Artikkel 411 Mõisted

1)

„finantssektorisse kuuluv klient” –

klient, sealhulgas finantssektorivälisesse konsolideerimisgruppi kuuluv klient, kes teostab ühte või mitut direktiivi 2013/36/EL I lisas loetletud tegevust oma põhitegevusena või kes on üks järgmistest:

2)

„jaehoius” – füüsilise isiku või VKE suhtes olev kohustus, kui VKE kvalifitseerub krediidiriski standardmeetodi või sisereitingute meetodi alusel jaenõuete riskipositsiooni klassi, või sellise äriühingu suhtes olev kohustus, kes kuulub artikli 153 lõikes 4 osutatud käsitluse alla, ning kui sellise VKE või äriühingu koguhoius rühma tasandil ei ületa ühte miljonit eurot;

3)

„personaalne investeerimisfirma” – ettevõtja või usaldusfond, mille omanik või tegelik tulusaaja on kas füüsiline isik või tihedalt seotud füüsiliste isikute rühm, mis ei tegele muu äri-, tööstus- või kutsetegevusega ja mis on loodud ainsa eesmärgiga hallata omaniku või omanike vara, sealhulgas abitegevused, nagu omanike varade eraldamine äriühingu varadest, varade üleandmise hõlbustamine peresiseselt või varade tükeldamise vältimine pärast pereliikme surma, tingimusel et need abitegevused on seotud peamise eesmärgiga, milleks on omanike vara haldamine;

4)

„hoiuste vahendaja” – füüsiline isik või ettevõtja, kes avab krediidiasutustes tasu eest kolmandatele isikutele hoiuseid, sealhulgas jaehoiuseid ja ettevõtete hoiuseid, välja arvatud finantssektorisse kuuluvate klientide hoiuseid;

5)

„koormamata vara” – vara, mille suhtes ei kehti ühtegi õiguslikku, lepingulist, regulatiivset ega muud piirangut, mis takistaks ►C10  finantsinstitutsioonil ◄ neid varasid realiseerimast, müümast, üle andmast, loovutamast või üldiselt võõrandamast kohese müügi või tagasiostulepingu kaudu;

6)

„mittekohustuslik ületagatus” – varade summa, mida ►C10  finantsinstitutsioon ◄ ei ole kohustatud lisama pandikirja emiteerimisel õiguslike või regulatiivsete nõuete, lepinguliste kohustuste või turudistsipliini alusel, sealhulgas eelkõige juhul, kui varad ületavad minimaalset õiguslikku, põhikirjajärgset või regulatiivset ületagatuse nõuet, mida kohaldatakse pandikirjade suhtes liikmesriigi või kolmanda riigi õiguse alusel;

7)

„varaga kaetuse nõue” – varade ja kohustuste suhtarv, mis on kindlaks määratud seoses pandikirjadega kooskõlas liikmesriigi või kolmanda riigi õigusega krediidikvaliteedi parandamise eesmärgil;

8)

„võimenduslaen” – tagatud laen, mis on antud klientidele finantsvõimendusega kauplemispositsioonide võtmiseks;

9)

„tuletislepingud” – II lisas loetletud tuletislepingud ja krediidituletisinstrumendid;

10)

„stress” – ►C10  finantsinstitutsiooni ◄ maksevõime- või likviidsuspositsiooni järsk või tõsine halvenemine, mis on tingitud turutingimuste või idiosünkraatiliste tegurite muutusest ja mille tulemusel on märkimisväärne oht, et ►C10  finantsinstitutsioon ◄ ei suuda täita tähtajaks oma kohustusi, mille täitmise tähtaeg on järgneva 30 kalendripäeva jooksul;

11)

„1. taseme vara” – artikli 416 lõike 1 teises lõigus osutatud väga kõrge likviidsuse ja krediidikvaliteediga vara;

12)

„2. taseme vara” – käesoleva määruse artikli 416 lõike 1 teises lõigus osutatud kõrge likviidsuse ja krediidikvaliteediga vara; 2. taseme vara jagatakse omakorda 2A. ja 2B. taseme varadeks, nagu on sätestatud artikli 460 lõikes 1 osutatud delegeeritud õigusaktis;

13)

„likviidsuspuhver” – selliste 1. taseme ja 2. taseme varade summa, mida ►C10  finantsinstitutsioon ◄ hoiab kooskõlas artikli 460 lõikes 1 osutatud delegeeritud õigusaktiga;

14)

„likviidsete vahendite netoväljavool” – summa, mis saadakse, kui ►C10  finantsinstitutsiooni ◄ likviidsete vahendite sissevool arvatakse maha tema likviidsete vahendite väljavoolust;

15)

„aruandlusvaluuta” – selle liikmesriigi valuuta, kus asub ►C10  finantsinstitutsiooni ◄ peakontor;

16)

„faktooring” –

ettevõtja (nõude loovutaja) ja finantssektori ettevõtja (faktor) vahel sõlmitud leping, mille kohaselt nõude loovutaja loovutab või müüb oma nõuded faktorile, kes omakorda osutab loovutatud nõuetega seoses nõude loovutajale vähemalt ühte järgmistest teenustest:

IV jaotise kohaldamisel käsitatakse faktooringut kaubanduse rahastamisena;

17)

„ettenähtud krediidivõi likviidsuslimiit” – krediidi- või likviidsuslimiit, mis on tagasivõtmatu või tingimuslikult tagasivõetav.