|
+Artikkel 180 1. |
Artikkel 180 1.►M17 Reitinguklasside või kogumitega seotud riskiparameetrite kvantifitseerimisel kohaldavad finantsinstitutsioonid keskvalitsuste ja keskpankade, piirkondlike valitsuste, kohalike omavalitsuste ja avaliku sektori asutuste, finantsinstitutsioonide ning äriühingute vastu olevate nõuete puhul järgmisi makseviivituse tõenäosuse hindamise erinõudeid: ◄
a)
►C11 finantsinstitutsioonid ◄ hindavad makseviivituse tõenäosusi võlgniku reitinguklasside lõikes pikaajalise vaatlusperioodi üheaastaste makseviivituse määrade keskmise alusel. Makseviivituse tõenäosuse hinnangud suure finantsvõimendusega võlgnike puhul või võlgnike puhul, kelle varad on valdavalt kaubeldavad varad, kajastavad alusvara tulemusnäitajaid, võttes aluseks stressiolukorra volatiilsuse perioodid;
b)
äriühingute vastu olevate ostetud nõuete puhul võivad ►C11 finantsinstitutsioonid ◄ hinnata oodatava kahju määra (EL) võlgniku reitinguklassi lõikes pikaajalise vaatlusperioodi üheaastaste realiseerunud kahjumäärade keskmise alusel;
c)
kui ►C11 finantsinstitutsioon ◄ tugineb äriühingute vastu olevate ostetud nõuete makseviivituse tõenäosuste ja makseviivitusest tingitud kahjumäärade pikaajalise keskmise hinnangu tuletamisel oodatava kahju määra hinnangule ning makseviivituse tõenäosuse või makseviivitusest tingitud kahjumäära asjakohasele hinnangule, peab kogukahju hindamise protsess vastama üldistele makseviivituse tõenäosuse ja makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamise standarditele, mis on sätestatud käesolevas osas, ja tulemus peab vastama artikli 181 lõike 1 punktis a sätestatud makseviivitusest tingitud kahjumäära põhimõttele;
d)
►C11 finantsinstitutsioonid ◄ kasutavad makseviivituse tõenäosuse hindamise tehnikaid ainult koos toetava analüüsiga. ►C11 Finantsinstitutsioonid ◄ võtavad arvesse subjektiivsete kaalutluste tähtsust eri tehnikate tulemuste kombineerimisel ning tehnikatest ja teabest tulenevate piirangute tõttu tehtavatel korrigeerimistel;
e)
kui finantsinstitutsioon kasutab makseviivituse tõenäosuse hindamisel andmeid sisemiste makseviivituste esinemise kohta, peavad hinnangud kajastama kehtivaid laenude väljastamise standardeid ning erinevusi andmete aluseks olnud reitingusüsteemi ja hetkel kasutatava reitingusüsteemi vahel; kui laenude väljastamise standardid või reitingusüsteemid on muutunud, lisab finantsinstitutsioon pärast asjakohase korrigeerimise tegemist suurema konservatiivsusmarginaali oma makseviivituse tõenäosuse hinnangutesse seoses eeldatava hinnangute veavahemikuga, mida asjaomane korrigeerimine veel ei hõlma;
f)
kui ►C11 finantsinstitutsioon ◄ seob oma sisemised reitinguklassid krediidikvaliteeti hindava asutuse või sarnase organisatsiooni kasutatava reitinguskaalaga või kaardistab need kõnealusel skaalal ning seejärel määrab oma reitinguklassidele kõnealuse välise organisatsiooni reitinguklasside puhul esinenud makseviivituse määra, tuginetakse kaardistamisel sisemiste reitingukriteeriumide ja välise organisatsiooni kasutatavate kriteeriumide võrdlusele ning mis tahes ühiste võlgnike sise- ja välisreitingu võrdlusele. Kaardistamise meetodis ja alusandmetes tuleb vältida moonutusi ja vastuolusid. Kvantifitseerimiseks kasutatavate andmete aluseks olevad väliste organisatsioonide kriteeriumid keskenduvad vaid makseviivituse riskile ega kajasta tehingu tunnuseid. ►C11 Finantsinstitutsiooni ◄ analüüs sisaldab kasutatud makseviivituse määratluste võrdlust kooskõlas artiklis 178 esitatud nõuetega. ►C11 Finantsinstitutsioon ◄ dokumenteerib kõnealuse kaardistamise põhimõtted;
g)
kui finantsinstitutsioon kasutab makseviivituse prognoosimisel statistilisi mudeleid, on tal lubatud hinnata makseviivituse tõenäosusi kui kõnealusesse reitinguklassi kuuluvate üksikvõlgnike makseviivituse tõenäosuse hinnangute aritmeetilist keskmist. Makseviivituse tõenäosuse mudelite kasutamine finantsinstitutsiooni poolt sellisel eesmärgil peab vastama artiklis 174 sätestatud standarditele;
h)
olenemata sellest, kas finantsinstitutsioon kasutab makseviivituse tõenäosuse hindamisel väliseid, sisemisi või koondatud andmeallikaid või nende kolme kombinatsiooni, peab kasutatava ajaloolise vaatlusperioodi pikkus olema vähemalt ühe allika puhul vähemalt viis aastat;
i)
olenemata makseviivituse tõenäosuse hindamiseks kasutatavast meetodist peavad finantsinstitutsioonid hindama makseviivituse tõenäosust igas reitinguklassis, tuginedes varem täheldatud üheaastasele makseviivituse määrale, mis on võlgnike arvul põhinev (arvuga kaalutud) aritmeetiline keskmine; muud meetodid, sealhulgas riskipositsioonidega kaalutud keskmised, ei ole lubatud. Käesoleva lõike esimese lõigu punkti h kohaldamisel, kui kättesaadav vaatlusperiood on mis tahes allika puhul pikem ja need andmed on asjakohased, kasutatakse seda pikemat perioodi. Andmed sisaldavad esinduslikku valimit majandustsükli headest ja halbadest aastatest, mis on riskipositsiooni liigi puhul asjakohased. Pädevate asutuste loal võivad finantsinstitutsioonid, kes ei ole saanud pädevatelt asutustelt artikli 143 kohast luba kasutada makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnangut või sisereitingute meetodi kohast tehingute ümberhindlustegurit, kasutada sisereitingute meetodi rakendamisel asjakohaseid kaheaastase perioodi andmeid. Kõnealust perioodi pikendatakse igal aastal ühe aasta võrra seni, kuni asjaomased andmed hõlmavad vähemalt viit aastat. 1. Ülevaade
1.1 Viited1.2 Tuvastatud nõuded1.3 Seotud standardid2. Tuvastatud nõuded
3. Seotud standardid
|