Artikkel 15a Taastuvenergia ulatuslik kasutamine hoonetes

Liikmesriigid määravad kindlaks hoonesektoris taastuvenergia tootmise ja kasutamise edendamiseks kohapeal või lähiümbruses toodetud või võrgust võetud taastuvenergia soovitusliku riikliku osakaalu energia lõpptarbimises nende hoonesektoris aastal 2030; see sihtväärtus peab olema kooskõlas soovitusliku sihtväärtusega, et liidu hoonesektoris on 2030. aastal taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal vähemalt 49 % energia lõpptarbimisest hoonetes. Liikmesriigid esitavad oma soovitusliku riikliku osakaalu määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades ning teabe selle kohta, kuidas nad kavatsevad selle osakaalu saavutada.

Liikmesriigid võivad lõikes 1 osutatud soovitusliku riikliku osakaalu saavutamiseks arvestada selle hulka kuni 20 % heitsoojus- ja heitjahutusenergiat. Kui nad otsustavad seda teha, suurendatakse kavandatud riiklikku osakaalu poole võrra kasutatud heitsoojus- ja heitjahutusenergia protsendimäärast, mida osakaalu saavutamiseks arvesse võetakse.

Liikmesriigid lisavad oma riigisisestesse õigusaktidesse ja ehitusnormidesse, ning kui see on kohaldatav, oma toetuskavadesse asjakohased meetmed taastuvatest energiaallikatest kohapeal või lähiümbruses toodetud ja võrgust võetava taastuvenergia ning soojus- ja jahutusenergia osakaalu suurendamiseks hoonefondis. Sellised meetmed võivad hõlmata riiklikke meetmeid, mis puudutavad oma tarbeks toodetud taastuvenergia märgatavat suurendamist, taastuvenergiakogukondi, kohapeal energia salvestamist, nutilaadimist ja kahesuunalist laadimist ning muid paindlikkusteenuseid, nagu tarbimiskaja, ning koos meetmetega, mis puudutavad energiatõhususe suurendamist koostootmise ja põhjaliku renoveerimise abil, mis suurendab liginullenergiahoonete ja selliste hoonete arvu, mis ületavad direktiivi 2010/31/EL artiklis 4 sätestatud energiatõhususe miinimumnõudeid.

Liikmesriigid tagavad vastavalt direktiivi 2010/31/EL artiklile 9 ja direktiivi 2012/27/EL artiklile 5, et riigi, piirkonna ja kohaliku tasandi üldkasutatavad hooned on kasutatava taastuvenergia osakaalu poolest eeskujuks. Liikmesriigid võivad selle kohustuse täitmiseks muu hulgas ette näha, et kolmandad isikud kasutavad üldkasutatavate või korraga nii era- kui ka üldkasutuses olevate hoonete katuseid taastuvatest energiaallikatest energiat tootvate seadmete paigaldamiseks.

Kui seda peetakse asjakohaseks, võivad liikmesriigid edendada ehitussektoris kohalike ametiasutuste ja taastuvenergiakogukondade vahelist koostööd, eelkõige riigihangete kasutamise kaudu.

Lõikes 1 sätestatud taastuvenergia soovitusliku osakaalu saavutamiseks edendavad liikmesriigid taastuvenergiapõhiste kütte- ja jahutussüsteemide ja -seadmete kasutamist ning võivad edendada uuenduslikku tehnoloogiat, näiteks arukaid ja taastuvenergiapõhiseid elektrifitseeritud kütte- ja jahutussüsteeme ja -seadmeid, mida täiendatakse hoonete energiatarbimise aruka juhtimisega, kui see on kohaldatav. Sel otstarbel kasutavad liikmesriigid kõiki asjakohaseid meetmeid, vahendeid ja stiimuleid, sealhulgas määruse (EL) 2017/1369 alusel välja töötatud energiamärgiseid, direktiivi 2010/31/EL artikli 11 kohaseid energiatõhususe sertifikaate ja muid asjakohaseid liidu või riigi tasandil välja töötatud sertifikaate või standardeid, ning tagavad piisava teabe ja nõu andmise äärmiselt energiatõhusate taastuvenergiapõhiste alternatiivide kohta, samuti olemasolevate rahastamisvahendite ja stiimulite kohta, millega edendatakse vanade küttesüsteemide kiiremat asendamist ja üha ulatuslikumat taastuvenergiapõhistele lahendustele üleminekut.