avamaal. Liikmesriigid jälgivad ja tagavad, et kõik esimeses lõigus nimetatud keelud on kohaldatud vastavalt antud lõigu nõuetele. Keelust tehtavad erandid piirduvad kontrollimatute metsatulekahjude vältimise ennetusprogrammidega, kahjurite tõrjega või bioloogilise mitmekesisuse kaitsega. 2. Liikmesriigid võivad kehtestada riikliku hea põllumajandustava soovitusliku juhendi saagijäätmete nõuetekohaseks käitlemiseks, tuginedes järgmistele meetoditele:
a)
mulla struktuuri parandamine saagijäätmete lisamise abil;
b)
täiustatud meetodid saagijäätmete lisamiseks;
c)
saagijäätmete alternatiivne kasutamine;
d)
mulla toitainesisalduse ja struktuuri parandamine optimaalseks taimekasvuks vajaliku sõnniku lisamisega, vältides nii sõnniku (laudasõnnik, põhuallapanu) põletamist. C. Väikestele põllumajandusettevõtetele avalduva mõju ennetamine Liikmesriigid tagavad, et punktides A ja B sätestatud meetmete võtmisel võetakse täielikult arvesse mõju väikestele ja mikropõllumajandusettevõtetele. Näiteks võivad liikmesriigid väikesed ja mikropõllumajandusettevõtted kõnealustest meetmetest vabastada, kui see on võimalik ja asjakohane, pidades silmas kohaldatavaid vähendamiskohustusi. 1. Ülevaade
1.1 Viited1.2 Tuvastatud nõuded1.3 Seotud standardid2. Tuvastatud nõuded
3. Seotud standardid
|