Artikkel 9 Energiatõhususkohustuste süsteemid

Kui liikmesriigid otsustavad täita oma kohustusi artikli 8 lõike 1 kohaselt nõutava energiasäästu koguse saavutamiseks energiatõhususkohustuste süsteemi abil, tagavad nad, et iga liikmesriigi territooriumil tegutsevad, käesoleva artikli lõikes 3 osutatud kohustatud isikud täidavad oma lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu nõude, mis on sätestatud artikli 8 lõikes 1, ilma et see piiraks artikli 8 lõigete 8 ja 9 kohaldamist.

Kui liikmesriigid otsustavad täita oma kohustusi artikli 8 lõike 1 kohaselt nõutava energiasäästu koguse saavutamiseks energiatõhususkohustuste süsteemi abil, siis võivad nad määrata avaliku sektori rakendusasutuse, kes seda süsteemi haldab.

Objektiivseid ja mittediskrimineerivaid kriteeriume aluseks võttes määravad liikmesriigid kohustatud isikud oma territooriumil tegutsevate ülekandevõrguettevõtjate, jaotusvõrguettevõtjate, energiatarnijate, energia-jaemüügiettevõtjate ja transpordikütusetarnijate või -jaemüüjate seast. Kohustuse täitmiseks vajaliku energiasäästu koguse peavad saavutama liikmesriigi poolt lõpptarbijate seast määratud kohustatud isikud, sõltumata artikli 8 lõike 1 kohaselt tehtud arvutusest, või kui liikmesriigid nii otsustavad, siis muud isikud sertifitseeritud energiasäästuna, nagu on sätestatud käesoleva artikli lõike 11 punktis a.

Kui lõike 3 kohaseks kohustatud isikuks määratakse energia-jaemüügiettevõtja, tagavad liikmesriigid, et oma kohustust täites ei loo energia-jaemüügiettevõtja tarbijatele tarnija vahetamiseks tõkkeid.

Liikmesriigid võivad nõuda kohustatud isikutelt, et nad saavutaksid osa oma energiasäästukohustustest energiaostuvõimetute inimeste, vähekaitstud tarbijate, madala sissetulekuga leibkondades elavate inimeste ja asjakohasel juhul nende inimeste seas, kes elavad sotsiaaleluruumides. Liikmesriigid võivad ka nõuda kohustatud isikutelt energiakulude vähendamise eesmärkide saavutamist, tingimusel et selle tulemuseks on lõppkasutuse energiasääst ning eesmärgid arvutatakse V lisa kohaselt, ja energiasäästu saavutamist, edendades energiatõhususe parandamise meetmeid, sealhulgas rahalise toetuse meetmeid, millega leevendatakse süsiniku hinna mõju VKEdele ja mikroettevõtjatele.

Liikmesriigid võivad nõuda kohustatud isikutelt koostööd sotsiaalteenuste osutajatega ning piirkondlike ja kohalike omavalitsustega, et edendada energiatõhususe parandamise meetmeid energiaostuvõimetute inimeste, vähekaitstud tarbijate, madala sissetulekuga leibkondades elavate inimeste ja asjakohasel juhul nende inimeste seas, kes elavad sotsiaaleluruumides. See hõlmab energiaostuvõimetuse ohus või selle mõjule vastuvõtlikumate rühmade erivajaduste kindlakstegemist ja käsitlemist. Et kaitsta energiaostuvõimetuid inimesi, vähekaitstud tarbijaid ja asjakohasel juhul neid inimesi, kes elavad sotsiaaleluruumides, julgustavad liikmesriigid kohustatud isikuid võtma selliseid meetmeid nagu hoonete, sealhulgas sotsiaaleluruumide renoveerimine, seadmete väljavahetamine, rahaline toetus ja stiimulid energiatõhususe parandamiseks kooskõlas riiklike rahastamis- ja toetuskavade või energiaaudititega. Liikmesriigid tagavad selliste meetmete kõlblikkuse individuaalsete korterite puhul, mis asuvad mitme korteriga hoonetes.

Lõigete 5 ja 6 kohaldamisel nõuavad liikmesriigid kohustatud isikutelt, et nad esitaksid igal aastal aruande selle kohta, kuidas kohustatud isikud on saavutanud energiasäästu meetmetest, mida edendatakse energiaostuvõimetute inimeste, vähekaitstud tarbijate, madala sissetulekuga leibkondades elavate inimeste ja asjakohasel juhul nende inimeste seas, kes elavad sotsiaaleluruumides, ning nõuavad nende kohustatud isikute lõpptarbijate kohta kokkuvõtlikku statistilist teavet, milles näidatakse ära energiasäästu muutused võrreldes varem esitatud teabega, ning teavet pakutava tehnilise ja rahalise toetuse kohta.

Liikmesriigid väljendavad igalt kohustatud isikult nõutavat energiasäästu kas primaarenergia tarbimise või energia lõpptarbimisena. Nõutava energiasäästu koguse väljendamiseks valitud meetodit kasutatakse ka kohustatud isikute teatatud energiasäästu arvutamiseks. Energiasäästu koguste ümberarvutamisel kasutatakse alumisi kütteväärtusi, millele on osutatud komisjoni rakendusmääruse (EL) 2018/2066 ( 7 ) VI lisas, ja artiklis 31 osutatud primaarenergiategurit, välja arvatud juhul, kui muude ümberarvutustegurite kasutamist saab põhjendada.

Liikmesriigid asutavad mõõtmis-, kontrolli- ja tõendamissüsteemid, et dokumenteeritult kontrollida vähemalt statistiliselt olulist osa ja esindavat valimit kohustatud isikute poolt kasutusele võetud energiatõhususe parandamise meetmetest. Mõõtmine, kontrollimine ja tõendamine peab toimuma kohustatud isikutest sõltumatult. Kui üksus on riiklike energiatõhususkohustuste süsteemi poolt kohustatud isik artikli 9 ning hoonete ja maanteetranspordi ELi HKS kohaselt kooskõlas direktiiviga 2003/87/EÜ, siis tagatakse seire- ja tõendamissüsteemiga, et süsiniku edasikantav hind kütuse tarbimiseks väljastamisel kooskõlas direktiiviga 2003/87/EÜ võetakse arvesse selle üksuse energiasäästumeetmete energiasäästude arvutamisel ja nendest teatamisel.

Kehtestatud mõõtmis-, kontrolli- ja tõendamissüsteemidest, sealhulgas (kuid mitte ainult) kasutatud meetoditest, tuvastatud probleemidest ja nende käsitlemise viisidest, teavitavad liikmesriigid vastavalt määruse (EL) 2018/1999 artiklile 17 esitatavate lõimitud riiklike energia- ja kliimaalaste eduaruannete osana komisjoni.

Energiatõhususkohustuste süsteemi raames võivad liikmesriigid lubada kohustatud isikutel:

Liikmesriigid avaldavad kord aastas kõikide kohustatud isikute või kohustatud isiku iga allkategooria saavutatud energiasäästu ja süsteemiga saavutatud koguenergiasäästu.