|
+Artikkel 9 1. |
Artikkel 9 1.Liikmesriigid kehtestavad mitteeluhoonete energiatõhususe miinimumstandardid, millega tagatakse, et viiendas lõigus kindlaks määratud kuupäevadeks ei ületa mitteeluhooned kindlaksmääratud energiatõhususe maksimaalseid piirmäärasid, nagu on osutatud kolmandas lõigus, väljendatuna primaar- või lõppenergiatarbimist väljendava arvulise näitaja abil ühikutes kWh/(m2 aastas). Energiatõhususe maksimaalsed piirmäärad kehtestatakse mitteeluhoonefondi alusel 1. jaanuari 2020. aasta seisuga, tuginedes kättesaadavale teabele ja asjakohasel juhul statistilisele valimile. Liikmesriigid jätavad baasstsenaariumist välja mitteeluhooned, mille osas nad teevad lõike 6 kohase erandi. Iga liikmesriik kehtestab maksimaalse energiatõhususe piirmäära, mille kohaselt 16 % tema riigi mitteeluhoonefondist ületab kõnealust piirmäära („16 % piirmäär“). Iga liikmesriik kehtestab ka maksimaalse energiatõhususe piirmäära, nii et 26 % riigi mitteeluhoonetest ületab seda piirmäära („26 % piirmäär“). Liikmesriigid võivad kehtestada energiatõhususe maksimaalseid piirmäärasid riigi mitteeluhoonefondi kui terviku või hoonetüüpide või -kategooriate kaupa. Liikmesriigid võivad kehtestada piirmäärad konkreetsele energiatõhususe klassile vastaval tasemel, tingimusel et see vastab kolmandas lõigus sätestatud piirmäärade tasemele. Energiatõhususe miinimumstandarditega tagatakse, et mitteeluhooned jäävad vähemalt alla järgmiseid piirmäärasid:
a)
16 % piirmäär alates 2030. aastast; ning
b)
26 % piirmäär alates 2033. aastast. Üksikute hoonete vastavust nendele piirmääradele kontrollitakse energiamärgise alusel või asjakohasel juhul muul kättesaadaval viisil. Liikmesriigid kehtestavad artikli 3 lõike 1 punktis b osutatud tegevuskavas konkreetsed ajakavad, mille järgi mitteeluhooned peavad 2040. ja 2050. aastaks vastama madalamatele energiatõhususe maksimaalsetele piirmääradele vastavalt kavale, mille abil muuta riiklik hoonefond heitevabaks. Liikmesriigid võivad kehtestada ja avaldada kriteeriumid üksikute mitteeluhoonete vabastamiseks käesolevas lõikes sätestatud nõuetest, arvestades nimetatud hoonete eeldatavat tulevast kasutust, tõsiseid raskusi või ebasoodsat tasuvusanalüüsi. Kõik sellised kriteeriumid peavad olema selged, täpsed, ranged ja tagama mitteeluhoonete võrdse kohtlemise. Nende kriteeriumide kehtestamisel peavad liikmesriigid teostama hõlmatud mitteeluhoonete potentsiaalse osakaalu eelhindamise ja vältima ebaproportsionaalse arvu mitteeluhoonete osas erandi tegemist. Liikmesriigid annavad kriteeriumidest aru ka osana oma riiklikest hoonete renoveerimiskavadest, mis esitatakse komisjonile vastavalt artiklile 3. Kui liikmesriigid kehtestavad kaheksanda lõigu kohaselt nõuetest vabastamise kriteeriumeid, peavad nad saavutama energiatõhususe samaväärse suurenemise mitteeluhoonete fondi muudes segmentides. Kui käesolevas lõikes sätestatud energiatõhususe piirmäärade saavutamiseks vajaliku renoveerimise mahu puhul on konkreetse mitteeluhoone tasuvusanalüüs ebasoodne, nõuavad liikmesriigid, et asjaomase mitteeluhoone puhul rakendataks vähemalt neid individuaalseid renoveerimismeetmeid, mille tasuvusanalüüs on soodne. Kui riigi mitteeluhoonefond või selle osa on loodusõnnetuse tõttu tõsiselt kahjustatud, võib liikmesriik ajutiselt kohandada maksimaalset energiatõhususe piirmäära nii, et kahjustatud mitteeluhoonete energiatõhusaks renoveerimine asendaks muude halvima tõhususega mitteeluhoonete energiatõhusaks renoveerimise, tagades samal ajal, et sama suur osa mitteeluhoonetest renoveeritakse energiatõhusaks. Sellisel juhul teatab liikmesriik kohandamisest ja selle eeldatavast kestusest oma riiklikus hoonete renoveerimiskavas. 1. Ülevaade
1.1 Viited1.2 Tuvastatud nõuded1.3 Seotud standardid2. Tuvastatud nõuded
3. Seotud standardid
|