Artikkel 19
Ohjemeetmed
1. 18 kuu jooksul pärast looduslikku tasakaalu ohustava võõrliigi kandmist liidu nimekirja on liikmesriik kehtestanud selliste liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide tulemusliku ohje meetmed, mille puhul liikmesriik on leidnud, et need liigid on tema territooriumil laialt levinud; kõnealuste meetmetega vähendatakse nii palju kui võimalik nende liikide mõju bioloogilisele mitmekesisusele, sellega seotud ökosüsteemi teenustele ning, kui see on asjakohane, inimese tervisele või majandusele.
Nimetatud ohjemeetmed on proportsionaalsed keskkonnamõju suhtes ja asjakohased liikmesriikide konkreetsetele oludele, põhinevad kulude ja tulude analüüsil ning hõlmavad nii palju kui võimalik ka artikli 20 kohaseid taastamismeetmeid. Need seatakse tähtsuse järjekorda riskihinnangu ja nende kulutasuvuse põhjal.
2. Ohjemeetmed koosnevad letaalsetest või mitteletaalsetest füüsilistest, keemilistest või bioloogilistest meetmetest, mille eesmärk on looduslikku tasakaalu ohustava võõrliigi populatsioon hävitada, seda vähendada või piirata. Asjakohasel juhul hõlmavad ohjemeetmed tegevusi, mis suunatakse vastuvõtvale ökosüsteemile, et suurendada selle vastupanuvõimet praegustele ja tulevastele invasioonidele. Juba püsima jäänud looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide kasutamist kaubanduslikul otstarbel võib ajutiselt lubada ohjemeetmete osana, mille eesmärk on need hävitada, nende populatsiooni vähendada või piirata, kui selleks on kaalukad põhjused, alusel ning eeldusel, et edasise leviku vältimiseks on olemas kõik asjakohased kontrollid.
3. Ohjemeetmete rakendamisel ning kasutatavate meetodite valimisel võtavad liikmesriigid nõuetekohaselt arvesse inimese tervist ja keskkonda, eelkõige mittesihtliikide ja nende elupaikade puhul, ning tagavad, et sihtloomade puhul säästetakse neid valust, stressist ja kannatustest, mida saab vältida, kahjustamata ohjemeetmete tulemuslikkust.
4. Artiklis 14 sätestatud järelevalvesüsteemi kavandatakse ja kasutatakse, et jälgida, kui tulemuslikud on hävitamis-, populatsiooni vähendamise või piiramise meetmed mõju vähendamisel bioloogilisele mitmekesisusele, sellega seotud ökosüsteemi teenustele ning, kui see on asjakohane, inimese tervisele ja majandusele. Kui see on asjakohane, hinnatakse seire käigus mõju ka mittesihtliikidele.
5. Kui on märkimisväärne risk, et liidu jaoks probleemne looduslikku tasakaalu ohustav võõrliik levib teise liikmesriiki, teavitab see liikmesriik, kus kõnealune liik esineb, viivitamata teisi liikmesriike ja komisjoni. Asjakohasel juhul kehtestavad asjaomased liikmesriigid ühiselt kokkulepitud ohjemeetmed. Juhul, kui on oht, et liik levib ka kolmandatesse riikidesse, püüab mõjutatud liikmesriik teavitada asjaomaseid kolmandaid riike.