1. Üldised kaalutlused

Kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artikli 32 lõike 4 punktidega a ja c tuleks krediidiasutust või investeerimisühingut pidada maksejõuetuks või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävaks, kui sellist määratlust toetab või on objektiivseid elemente, mis toetavad, et krediidiasutus või investeerimisühing lähitulevikus

• - rikub regulatiivseid likviidsusnõudeid, sh direktiivi 2013/36/EL artikli 105 kohaselt sätestatud tegevusloa jätkuva kehtivuse nõudeid viisil, mis põhjendaks tegevusloa kehtetuks tunnistamist pädeva asutuse poolt; või
• - ei suuda õigel ajal tasuda võlgu ja kohustusi.

Selle kindlaks määramine, kas krediidiasutus või investeerimisühing tõenäoliselt ei suuda täita likviidsuse regulatiivseid nõudeid või õigeaegselt tasuda võlgu ja kohustusi, peaks tuginema objektiivsetele elementidele, mis on muu hulgas järgmised:

• a. olulised ebasoodsad sündmused, mis mõjutavad krediidiasutuse või investeerimisühingu likviidsuspositsiooni muutumist ja selle rahastamise profiili jätkusuutlikkust ning selle vastavust määruses (EL) nr 575/2013 kehtestatud likviidsuse miinimumnõuetele ja kõnealuse määruse artikli 105 alusel kehtestatud täiendavatele nõuetele või mis tahes riiklikele likviidsuse miinimumnõuetele;
• b. krediidiasutuse või investeerimisühingu likviidsuse puhvri ja likviidsuse tagamise suutlikkuse oluline püsiv ebasoodne muutumine. Likviidsuse tagamise suutlikkuse muutumise hindamisel tuleks vajaduse korral võtta arvesse järgmist:
• - suure tõenäosusega sissetulevad likviidsuse vood, sealhulgas laekunud kokkulepitud krediidilimiidid ja likviidsusliinid;
• - mis tahes prognoositud lepingulised sissevood;
• - võime uuendada rahastamist (sealhulgas tähtajad ja uue rahastamise vahendite tüüp);
• - juurdepääs pikaajalisele rahastamisele;
• - vastaspoolte likviidsusliinide erakorraline ja suuremahuline vähendamine või lõpetamine;
• c. krediidiasutuse või investeerimisühingu rahastamise kulu püsiv suurenemine mittejätkusuutliku tasemeni, mis võrrelduna samalaadsete krediidiasutuste või investeerimisühingutega peegeldub (näiteks riskimarginaalide alusel) eelkõige tagatud ja tagamata rahastamise kulude suurenemises;
• d. krediidiasutuse või investeerimisühingu praeguste ja tulevaste kohustuste oluline ebasoodne muutumine. Krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste muutumise hindamisel tuleks vajaduse korral võtta arvesse järgmist:
• - eeldatavad ja erakorralised likviidsuse väljavood, sealhulgas krediidiasutuse või investeerimisühingu vastaspoolte taotlused lisatagatise nõueteks ja/või kohustuste varajaseks lunastamiseks ning võimalike hoiuste väljavoolude tekkivad märgid;
• - eeldatavad ja erakorralised tagatise nõuded ning samuti kesksete vastaspoolte ja teiste vastaspoolte tagatise väärtuskärbete muutumine;
• - mis tahes tingimuslikud kohustused, sealhulgas antud krediidi- ja likviidsusliinidest tekkivad tingimuslikud kohustused;
• e. krediidiasutuse või investeerimisühingu positsioon makse, kliiringu ja arveldamise süsteemides ning mis tahes andmed selle kohta, et krediidiasutusel või investeerimisühingul on raskusi oma kohustuste täitmisega, sealhulgas maksete, kliiringu ja arveldamise süsteemide maksete tegemisega, või
• f. muutused, mis kahjustavad tõenäoliselt oluliselt krediidiasutuse või investeerimisühingu mainet, eelkõige olulised reitingu alandamised ühe või mitme reitinguagentuuri poolt, kui need põhjustavad olulised väljavoolud või suutmatuse saada uut rahastamist või välisreitingutel põhinevate lepingutingimuste aktiveerimise.

Krediidiasutuse- või investeerimisühinguspetsiifilised täiendavad elemendid, mida tuleks arvesse võtta, on järgmised:

• a. olulised ebasoodsad muutused makromajanduslikus keskkonnas, mis võivad ohustada krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsseisundit ja elujõulisust, sealhulgas muutused intressimäärades, kinnisvara väärtuses või majanduskasvus. Kõnealused muutused peaksid otseselt või kaudselt oluliselt kahjustama krediidiasutuse või investeerimisühingu likviidsuse positsiooni; või
• b. krediidiasutuse või investeerimisühingu turu-usalduse oluline halvenemine, mida kajastavad turunäitajate absoluutse ja suhtelise muutumise olulised püsiva halvenemise märgid, sh vajaduse korral omakapitalipõhised näitajad (nt aktsiahind ning turu ja raamatupidamisväärtuse omakapitali suhe) või võlapõhised näitajad (nt krediidiriski vahetuslepingud või allutatud võlakirjade hinnavahe), mis osutavad krediidiasutuse või investeerimisühingu tõenäoliselt tekkivale kahjule või tekkivatele likviidsusprobleemidele, mis võivad ohustada tema elujõulisust.