|
+III LISA Proovivõtukohtade asukoht ja miinimumarv välisõhus sisalduvate saasteainete kontsentratsioonide ning sadestumise määra mõõtmiseks |
III LISA Proovivõtukohtade asukoht ja miinimumarv välisõhus sisalduvate saasteainete kontsentratsioonide ning sadestumise määra mõõtmiseksIII LISA Proovivõtukohtade asukoht ja miinimumarv välisõhus sisalduvate saasteainete kontsentratsioonide ning sadestumise määra mõõtmiseks I. Makrotingimused Proovivõtukohtade paigutus tuleks valida selliselt, et oleks tagatud andmed: — piirkondade ja aglomeraatide nende alade kohta, kus elanikkond puutub tõenäoliselt otseselt või kaudselt kokku saasteainetega, mille kalendriaasta keskmisena arvutatud kontsentratsioon on kõrgeim; — elanikkonna saasteainetega kokkupuutumise määra kohta piirkondade või aglomeraatide muudel aladel; — sadestumise määra kohta, mis iseloomustab elanikkonna kaudset kokkupuudet saasteainetega toiduahela kaudu. Üldiselt tuleks proovivõtukohad paigutada selliselt, et oleks välditud mõõtmine üksteise vahetus naabruses olevates väga väikestes mikrokeskkondades. Üldjoontes peaks proovivõtukoha proovid iseloomustama õhu kvaliteeti ümbritseval alal, mis ei ole väiksem kui 200 m2 liikluse mõju uurimise korral, mis on võimalusel vähemalt 250 m × 250 m tööstusalal ja mõne ruutkilomeetri suurune linnatausta mõõtmise korral. Kui on eesmärgiks hinnata saasteainete fooni, ei tohiks proovivõtukohale mõju avaldada selle läheduses, st lähemal kui mõni kilomeeter, asuvad aglomeraadid või tööstusalad. Tööstuslikest allikatest lähtuva saaste hindamisel tuleb vähemalt üks proovivõtukoht paigutada lähimasse, saasteallikast allatuult asuvasse elamurajooni. Kui fooniline kontsentratsioon ei ole teada, tuleb paigutada lisaproovivõtukoht tuule põhisuunas. Eelkõige juhul kui kohaldatakse artikli 3 lõiget 3, peaksid proovivõtukohad olema paigutatud selliselt, et oleks võimalik teostada PVT kasutamise seiret. Proovivõtukohtadest saadavad andmed peaksid võimaluse korral olema representatiivsed ka teiste nende vahetust naabrusest kaugemal paiknevate samalaadsete kohtade iseloomustamiseks. Kui see on asjakohane, tuleks need proovivõtukohad paigutada samasse kohta PM10 proovide võtmise kohtadega. II. Mikrotingimused Võimaluse korral tuleb järgida järgmisi suuniseid: — õhk peab saama proovivõtuotsiku ümber vabalt liikuda, nii et ükski takistus analüsaatori läheduses ei mõjutaks õhuvoolusid (tavaliselt asetatakse analüsaator hoonetest, rõdudest, puudest ja teistest tõketest mõne meetri kaugusele, kui aga proovivõtukoht on mõeldud õhu kvaliteedi iseloomustamiseks hooneterivi läheduses, siis vähemalt 0,5 m kaugusele lähimast hoonest); — üldiselt on proovivõtukoha kõrgus maapinnast 1,5 (hingamistsoon) kuni 4 meetrit. Mõningatel juhtudel võib olla vajalik suurem kõrgus (kuni 8 meetrit). Kõrgem paigutus võib osutuda vajalikuks ka siis, kui mõõtejaam on kavandatud suurema ala iseloomustamiseks; — selleks et vältida välisõhuga segunemata saasteaine otsest sattumist proovi, tuleb proovivõtuotsik asetada saasteallika vahetust naabrusest eemale; — analüsaatori väljavooluava tuleb asetada nii, et analüsaatorit läbinud õhk ei voolaks proovivõtuotsikusse tagasi; — liikluse mõju määramise korral peab proovivõtukoht asuma vähemalt 25 meetri kaugusel suurte teedesõlmede välispiirist ja vähemalt 4 meetri kaugusel lähima sõiduraja keskmest; proovivõtuotsik peaks olema paigutatud selliselt, et proovid oleksid representatiivsed õhu kvaliteedi iseloomustamiseks hooneterivi läheduses; — sadestumise fooni mõõtmiseks maapiirkonnas tuleks võimaluse korral ja juhul, kui need ei ole sätestatud käesolevates lisades, kohaldada õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi (EMEP) suuniseid ja kriteeriume. Võib arvesse võtta veel järgmisi tegureid: — segavad allikad; — ohutus; — ligipääsetavus; — elektritoite ja telefoniühenduse olemasolu; — koha nähtavus ümbruskonnas; — elanike ja töötajate turvalisus; — erinevate saasteainete proovivõtukohtade soovitav koospaiknemine; — kavandamisnõuded. III. Kohavaliku dokumenteerimine ja kontroll Kohavalik tuleb liikidesse jaotamise etapil täielikult dokumenteerida näiteks eri ilmakaarte suhtes orienteeritud ümbruse fotode ja üksikasjalike kaartidega. Tagamaks kohavaliku kriteeriumite kehtivus ka edaspidi, tuleb kõnealuseid kohti korrapäraselt kontrollida ja dokumendid uuesti koostada. IV. Proovivõtukohtade arvu määramise kriteeriumid välisõhus sisalduva arseeni, kaadmiumi, nikli ja benso(a)püreeni kontsentratsioonide statsionaarsete mõõtmiste teostamiseks Proovivõtukohtade miinimumarv statsionaarsete mõõtmiste teostamiseks, et hinnata vastavust inimeste tervise kaitseks ettenähtud sihtväärtustele piirkondades ja aglomeraatides, kus statsionaarsed mõõtmised on ainsaks teabeallikaks. a) Hajureostusallikad
b) Punktallikad Statsionaarsete mõõtmiste jaoks vajalike proovivõtukohtade arv saastetaseme hindamiseks punktallikate naabruses tuleb kindlaks määrata, võttes arvesse emissioonitihedust, eeldatavat välisõhu saastetaseme jaotumist ja elanike võimalikku kokkupuutumist saasteainetega. Proovivõtukohad peaksid olema paigutatud selliselt, et oleks võimalik teostada direktiivi 96/61/EÜ artikli 2 lõikes 11 määratletud PVT kasutamise seiret. 1. Ülevaade
1.1 Viited1.2 Tuvastatud nõuded1.3 Seotud standardid2. Tuvastatud nõuded
3. Seotud standardid
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||