|
+V LISA ARTIKLIS 15 NIMETATUD TÕENDAMISKRITEERIUMID |
V LISA ARTIKLIS 15 NIMETATUD TÕENDAMISKRITEERIUMID
V LISA ARTIKLIS 15 NIMETATUD TÕENDAMISKRITEERIUMID A OSA – Paiksetest käitistest tulenevate heitkoguste tõendamine Üldpõhimõtted 1. Igast I lisas loetletud tegevusalast tulenevaid heitkoguseid tuleb tõendada. 2. Tõendamisel võetakse arvesse artikli 14 lõikele 3 vastavat aruannet ja eelneva aasta seireandmeid. Tõendamisel käsitletakse järelevalvesüsteemide usaldusväärsust, usutavust ja täpsust ning heitkogustega seotud andmeid ja teavet, eelkõige:
a)
esitatud andmeid tegevuse kohta ja seonduvaid mõõtmisi ja arvutusi;
b)
►C3 heitekoefitsientide ◄ valikut ja kasutamist;
c)
arvutusi, mille tulemusel määratakse üldised heitkogused; ja
d)
kui kasutatakse mõõtmist, mõõtmismetoodika valiku ja kasutamise asjakohasust. 3. Teatatud heitkoguseid võib tõendada üksnes juhul, kui usaldusväärsed ja usutavad andmed võimaldavad heitkoguseid piisava kindlusega määrata. Piisava kindluse saavutamiseks peab käitaja näitama, et:
a)
esitatud andmetes ei esine vastuolusid;
b)
andmete kogumine on toimunud kooskõlas kehtivate teadusstandarditega; ja
c)
käitiste asjaomased registrid on täielikud ja järjepidevad. 4. Tõendajale tagatakse juurdepääs kõikidele tõendamise objektiga seotud tegevuskohtadele ja andmetele. 5. Tõendaja võtab arvesse, kas käitis on registreeritud ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi (EMAS). Metoodika Strateegiline analüüs 6. Tõendamise aluseks on igasuguse käitises tehtava tegevuse strateegiline analüüs. See eeldab, et tõendajal on ülevaade kõikidest tegevusaladest ja nende olulisusest heitkoguste seisukohast. Protsessi analüüs 7. Esitatud teabe tõendamine toimub võimaluse korral käitise tegevuskohas. Tõendaja teeb esitatud andmete usaldusväärsuse kindlakstegemiseks pistelisi kontrolle. Riskianalüüs 8. Tõendaja hindab kõiki käitise heitkoguste allikaid, et teha kindlaks iga käitise ►C3 koguheidet ◄ mõjutavat allikat käsitlevate andmete usaldusväärsus. 9. Analüüsi alusel määratleb tõendaja selgelt suurema eksimise ohuga allikad ja muud järelevalve- ja aruandlusmenetluse aspektid, mis võivad tõenäoliselt üldiste heitkoguste määramisega seotud vigade tekkimisele kaasa aidata. See hõlmab eelkõige ►C3 heitekoefitsientide ◄ valikut ja eri allikatest pärinevate heitkoguste taseme määramiseks vajalikke arvutusi. Erilist tähelepanu pööratakse suure eksimise ohuga allikatele ja järelevalvemenetluse eespool nimetatud aspektidele. 10. Tõendaja võtab arvesse kõiki tõhusaid riskide ohjamise meetodeid, mida käitaja ebakindluse vähendamiseks kasutab. Aruandmine 11. Tõendaja koostab valideerimisprotsessi aruande, milles märgitakse, kas artikli 14 lõikele 3 vastav aruanne on rahuldav. Kõnealuses aruandes täpsustatakse kõik tehtava töö seisukohast olulised küsimused. Kui tõendaja arvates ei ole ►C3 koguheite ◄ hulk esitatud märkimisväärselt ebatäpselt, võib koostada deklaratsiooni, et artikli 14 lõikele 3 vastav aruanne on rahuldav. Tõendaja pädevusele esitatavad miinimumnõuded 12. Tõendaja on käitajast sõltumatu, täidab oma ülesandeid usaldusväärselt, objektiivselt ja professionaalselt ning tunneb:
a)
käesoleva direktiivi sätteid, samuti asjaomaseid standardeid ja suuniseid, mille komisjon on artikli 14 lõike 1 kohaselt vastu võtnud;
b)
tõendatavate tegevusaladega seotud õigusnorme; ja
c)
käitise heitkoguste kõikide allikatega, eelkõige andmete kogumise, mõõtmise, arvutamise ja esitamisega seotud teabe kujunemist. B OSA – Lennutegevustest tulenevate heitkoguste tõendamine 13. Lisas sätestatud üldpõhimõtteid ja metoodikat kohaldatakse I lisas nimetatud lennutegevuste alla kuuluvate lendude heitkoguste aruannete tõendamisel. Sel eesmärgil:
a)
käsitatakse lõikes 3 tehtud viidet käitajale viitena õhusõiduki käitajale ning nimetatud lõike punktis c tehtud viidet käitisele käsitatakse viitena õhusõidukile, mida kasutatakse aruandega hõlmatud lennutegevuste sooritamiseks;
b)
käsitatakse lõikes 5 tehtud viidet käitisele viitena õhusõiduki käitajale;
c)
käsitatakse lõikes 6 tehtud viidet käitises teostatud tegevustele viitena aruandega hõlmatud lennutegevustele, mille teostab õhusõiduki käitaja;
d)
käsitatakse lõikes 7 tehtud viidet käitise tegevuskohale viitena tegevuskohale, mida õhusõiduki käitaja kasutab aruandega hõlmatud lennutegevuste sooritamiseks;
e)
käsitatakse lõigetes 8 ja 9 tehtud viiteid käitise heitkoguste allikale viidetena õhusõidukitele, mille eest vastutab õhusõiduki käitaja, ning
f)
käsitatakse lõigetes 10 ja 12 tehtud viiteid käitajale viidetena õhusõiduki käitajale. Lennutegevusest tulenevate heitkoguste aruande tõendamise lisasätted 14. Tõendaja teeb eelkõige kindlaks, et:
a)
kõik lennud, mis kuuluvad I lisas nimetatud lennutegevuste alla, on arvesse võetud. Selle ülesande täitmisel on tõendajale abiks lennuplaani andmed ja muud õhusõiduki käitaja liiklemist käsitlevad andmed, sealhulgas kõnealuse käitaja poolt nõutud Eurocontroli andmed;
b)
valitseb üldine järjepidevus kütuse kogukulu andmete ja lennutegevust sooritavale õhusõidukile ostetud või muul viisil hangitud kütuse andmete vahel. Artiklite 3e ja 3f kohaldamiseks esitatud tonnkilomeetrite andmete tõendamise lisasätted 15. Käesolevas lisas sätestatud üldpõhimõtteid ja artikli 14 lõike 3 kohaste heitkoguste aruannete tõendamise metoodikat kohaldatakse vajaduse korral ka vastavalt tonnkilomeetrite andmete tõendamisel. 16. Tõendaja teeb eelkõige kindlaks, et käitaja artikli 3e lõike 1 ja artikli 3f lõike 2 kohaselt esitatavas taotluses on arvesse võetud ainult selliseid lende, mis on tegelikult toimunud ja kuuluvad I lisas nimetatud lennutegevuste alla ning mille eest vastutab õhusõiduki käitaja. Selle ülesande täitmisel on tõendajale abiks õhusõiduki käitaja liiklemist käsitlevad andmed, sealhulgas kõnealuse käitaja poolt nõutud Eurocontroli andmed. Lisaks teeb tõendaja kindlaks, et õhusõiduki käitaja esitatud nimikoormus vastab kõnealuse käitaja nimikoormuste registrile, mida ta peab ohutuse eesmärgil. C OSA III lisas osutatud tegevusalale vastavate heitkoguste tõendamine Üldpõhimõtted 1. III lisas osutatud tegevusele vastavad heitkogused tuleb tõendada. 2. Tõendamisel võetakse arvesse artikli 14 lõikele 3 vastavat aruannet ja eelneva aasta seireandmeid. Käsitletakse seiresüsteemide usaldusväärsust, usutavust ja täpsust ning heitkogustega seotud esitatud andmeid ja teavet, eelkõige:
a)
tarbimisse lubatud kütuseid ja nendega seotud arvutusi;
b)
heitekoefitsientide valikut ja kasutamist;
c)
arvutusi, mille tulemusel määratakse kindlaks üldine heitkogus. 3. Teatatud heitkoguseid võib tõendada üksnes juhul, kui usaldusväärsed ja usutavad andmed võimaldavad heitkoguseid piisava kindlusega kindlaks määrata. Piisava kindluse saavutamiseks peab reguleeritud üksus näitama, et:
a)
esitatud andmetes ei esine vastuolusid;
b)
andmete kogumine on toimunud kooskõlas kehtivate teadusstandarditega ning
c)
reguleeritud üksuse asjaomased registrid on täielikud ja järjepidevad. 4. Tõendajale tagatakse juurdepääs kõikidele tõendamise objektiga seotud tegevuskohtadele ja andmetele. 5. Tõendaja võtab arvesse, kas reguleeritud üksus on registreeritud ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS). Metoodika Strateegiline analüüs 6. Tõendamine põhineb kõigi reguleeritud üksuse poolt tarbimisse lubatud kütuste koguste strateegilisel analüüsil. Selleks peab tõendajal olema ülevaade kõigist tegevustest, mille kaudu reguleeritud üksus kütuseid tarbimisse lubab, ja nende olulisusest heitkoguste seisukohast. Protsessi analüüs 7. Esitatud andmete ja teabe tõendamine toimub asjakohasel juhul reguleeritud üksuse tegevuskohas. Tõendaja teeb esitatud andmete ja teabe usaldusväärsuse kindlakstegemiseks pistelisi kontrolle. Riskianalüüs 8. Tõendaja hindab kõiki reguleeritud üksuse poolt kütusete tarbimisse lubamiseks kasutatavaid viise, et hinnata reguleeritud üksuse üldist heitkogust käsitlevate andmete usaldusväärsust. 9. Selle analüüsi alusel nimetab tõendaja selgelt võimalikud suurema veariskiga elemendid ning muud seire- ja aruandluskorra aspektid, mis võivad tõenäoliselt üldise heitkoguse kindlaksmääramisega seotud vigade tekkimisele kaasa aidata. See hõlmab eelkõige eri allikatest pärinevate heitkoguste taseme kindlaksmääramiseks vajalikke arvutusi. Erilist tähelepanu pööratakse suure veariskiga elementidele ja seirekorra eespool nimetatud aspektidele. 10. Tõendaja võtab arvesse kõiki tõhusaid riskikontrollimeetodeid, mida reguleeritud üksus ebakindluse vähendamiseks kasutab. Aruanne 11. Tõendaja koostab tõendamisprotsessi aruande, milles märgitakse, kas artikli 14 lõikele 3 vastav aruanne on rahuldav. Kõnealuses aruandes esitatakse kõik tehtud töö seisukohast olulised küsimused. Kui tõendaja arvates ei ole koguheidet oluliselt väärkajastatud, võib esitada deklaratsiooni, et artikli 14 lõikele 3 vastav aruanne on rahuldav. Tõendaja pädevusele esitatavad miinimumnõuded 12. Tõendaja on reguleeritud üksusest sõltumatu, täidab oma ülesandeid usaldusväärselt, objektiivselt ja professionaalselt ning tunneb:
a)
käesoleva direktiivi sätteid, samuti asjaomaseid standardeid ja suuniseid, mille komisjon on artikli 14 lõike 1 kohaselt vastu võtnud;
b)
tõendatavate tegevusaladega seotud õigus- ja haldusnorme ning
c)
reguleeritud üksuse poolt kütuste tarbimisse lubamiseks kasutatavate viisidega, eelkõige andmete kogumise, mõõtmise, arvutamise ja esitamisega seotud teabe saamist. 1. Ülevaade
1.1 Viited1.2 Tuvastatud nõuded1.3 Seotud standardid2. Tuvastatud nõuded
3. Seotud standardid
|