|
+V LISA ENERGIATÕHUSUSKOHUSTUSTE SÜSTEEMIDE VÕI ARTIKLITE 8, 9 JA 10 NING ARTIKLI 30 LÕIKE 14 KOHASELT VÕETAVATE MUUDE POLIITIKAMEETMETE MÕJU ARVUTAMISE ÜHISMEETODID JA -PÕHIMÕTTED |
V LISA ENERGIATÕHUSUSKOHUSTUSTE SÜSTEEMIDE VÕI ARTIKLITE 8, 9 JA 10 NING ARTIKLI 30 LÕIKE 14 KOHASELT VÕETAVATE MUUDE POLIITIKAMEETMETE MÕJU ARVUTAMISE ÜHISMEETODID JA -PÕHIMÕTTED
V LISA ENERGIATÕHUSUSKOHUSTUSTE SÜSTEEMIDE VÕI ARTIKLITE 8, 9 JA 10 NING ARTIKLI 30 LÕIKE 14 KOHASELT VÕETAVATE MUUDE POLIITIKAMEETMETE MÕJU ARVUTAMISE ÜHISMEETODID JA -PÕHIMÕTTED 1. Meetodid, mille järgi arvutatakse muu kui maksustamismeetmetest tulenev energiasääst artiklite 8, 9 ja 10 ning artikli 30 lõike 14 kohaldamiseks Kohustatud, osalevad või volitatud isikud või avaliku sektori rakendusasutused võivad kasutada järgmisi energiasäästu arvutamise meetodeid:
a)
eeldatav sääst, võttes aluseks varasemaid energiatõhususe parandamise alaseid sõltumatult jälgitud tulemusi samalaadsetes käitistes. Üldine lähenemisviis on eelhindamine;
b)
mõõdetud sääst, mille puhul meetme või meetmepaketi kasutuselevõtul saavutatav sääst määratakse tegeliku energiatarbimise registreerimise teel, võttes vajalikul määral arvesse selliseid tarbimist mõjutada võivaid tegureid nagu täiendavus, kasutatavus, tootmistase ja ilm. Üldine lähenemisviis on järelhindamine;
c)
suhteline sääst, mille puhul kasutatakse hinnangulisi tehnilisi andmeid. Seda lähenemisviisi võib kasutada üksnes juhul, kui usaldusväärsete mõõtmisandmete saamine konkreetse käitise puhul on keeruline või ebaproportsionaalselt kallis, näiteks kui kompressor või elektrimootor asendatakse sellisega, millel on teistsugune energiatarbimine (kWh) kui sellel, mille säästu on sõltumatult mõõtnud või hinnanud riiklikult kehtestatud meetodite ja võrdlusaluste alusel kvalifitseeritud või akrediteeritud eksperdid, kes on kohustatud, osalevatest või volitatud isikutest sõltumatud;
d)
arvutades artikli 8 lõike 3 kohaldamisel energiasäästu, mida saab arvestada sellest artiklist tuleneva kohustuse täitmiseks, võivad liikmesriigid lähtuda energiaostuvõimetute inimeste, vähekaitstud tarbijate, madala sissetulekuga leibkondades elavate isikute ja asjakohasel juhul sotsiaaleluruumides elavate inimeste energiasäästu hinnangulisel arvestamisel hinnangulistest tehnilistest andmetest, mis põhinevad standarditud kasutus- ja soojusmugavustingimustel või -parameetritel, näiteks riiklikes ehituseeskirjades kindlaks määratud parameetritel. Sellest, kuidas hoonetes võetavate meetmete puhul mugavust käsitatakse, peaksid liikmesriigid komisjonile teatama koos selgitustega, mis esitatakse arvutusmetoodika kohta.
e)
küsitluste alusel määratud sääst, mille puhul määratakse kindlaks tarbijate reaktsioon nõustamisele, teavituskampaaniatele, märgistamis- ja sertifitseerimissüsteemidele või arukate arvestite kasutuselevõtule. Seda lähenemisviisi kasutatakse üksnes tarbijakäitumise muutumisest tuleneva säästu puhul. Seda ei tohi kasutada füüsiliste meetmete paigaldamisest tuleneva säästu suhtes. 2. Energiatõhususmeetmest saadava energiasäästu kindlaksmääramisel artiklite 8, 9 ja 10 ning artikli 30 lõike 14 kohaldamiseks järgitakse järgmisi põhimõtteid:
a)
liikmesriigid tõendavad, et uue või olemasoleva poliitikameetme üks eesmärke on artikli 8 lõike 1 kohase lõppkasutuse energiasäästu saavutamine, ning esitavad tõendid ja dokumendid selle kohta, et energiasäästu põhjustab poliitiline meede, sealhulgas vabatahtlikud kokkulepped;
b)
näidatakse, et selline sääst on saadud lisaks säästule, mis oleks saadud igal juhul ilma kohustatud, osalevate või volitatud isikute tegevuseta või avaliku sektori rakendusasutuste tööta. Selleks et teha kindlaks, milline sääst on täiendav sääst, hindavad liikmesriigid, kuidas energiatarbimine ja -nõudlus muutuks, kui kõnealust poliitikameedet ei võetaks, võttes arvesse vähemalt järgmisi tegureid: energiatarbimise suundumused, tarbijate käitumise muutumine, tehnika areng ning muudest liidu ja liikmesriigi tasandil võetud meetmetest tulenevad muutused;
c)
sääst, mis tuleneb liidu siduva õiguse rakendamisest, loetakse säästuks, mis oleks saadud igal juhul, ja seega ei saa seda teatada artikli 8 lõike 1 kohase energiasäästuna. Erandina kõnealusest nõudest võib olemasolevate hoonete renoveerimisega saavutatud säästu, sealhulgas säästu, mis tuleneb energiatõhususe miinimumstandardite hoonetes rakendamisest kooskõlas direktiiviga 2010/31/EL, teatada artikli 8 lõike 1 kohase energiasäästuna, tingimusel et on järgitud käesoleva lisa punkti 3 alapunktis h osutatud olulisuse kriteeriumi. Artiklite 5 ja 6 kohaseid avaliku sektori energiatõhususe parandamise meetmeid võib võtta arvesse artikli 8 lõike 1 kohase energiasäästukohustuse täitmisel, kui need toovad kaasa kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava lõppkasutuse energiasäästu. Energiasäästu arvutamine peab vastama käesolevale lisale;
d)
ELi toimimise lepingu artikli 122 kohaste hädaolukorra määruste alusel võetud energiatõhususe parandamise meetmete rakendamisest tulenevat kumulatiivset energiasäästu võib deklareerida artikli 8 lõike 1 kohasel eesmärgil, eeldusel et selle tulemuseks on kontrollitav ja mõõdetav või hinnatav kumulatiivne energiasääst, välja arvatud vähendamis- või piiramismeetmete tulemusel saadud energiasääst;
e)
määruse (EL) 2018/842 kohaselt võetavaid meetmeid võib pidada oluliseks, aga liikmesriikidel tuleb tõendada, et need toovad kaasa kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava lõppkasutuse energiasäästu. Energiasäästu arvutamine peab vastama käesolevale lisale;
f)
liikmesriigid võtavad kumulatiivset energiasäästu arvesse üksnes siis, kui see on saadud poliitikameetmete kaudu sektorites või käitistes, mis on hõlmatud direktiivi 2003/87/EÜ IVa peatükiga, kui need tulenevad käesoleva direktiivi artikli 9 või 10 rakendamisest või lähevad kaugemale nende direktiividega sätestatud nõuetest või meetmetest, mis on seotud direktiiviga 2003/87/EÜ lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamisega. Liikmesriigid tõendavad, et poliitikameetmete tulemuseks on kontrollitav ja mõõdetav või hinnatav kumulatiivne energiasääst. Energiasäästu arvutamine peab vastama käesolevale lisale. Kui üksus on riiklike energiatõhususkohustuste süsteemi poolt kohustatud isik käesoleva direktiivi artikli 9 ja ELi hoonetesektori ja maanteetranspordi sektori HKSi kohaselt direktiivi 2003/87/EÜ IVa peatüki kohaselt, siis tagatakse seire- ja tõendamissüsteemiga, et süsiniku edasikantav hind kütuse tarbimiseks väljastamisel vastavalt sellele peatükile võetakse arvesse selle üksuse energiasäästumeetmete energiasäästude arvutamisel ja nendest teatamisel;
g)
arvesse võib säästu võtta üksnes siis, kui see ületab järgmist:
i)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/631 ( 17 ) rakendamise tõttu uutele sõiduautodele ja uutele väikestele tarbesõidukitele kehtivad liidu heitenormid; liikmesriigid peavad esitama põhjused, oma eeldused ja arvutusmeetodid, millega nad näitavad täiendavust võrreldes liidu uute sõidukite süsinikuheite nõuetega;
ii)
direktiivi 2009/125/EÜ rakendusmeetmete rakendamise järel teatavate energiamõjuga toodete turult eemaldamise liidu nõuded. liikmesriigid peavad esitama tõendid, oma eeldused ja arvutusmeetodid, millega nad näitavad säästu täiendavust;
h)
lubatud on poliitikameetmed, mille eesmärk on edendada suurema energiatõhususe tasemega tooteid, seadmeid, transpordisüsteeme, sõidukeid ja kütuseid, hooneid ja ehitusdetaile, protsesse või turgusid, välja arvatud järgmiste poliitikameetmete puhul:
i)
fossiilkütuste otsepõletamisega seotud poliitikameetmed, mida rakendatakse alates 1. jaanuarist 2026, ning
ii)
poliitikameetmed, millega toetatakse fossiilkütuste tehnoloogiate kasutamist eluhoonetes alates 1. jaanuarist 2026;
i)
energiasäästu, mis tuleneb alates 1. jaanuarist 2024 rakendatud poliitikameetmetest seoses fossiilkütuste otsepõletamisega toodetes, seadmetes, transpordisüsteemides, sõidukites, hoonetes või ehitustöödes, ei võeta artikli 8 lõike 1 punkti b kohase energiasäästukohustuse täitmisel. Tehnoloogiate kombineerimist edendavate poliitikameetmete puhul ei ole fossiilkütuste põletamise tehnoloogiaga seotud energiasääst kõlblik alates 1. jaanuarist 2024;
j)
erandina punktist i võib ajavahemiku puhul 1. jaanuarist 2024 kuni 31. detsembrini 2030 energiasäästu, mis tuleneb fossiilkütuste otsese põletamise tehnoloogia abil selliste tööstussektori energiamahukate ettevõtete energiatõhususe suurendamisest, arvestada energiasäästuna üksnes artikli 8 lõike 1 punkti b ja c kohaldamisel järgmistel tingimusel:
i)
ettevõte on teinud vastavalt artikli 11 lõikele 2 ja rakenduskavale energiaauditi, mis hõlmab järgmist:
—
ülevaade kõikidest kulutõhusatest energiatõhususmeetmetest, mille tasuvusaeg on liikmesriigi esitatud lihtsast tasuvusaja arvestamise metoodikast lähtudes kuni viis aastat,
—
kõikide soovitatud energiatõhususmeetmete, mille tasuvusaeg on kuni viis aastat, rakendamise ajavahemik,
—
soovitatud energiatõhususmeetmetest tuleneva eeldatava energiasäästu kalkulatsioon ning
—
energiatõhususmeetmed, mis on seotud fossiilkütuste otsese põletamise tehnoloogiaga, koos asjaomase teabega, mis on vajalik:
—
tõendamaks, et kindlaks määratud meede ei suurenda käitise jaoks vajalikku energiat või selle võimsust,
—
põhjendamaks asjaolu, et muul kui fossiilkütustel põhineva kestliku tehnoloogia kasutuselevõtt ei ole tehniliselt teostatav,
—
näitamaks, et fossiilkütuste otsese põletamise tehnoloogia on kooskõlas kõige ajakohasemate asjaomaste liidu heitenorme käsitlevate õigusaktidega ning hoiab ära tehnoloogia seotuse efekti, tagades tulevase ühilduvuse kliimaneutraalsete alternatiivsete mittefossiilsete kütuste ja tehnoloogialahendustega;
ii)
fossiilkütuste otsese põletamise tehnoloogia kasutamise jätkamine on energiatarbimise vähendamiseks kasutatav energiatõhususmeede, mille tasuvusaeg on liikmesriigi esitatud lihtsast tasuvusaja arvestamise metoodikast lähtudes kuni viis aastat, mida on soovitatud artikli 11 lõike 2 kohase energiaauditi tulemusena ning mis on lisatud rakenduskavasse;
iii)
fossiilkütuste otsese põletamise tehnoloogia kasutamine on kooskõlas kõige ajakohasemate asjaomaste liidu heitenorme käsitlevate õigusaktidega, see ei põhjusta tehnoloogia seotuse efekti ning selle puhul on tagatud tulevane ühilduvus kliimaneutraalsete alternatiivsete kütuste ja tehnoloogialahendustega;
iv)
fossiilkütuste otsese põletamise tehnoloogia kasutamine ettevõttes ei põhjusta energiatarbimise kasvu ega suurenda käitise võimsust kõnealuses ettevõttes;
v)
esitatakse tõendid selle kohta, et alternatiivse kestliku mittefossiilse kütuse kasutamine ei ole tehniliselt teostatav;
vi)
fossiilkütuste otsese põletamise tehnoloogia kasutamisega kaasneb kontrollitav ja mõõdetav või hinnatav lõppkasutuse energiasääst, mis on arvutatud kooskõlas käesoleva lisaga;
vii)
tõendid avaldatakse veebisaidi või tehakse avalikult kättesaadavaks kõigile huvitatud kodanikele;
k)
hoonete välispinnal või sees väikesemahuliste taastuvenergia tehnoloogiate kasutuselevõtmise edendamise meetmeid võib võtta arvesse artikli 8 lõike 1 kohaselt nõutava energiasäästu saavutamisel, kui need toovad kaasa kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava lõppkasutuse energiasäästu. Energiasäästu arvutamine peab vastama käesolevale lisale;
l)
päikesesoojuse tehnoloogiate kasutuselevõtmise edendamise meetmeid võib võtta arvesse artikli 8 lõike 1 kohaselt nõutava energiasäästu saavutamisel, kui need toovad kaasa kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava energiasäästu. Päikese soojusenergia tehnoloogia abil päikesekiirgusest toodetud soojuse võib lõppenergia tarbimisest välja jätta;
m)
tõhusamate toodete ja sõidukite kasutuselevõttu kiirendavate poliitikameetmete puhul, mis ei ole alates 1. jaanuarist 2024 rakendatud fossiilkütuste otsepõletamisega seotud meetmed, võib teatada säästu täies ulatuses, kui tõendatakse, et toode või sõiduk võetakse kasutusele enne selle eeldatava keskmise kasutusea möödumist või enne tavapärast väljavahetamisaega ning sääst teatatakse üksnes selle aja kohta, mis eelneb väljavahetatava toote või sõiduki eeldatava keskmise kasutusea möödumisele;
n)
energiatõhususe meetmete kasutuselevõtu edendamisel tagavad liikmesriigid asjakohasel juhul, et järgitakse toodetele, teenustele ja meetmete võtmisele kehtestatud kvaliteedistandardeid ning standardite puudumise korral võetakse need kasutusele;
o)
piirkondadevaheliste kliimaerinevuste arvesse võtmiseks võivad liikmesriigid otsustada kohandada säästu standardväärtusele või otsustada esitada erinevaid energiasääste piirkondadevaheliste temperatuurierinevuste tõttu;
p)
energiasäästu arvutamisel võetakse arvesse meetmete kestust ja energiasäästu aja jooksul kahanemise määra. Energiasäästu arvutamisel võetakse arvesse meetmete kestust ja energiasäästu aja jooksul kahanemise määra. Liikmesriigid võivad kasutada ka muud arvutusmeetodit, mille tulemusena saadakse hinnanguliselt vähemalt sama suur summaarne energiasäästu kogus. Muu arvutusmeetodi kasutamisel peavad liikmesriigid tagama, et kõnealuse muu meetodiga arvutatud summaarne energiasäästu kogus ei ületaks seda energiasäästu kogust, mis saadakse, liites kokku kõikide üksikmeetmete energiasäästu, mis saavutatakse üksikmeetme rakenduskuupäeva ja 2030. aasta vahel. Liikmesriigid kirjeldavad üksikasjalikult määruse (EL) 2018/1999 artikli 3 ja artiklite 7–12 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades muud meetodit ja kehtestatud sätteid, et tagada kõnealuse siduva arvutusnõude täitmine. 3. Liikmesriigid tagavad, et artikli 10 ja artikli 30 lõike 14 kohaselt võetavate poliitikameetmete suhtes järgitakse järgmisi nõudeid:
a)
poliitikameetmed ja üksikmeetmed peavad andma kontrollitava lõpptarbimise energiasäästu;
b)
iga osaleva või volitatud isiku või avaliku sektori rakendusasutuse (vastavalt asjaoludele) vastutus peab olema selgelt kindlaks määratud;
c)
energiasääst, mis saavutatakse või mis tuleb saavutada, tuleb teha kindlaks läbipaistval viisil;
d)
nõutavat energiasäästu kogust või energiasäästu kogust, mis tuleb saavutada poliitikameetmega, tuleb väljendada primaarenergia tarbimise või energia lõpptarbimise kaudu, kasutades artiklis 31 sätestatud alumisi kütteväärtusi või primaarenergia tegureid;
e)
volitatud isikute, osalevate isikute ja avaliku sektori rakendusasutuse saavutatud energiasäästu kohta tuleb esitada ja avalikustada aastaaruanne, nagu ka andmed energiasäästu iga-aastaste suundumuste kohta;
f)
tulemusi tuleb jälgida ja kui edusammud ei ole rahuldavad, tuleb võtta asjakohaseid meetmeid;
g)
ühest üksiktoimingust tulenevat energiasäästu võib teatada ainult üks isik;
h)
tuleb näidata, et teatatud energiasääst on oluliselt saavutatud tänu volitatud või osaleva isiku või avaliku sektori rakendusasutuse tegevusele;
i)
osaleva isiku, volitatud isiku või avaliku sektori rakendusasutuse tegevus ei avalda kahjulikku mõju energiaostuvõimetutele inimestele, vähekaitstud tarbijatele ja asjakohasel juhul sotsiaaleluruumides elavatele inimestele. 4. Artikli 10 kohaste maksustamisalaste poliitikameetmete abil saadud energiasäästu kindlakstegemisel kohaldatakse järgmisi põhimõtteid:
a)
b)
energia maksustamismeetmete mõju arvutamisel kasutatavad lühiajalised hinnaelastsused peavad kajastama energianõudluse reageerimist hinna muutumisele ning need tuleb kujundada kõige värskemate ja esindavamate ametlike andmete alusel, mille allikaid liikmesriigis kohaldatakse ja mis asjakohasel juhul põhinevad sõltumatu instituudi kaasnevatel uuringutel. Kui kasutatakse lühiajalistest elastsustest erinevat hinnaelastsust, selgitavad liikmesriigid, kuidas on energiasäästu hindamiseks kasutatavasse lähtestsenaariumi lisatud muude liidu õigusaktide rakendamisest tulenev energiatõhususe paranemine või kuidas on välditud muudest liidu õigusaktidest tuleneva energiasäästu topeltarvestust;
c)
eraldi arvestatakse kaasnevatest maksustamispoliitika vahenditest, sealhulgas maksusoodustustest või fondi sissemaksest, saadud energiasääst;
d)
lühiajalise elastsuse hinnanguid tuleks kasutada maksustamismeetmetest tuleneva energiasäästu hindamiseks, et vältida kattumist liidu õiguse ja muude poliitikameetmetega;
e)
liikmesriigid määravad kindlaks maksustamise ja samaväärsete meetmete jaotusliku mõju energiaostuvõimetutele inimestele, vähekaitstud tarbijatele ja asjakohasel juhul sotsiaaleluruumides elavatele inimestele ning näitavad ära artikli 24 lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt rakendatud leevendusmeetmete mõju;
f)
liikmesriigid esitavad tõendid, sealhulgas arvutusmeetodid, selle kohta, et kui esineb kattumine energia või süsiniku maksustamise meetmete või direktiivi 2003/87/EC kohase heitkogustega kauplemise mõjuga, siis ei arvestata energiasäästu topelt. 5. Metoodikast teatamine Liikmesriigid teatavad komisjonile kooskõlas määrusega (EL) 2018/1999 üksikasjaliku metoodika energiatõhususkohustuste süsteemide ja alternatiivsete meetmete kasutamiseks ning käesoleva direktiivi artiklite 9 ja 10 ning artikli 30 lõike 14 kohaldamiseks. Teade peab sisaldama järgmist teavet, välja arvatud maksustamise puhul:
a)
artikli 8 lõike 1 esimese lõigu kohaselt nõutav energiasäästu tase või kogu perioodil 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2030 eeldatavalt saavutatav energiasääst;
b)
kuidas artikli 8 lõike 1 esimese lõigu kohaselt nõutava uue energiasäästu arvutatud kogus või eeldatav energiasääst järk-järgult saavutatakse kohustusperioodi jooksul;
c)
kohustatud, osalevad või volitatud isikud või avaliku sektori rakendusasutused;
d)
sihtsektorid;
e)
poliitikameetmed ja üksikmeetmed, sealhulgas iga meetme rakendamisest eeldatavalt saadav kumulatiivse energiasäästu kogus;
f)
poliitikameetmed, programmid või riiklikust energiatõhususe fondist rahastatavad meetmed, mida rakendatakse esmajärjekorras energiaostuvõimetute inimeste, vähekaitstud tarbijate ja asjakohasel juhul sotsiaaleluruumides elavate inimeste seas;
g)
energiasäästu osakaal ja kogus, mis tuleb saavutada energiaostuvõimetute inimeste, vähekaitstud tarbijate ja asjakohasel juhul sotsiaaleluruumides elavate inimeste seas;
h)
kohasel juhul kohaldatud näitajad, artikli 8 lõike 3 kohaselt kehtestatud poliitikameetmete osakaalu aritmeetiline keskmine ja tulemused;
i)
asjakohasel juhul artikli 8 lõike 3 kohaselt rakendatud poliitikameetmete toime ja kahjulik mõju energiaostuvõimetutele inimestele, vähekaitstud tarbijate ja asjakohasel juhul sotsiaaleluruumides elavatele inimestele;
j)
kohustusperioodi kestus energiatõhususkohustuste süsteemide osas;
k)
asjakohasel juhul energiasäästu või kulude vähendamise eesmärgid, mida kohustatud isikud peavad saavutama energiaostuvõimetute inimeste, vähekaitstud tarbijate ja asjakohasel juhul sotsiaaleluruumides elavate inimeste hulgas;
l)
poliitikameetmega ette nähtud üksikmeetmed;
m)
arvutusmeetod, sealhulgas täiendavuse ja olulisuse määramise viis, ning meetodid ja võrdlusalused, mida kasutatakse hinnangulise eeldatava ja suhtelise energiasäästu määramiseks, ning asjakohasel juhul kasutatud alumised kütteväärtused ja ümberarvutustegurid;
n)
meetmete kestus ning kuidas seda arvutatakse või millel see põhineb;
o)
liikmesriigisiseste kliimaerinevustega arvestamiseks valitud lähenemisviis;
p)
artiklites 9 ja 10 ette nähtud meetmete seire- ja kontrollisüsteemid ning see, kuidas tagatakse nende sõltumatus kohustatud, osalevatest ja volitatud isikutest;
q)
maksustamise puhul:
i)
sihtsektorid ja maksumaksjate segment;
ii)
avaliku sektori rakendusasutus;
iii)
eeldatavalt saavutatav energiasääst;
iv)
maksustamismeetme kehtivusaeg;
v)
arvutusmeetod, sealhulgas hinnaelastsuste kasutamine ja teave selle kohta, kuidas need on määratud; ning
vi)
kuidas on välditud kattumist ELi HKSiga kooskõlas direktiiviga 2003/87/EÜ ja kõrvaldatud topeltarvestuse oht. 1. Ülevaade
1.1 Viited1.2 Tuvastatud nõuded1.3 Seotud standardid2. Tuvastatud nõuded
3. Seotud standardid
|