1. Kui pädevad asutused hindavad, kas finantsinstitutsiooni sisemudelit rakendatakse seoses määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 325bc osutatud osalise eeldatava puudujäägi näitajate arvutamisega terviklikult, nagu on nõutud sama määruse artikli 325bi lõikes 1, siis teevad nad järgmist:
a)
kontrollivad, kas hinnangufunktsioon, mida finantsinstitutsioon kasutab eeldatava puudujäägi riskinäitajate hindamiseks, on kontseptuaalselt usaldusväärne ja piisavalt täpne;
b)
kontrollivad, kas osalise eeldatava puudujäägi näitajate
ja
arvutamisel kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 325bc lõikega 1 teeb finantsinstitutsioon kindlaks konkreetse positsiooni riskitegurite tegeliku likviidsusperioodi, võttes arvesse positsiooni tähtaega, kooskõlas kõnealuse määruse artikli 325bd lõikega 4;
c)
kontrollivad, kas finantsinstitutsioon on määruse (EL) nr 575/2013 artikli 325bi lõike 1 punktis e osutatud sisemiste põhimõtete osana määranud kindlaks objektiivsed kriteeriumid, mis on sobilikud, et valida riskitegurid, mis moodustavad kõnealuse määruse artikli 325bc lõike 2 punktis a osutatud modelleeritavate riskitegurite alamkogumi;
d)
kontrollivad, kas riskitegureid, mis ei kuulu modelleeritavate riskitegurite alamkogumisse, mille finantsinstitutsioon on kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 325bc lõike 2 punktiga a valinud, hoitakse
ja
arvutamise ajal muutumatuna;
e)
kontrollivad, kas
arvutamiseks kasutatud meetodid ja
arvutamiseks kasutatud meetodid on samad, v.a erinevused, mis on vajalikud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 325bc lõigetes 2–4 sätestatud nõuete täitmiseks;
kontrollivad stressiperioodi kindlaks määramise puhul, kas stressiperioodi kindlaks määramiseks testitud 12kuulised libisevad vahemikud algavad vähemalt 1. jaanuaril 2007, nagu on osutatud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 325bc lõike 2 punktis c, ja et finantsinstitutsiooni sisemistes põhimõtetes täpsustatakse osalise eeldatava puudujäägi näitajate arvutamise stressiperioodi ajakohastamise sagedus ning muud selle ajakohastamist käivitavad kohaldatavad kriteeriumid.
Punkti e kohaldamisel peavad pädevad asutused saama ülevaate erinevustest meetodites, mida finantsinstitutsioon kasutab hiljutise 12kuulise perioodi ja stressiperioodi alusel kalibreeritud osalise eeldatava puudujäägi näitajate arvutamiseks, ning kontrollivad, et need erinevused ei lähe kaugemale sellest, mida on vaja määruses (EL) nr 575/2013 sätestatud nõuetele vastavuse saavutamiseks.
Punkti g kohaldamisel kontrollivad pädevad asutused muu hulgas varasemate ajakohastuste alusel, kas stressiperioodi ajakohastatakse vähemalt kord kvartalis, ja et finantsinstitutsioon on võtnud arvesse kõiki sisemistes põhimõtetes kindlaks määratud kriteeriume.
2. Lõike 1 punkti a kohaldamisel teevad pädevad asutused järgmist:
a)
kontrollivad viisi, kuidas finantsinstitutsioon valib oma kasutatava hinnangufunktsiooni, ja analüüsi, millele selle valiku tegemisel tuginetakse;
b)
kontrollivad, kas eeldatava puudujäägi hinnangufunktsioon vastab kas määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 325bf osutatud VaR meetodiga saadud riskihinnangu väärtuste hinnangufunktsiooni täisosale, mis on kõrvalekalde tõenäosuse funktsioon nullist üheni, millest on maha arvatud asjakohane usaldatavustase, ja mis on jagatud ühega, millest on lahutatud asjakohane usaldatavustase, või valitud konservatiivsemale näitajale;
c)
võivad võrrelda finantsinstitutsiooni kasutatud VaR meetodiga saadud riskihinnangu ja eeldatava puudujäägi hinnangufunktsioone tabelis 1 esitatud hinnangufunktsioonidega;
Tabel 1
VaR meetodiga saadud riskihinnangu hinnangufunktsioonid
Eeldatava puudujäägi hinnangufunktsioonid
;
kus
tähistab i-ndat kõige väiksemat väärtust hindamiseks kasutatavas valimis , st on kasumi ja kahju valimi kõige suurem kahju ja üldjuhul suur negatiivne number;
N on väärtuste arv valimis
, mida kasutatakse hindamiseks;
α on kõrvalekalde tõenäosus, s.o üks miinus usaldatavustase;
on argumendi täisarvuline osa;
, kusjuures eeldatava puudujäägi puhul eeldatakse, et , st arvutatakse valimi vasakpoolset ääreala;
, kusjuures eeldatava puudujäägi puhul eeldatakse, et , s.o rohkem kui üks kahju on kasumi ja kahju valimi α äärealas;
.
d)
kui eeldatava puudujäägi riskinäitajate arvutus põhineb Monte Carlo simulatsioonidel, siis kontrollivad, kas simulatsioonide arv tagab koondumise stabiilsete tulemuste poole.
Punkti d kohaldamisel vaatavad pädevad asutused läbi testid, mille finantsinstitutsioon on teinud simulatsioonide arvu määramiseks, ning statistilised testid, millega tagatakse, et simulatsiooni koostamiseks kasutatud järjestuste juhuslikkus on nõuetekohane. Kui pädev asutus on seisukohal, et need testid ei ole piisavad, siis võib ta kasutada lõikes 4 osutatud hindamismeetodit.
3. Lõike 1 punkti b kohaldamisel teevad pädevad asutused järgmist:
a)
nõuda, et finantsinstitutsioon esitaks Monte Carlo statistilise vea 95 % usaldatavustasemega, ning kontrollida, kas kõnealuse statistilise vea mõõtmiseks kasutatud meetod on usaldusväärne;
b)
nõuavad, et finantsinstitutsioon arvutaks eeldatava puudujäägi riskinäitajad mitme erineva allika alusel, kui kõik muud eeldused on samad;
c)
hindavad, kas erinevused erineva allikaga eeldatavates puudujäägi riskinäitajates, mis tulenevad punkti b kohasest arvutusest, on kooskõlas punktis a osutatud statistilise veaga;
d)
kui pädevad asutused on seisukohal, et punktis c osutatud tulemused ei ole kooskõlas, siis hindavad nad kõnealuse ebakõla põhjust ning simulatsioonide arvu, mida on vaja, et tagada, et statistiline viga on alla 5 %.
4. Lõike 1 punkti c kohaldamisel teevad pädevad asutused järgmist:
a)
hangivad ülevaate finantsinstitutsiooni valitud riskiteguritest ja kontrollivad järgmist:
i)
kas kriteeriumidega tagatakse valitud modelleeritavate riskitegurite tüüpide piisav kaetus võrreldes kõigi modelleeritavate riskiteguritega, millega finantsinstitutsioon kokku puutub;
ii)
kas kriteeriumid on sellised, et määruse (EL) nr 575/2013 artikli 325bc lõike 2 punktis a osutatud künnis eeldatavasti aja jooksul ületatakse;
iii)
kas finantsinstitutsioon testib modelleeritavate riskitegurite alternatiivseid alamkogumeid, tagamaks et kõnealune valik ei põhjusta omavahendite nõuete alahindamist;
iv)
kas finantsinstitutsioon eelistab oma valikus neid riskitegureid, mille jaoks on stressiperioodil andmed olemas, riskiteguritele, mille jaoks kasutatakse asendajaid, ning kui see ei ole nii, siis hindavad pädevad asutused, miks finantsinstitutsioon seda kriteeriumi ei rakendanud ning kas erinev valik parandaks piiramata ja osalise eeldatava puudujäägi näitajate kvaliteeti;
b)
kontrollivad, kas juhul, kui positsiooni tähtaeg on lühem kui kümme päeva, on kõigi riskitegurite tegelikuks likviidsusperioodiks määratud kümme päeva, ning ega kõnealused positsioonid ei mõjuta
arvutamist
jaoks;
c)
kui positsiooni tähtaeg on Mat päeva ja
, siis kontrollivad, kas:
i)
selle likviidsusperioodiga
positsiooni kõigile riskiteguritele on määratud tegelik likviidsusperiood, mis on kõige lühem likviidsusperiood määruse (EL) nr 575/2013 artikli 325bc lõike 1 tabelis 1 esitatud likviidsusperioodidest ja on suurem kui Mat või sellega võrdne;
ii)
see positsioon ei mõjuta
arvutamist kõigi j jaoks, mis vastab likviidsusperioodile, mis on pikem kui kõige lühem määruse (EL) nr 575/2013 artikli 325bc lõike 1 tabelis 1 esitatud likviidsusperiood ja on suurem kui Mat või sellega võrdne;
d)
kontrollivad, kas juhul, kui positsiooni tähtaeg on Mat päeva ja
, siis on finantsinstitutsioon määranud selle positsiooni kõik riskitegurid tegelikule likviidsusperioodile, mis vastab riskiteguritele määratud likviidsusperioodile SubCatLH;
e)
kontrollivad, kas finantsinstitutsioon hoiab
arvutamisel muutumatuna riskitegurid, mille tegelik likviidsusperiood on lühem kui indeksile j vastav likviidsusperiood.
Punkti a alapunkti ii kohaldamisel hindab pädev asutus, mil määral finantsinstitutsioon ületas künnist eelmistes kvartalites.
Punkti a alapunkti iii kohaldamisel võivad pädevad asutused juhul, kui nad ei pea finantsinstitutsiooni poolset alternatiivsete alamkogumite testimist piisavaks, nõuda, et finantsinstitutsioon testiks alternatiivseid alamkogumeid ja hindaks, kas alternatiivsed valikud tekitavad omavahendite nõuete seisukohast olulised erinevused.
