|
Aluspõhimõtted 1.7. Allpool esitatud aluspõhimõtted seostuvad otseselt direktiivi 2014/59/EL nõuetega ning need ei laiene selles direktiivis sätestatud kriisilahenduspõhimõtetele ega kaitsemeetmetele. Nende eesmärk on selgitada, kuidas kriisilahendusasutused saavad neid põhimõtteid ja kaitsemeetmeid arvesse võttes tagada, et võlausaldajad saaksid erinevate konverteerimise määrade abil asjakohasel viisil hüvitatud. 1.8. Aluspõhimõte 1: ühegi võlausaldaja olukord ei tohi olla halvem kui tavalises maksejõuetusmenetluses. Kriisilahendusasutused peaksid püüdma tagada, et konverteerimise määrade kehtestamisel ei koheldaks ühtegi võlausaldajat või aktsionäri halvemini kui juhul, kui nende äriühingu suhtes oleks pärast kriisilahenduse käivitamise otsuse tegemist algatatud riiklik maksejõuetusmenetlus. Nad peaksid oma hinnangus tuginema direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 4 punktide b–g kohaselt hinnatud eeldatavale tegelikule kohtlemisele. Nagu on nõutud direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõikes 8, peaksid nad oma maksejõuetuse juhtudel kohtlemise hinnangus tuginema sellele, kuidas aktsionäride ja võlausaldajate klasse oleks eeldatavalt koheldud, kui äriühing oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses. 1.9. Konverteerimise määrade kehtestamisel kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi või asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamisega seoses peaksid kriisilahendusasutused hindama, kas on piisavalt järgitud ELi põhiõiguste harta kohast õigust omandile. 1.10. Aluspõhimõte 2: võlausaldajate hierarhia. Aluspõhimõtte 1 eesmärkide saavutamiseks peaksid kriisilahendusasutused kehtestama erinevad konverteerimise määrad üksnes kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks või direktiivi 2014/59/EL artiklis 34 sätestatud teiste põhimõtete järgimiseks. Eelkõige peaksid kriisilahendusasutused konverteerimise määrade kehtestamisel püüdma tagada, et - a. esimesena katavad kahjumi kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionärid;
- b. kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu võlausaldajad katavad kahjumi pärast aktsionäre ja vastavalt nende nõuete rahuldamise järjekorrale tavalises maksejõuetusmenetluses, välja arvatud direktiivis 2014/59/EL sõnaselgelt sätestatud juhtudel, ja
- c. sama klassi võlausaldajaid koheldakse võrdselt.
1.11. Konverteerimise määrade kehtestamisel direktiivi 2014/59/EL artiklis 59 sätestatud asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamisega seoses peaksid kriisilahendusasutused lisaks tagama, et kõigepealt katavad kahjumi aktsionärid, et võlausaldajad katavad kahjumi vastavalt nende nõuete rahuldamise järjekorrale tavalises maksejõuetusmenetluses ning et sama klassi võlausaldajaid koheldakse võrdselt, välja arvatud juhul, kui see oleks vastuolus vajadusega järgida ELi põhiõiguste harta kohast õigust omandile. 1.12. Juhised selle kohta, kuidas kriisilahendusasutused peaksid neid aluspõhimõtteid järgima, on esitatud allpool. Hindamine 1.13. Enne kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi või kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamist jätkusuutmatuse ilmnemisel hinnatakse krediidiasutuse või investeerimisühingu varasid ja kohustusi vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 4 punktidele b–g. See peab hõlmama äriühingu varade ja kohustuste õiglast, usaldusväärset ja realistlikku hindamist. 1.14. See hindamine peab andma teavet mitmete kriisilahendusasutuse otsuste tegemiseks, sealhulgas aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide tühistamise või nende väärtuse alandamise ulatuse kohta ning kahjumi suuruse kohta, mida tuleks kriisilahenduse ajal arvesse võtta. Hindamine peaks hõlmama konverteeritud instrumentide omanikele tasuna üle antud või emiteeritud uute aktsiate konverteerimisjärgset omakapitaliväärtust. 1.15. Samuti nõutakse direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõikes 8, et hinnang hõlmaks seda, kuidas aktsionäride ja võlausaldajate klasse oleks eeldatavalt koheldud, kui äriühing oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses. Samuti tuleb teha artikli 74 lõike 2 kohane sõltumatu järelhindamine, et selgitada välja, kas kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kasutamisel koheldi aktsionäre ja võlausaldajaid tegelikult halvemini kui juhul, kui äriühingu suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus (järelhindamine). Aluspõhimõtte 1 kohaldamine: tagada, et ühegi võlausaldaja olukord ei ole halvem kui tavalises maksejõuetusmenetluses 1.16. Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kasutamisel peaksid kriisilahendusasutused kehtestama konverteerimise määrad nii, et pärast kriisilahendusõiguse kasutamist oleks iga aktsionäri või võlausaldaja omakapitali ja võlgade kombineeritud nõuete eeldatav väärtus vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 4 punktide b–g kohaselt tehtud hindamisele võrdne või suurem vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 8 kohaselt tehtud hindamisel saadud eeldatavast väärtusest, kui krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus. 1.17. Direktiivi 2014/59/EL artiklis 59 osutatud allahindamise või konverteerimise õigust võib kasutada eraldi, mitte koos kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendiga ega ühegi muu kriisilahenduse vahendiga. Sellisel juhul peaksid kriisilahendusasutused, kui nad otsustavad kasutada erinevaid konverteerimise määrasid, kehtestama konverteerimise määrad nii, et iga aktsionäri või võlausaldaja eeldatava tegeliku kohtlemise (mis on pärast kriisilahendusõiguse kasutamist määratud kindlaks nende omakapitali ja võlgade kombineeritud nõuete väärtuse alusel vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 4 punktide b–g kohaselt tehtud hindamisele) tulemuseks oleks eeldatavalt võrdne või suurem väärtus võrreldes vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 8 kohaselt tehtud hindamisel saadud eeldatava väärtusega, kui krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, eesmärgiga järgida vajalikus ulatuses põhiõigust omandile. 1.18. Kui võlausaldajate nõuded on täielikult alla hinnatud, ei ole nende nõuetel enam mingit väärtust. Kui kohustus või muu instrument konverteeritakse omakapitaliks, võib omakapitali nõue olla suurema, väiksema või sama väärtusega kui algne konverteeritud võlanõue. Selle omakapitali nõude väärtus peab moodustama osa võlausaldaja tegeliku kohtlemise hinnangust. 1.19. Kui selle omakapitali hinnanguline koguväärtus, mille mõjutatud võlausaldajad saavad pärast allahindamist ja konverteerimist, on suurem kui allahinnatud või omakapitaliks konverteeritud võlanõuete kogusumma, saab erinevaid konverteerimise määrasid kohaldamata järgida aluspõhimõtet 1. 1.20. Kui selle omakapitali eeldatav koguväärtus, mille mõjutatud võlausaldajad saavad pärast allahindamist ja konverteerimist, on väiksem kui allahinnatud või omakapitaliks konverteeritud võlanõuete kogusumma, võivad olla vajalikud erinevad konverteerimise määrad. 1.21. Kui on vaja kehtestada erinevad konverteerimise määrad, et vältida olukorda, kus võlausaldaja kannab suuremat kahjumit kui maksejõuetusmenetluses, või et kaitsta põhiõigust omandile või saavutada muid kriisilahenduse eesmärke, tuleks konverteerimise määrad kehtestada nii, et kõrgema nõudeõiguse järguga võlausaldajad ei kannaks suuremat kahjumit kui maksejõuetusmenetluses, või nii, et põhiõigus omandile oleks kaitstud. Kriisilahendusasutused ei tohiks kehtestada erinevaid konverteerimise määrasid, millega kõrgema nõudeõiguse järguga võlausaldajatele kantakse üle rohkem väärtust, kui on vajalik aluspõhimõtte 2 järgimiseks, et vältida olukorda, kus selline võlausaldaja kannab suuremat kahjumit kui maksejõuetusmenetluses, või et kaitsta põhiõigust omandile või muid kriisilahenduse eesmärke. 1.22. Seega peaksid kõik võlausaldajad, kelle nõue on täielikult omakapitaliks konverteeritud, saama vähemalt sama suures eeldatavas väärtuses omakapitali, mida nad oleksid eeldatavalt saanud maksejõuetusmenetluse korral. 1.23. Seega peaksid kõik võlausaldajad, kelle nõue on vaid osaliselt omakapitaliks konverteeritud, saama vähemalt sama suures eeldatavas väärtuses omakapitali, mida nad oleksid eeldatavalt saanud sisse nõuda maksejõuetusmenetluse korral, miinus nende järelejäänud võlanõude eeldatav väärtus. Aluspõhimõtte 2 kohaldamine: artiklis 34 sätestatud muude kriisilahenduse põhimõtete järgimine 1.24. Asutused peaksid kehtestama konverteerimise määrad, et võimalikult suures ulatuses ning võlausaldajate kaitsemeetmeid ja põhilisi omandiõigusi järgides tagada võlausaldajate hierarhia täielik järgimine. See tähendab, et kui teatud võlausaldajate klass katab eeldatavalt kahjumi – ehk kui pärast kriisilahendusõiguse kasutamist on järelejäänud võla- ja omakapitali nõuete koguväärtus vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 4 punktide b–g kohaselt tehtud hindamisele väiksem kui selle klassi nõuete väärtus enne kriisilahendust –, peaks kriisilahendusasutus kehtestama kõigile madalama nõudeõiguse järguga kohustustele ja instrumentidele konverteerimise määra, mis võrdub nulliga või peaaegu nulliga. 1.25. See tähendab, et esimesena katavad kahjumi aktsionärid. Kriisilahenduse abil säilitatud mis tahes väärtus jaotatakse kõigepealt vastavalt kõrgema nõudeõiguse järguga ning allutatud võlausaldajate nõuetele. Sel juhul on erinevate konverteerimise määrade eesmärk tagada, et võlausaldajad katavad kahjumi pärast aktsionäre vastavalt nõuete rahuldamisjärgule maksejõuetusmenetluses. Konverteerimise määrad võib aga kehtestada ka nii, et need võimaldavad algsetel aktsionäridel (ja aktsionäridel, kelle nõuded tulenevad asjaomaste kapitaliinstrumentide konverteerimisest jätkusuutmatuse ilmnemisel) säilitada mõned positiivse väärtusega nõuded, või nii, et omakapital jagatakse teatavas vahekorras kahe või enama võlausaldajate klassi vahel. Aktsionäridel võiks olla võimalik säilitada mõned positiivse väärtusega nõuded juhul, kui puudub võlausaldajate nõuete allahindamise vajadus, st kui kohustuste ja nõudeõiguste teisendamisel on vajalik üksnes konverteerimine. 1.26. Omakapitali saaks teatavas vahekorras kahe või enama võlausaldajate klassi vahel jagada juhul, kui ühe võlausaldajate klassi kohustused on täielikult konverteeritud omakapitaliks, aga neid on vaja veel konverteerida, ning ülejäänud võlausaldajate klasside kohustuste osaline või täielik konverteerimine ei lõppenud kahjumiga (st seda enam rahuldatakse kõrgema nõudeõiguse järguga võlausaldajate võla- ja omakapitali nõuded koguväärtuses, mis võrdub vähemalt nende algsete võlanõuete väärtusega). Lõppsätted 1.27. Kriisilahendusasutused peaksid kohaldama erinevaid konverteerimise määrasid üksnes juhul, kui see on vajalik eespool kirjeldatud aluspõhimõtete järgimiseks. Kui võlausaldajate kaitsemeetmete või põhiliste omandiõiguste kaitsmisega seoses puuduvad märkimisväärsed probleemid ning kui kriisilahendusasutused leiavad, et ühesuguste konverteerimise määrade kohaldamine vastab artiklis 34 sätestatud põhimõtetele ning aitab saavutada kriisilahenduseesmärke, ei tohiks olla mingit vajadust erinevate konverteerimise määrade järele. 1.28. Erinevate konverteerimise määrade kohaldamisel peaksid asutused kehtestama konverteerimise määrad nii, et nad oleksid piisavalt kindlad, et madalama nõudeõiguse järguga võlausaldajad või aktsionärid ei jää halvemasse seisu kui maksejõuetuse korral (kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise korral) ning et nende põhilised omandiõigused on kaitstud. See tähendab, et kõrgema nõudeõiguse järguga võlausaldajate konverteerimise määrad ei tohiks olla ebaproportsionaalselt kõrged. Tulu oleks ebaproportsionaalne, kui direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 8 kohaselt tehtud hindamise alusel eeldataks, et nende võlausaldajate nõuete väärtus on märkimisväärselt suurem.
|