Artikkel 9 Mitteeluhoonete energiatõhususe miinimumstandardid ja eluhoonete progressiivse renoveerimise trajektoorid

Energiatõhususe maksimaalsed piirmäärad kehtestatakse mitteeluhoonefondi alusel 1. jaanuari 2020. aasta seisuga, tuginedes kättesaadavale teabele ja asjakohasel juhul statistilisele valimile. Liikmesriigid jätavad baasstsenaariumist välja mitteeluhooned, mille osas nad teevad lõike 6 kohase erandi.

Iga liikmesriik kehtestab maksimaalse energiatõhususe piirmäära, mille kohaselt 16 % tema riigi mitteeluhoonefondist ületab kõnealust piirmäära („16 % piirmäär“). Iga liikmesriik kehtestab ka maksimaalse energiatõhususe piirmäära, nii et 26 % riigi mitteeluhoonetest ületab seda piirmäära („26 % piirmäär“). Liikmesriigid võivad kehtestada energiatõhususe maksimaalseid piirmäärasid riigi mitteeluhoonefondi kui terviku või hoonetüüpide või -kategooriate kaupa.

Liikmesriigid võivad kehtestada piirmäärad konkreetsele energiatõhususe klassile vastaval tasemel, tingimusel et see vastab kolmandas lõigus sätestatud piirmäärade tasemele.

Energiatõhususe miinimumstandarditega tagatakse, et mitteeluhooned jäävad vähemalt alla järgmiseid piirmäärasid:

Üksikute hoonete vastavust nendele piirmääradele kontrollitakse energiamärgise alusel või asjakohasel juhul muul kättesaadaval viisil.

Liikmesriigid kehtestavad artikli 3 lõike 1 punktis b osutatud tegevuskavas konkreetsed ajakavad, mille järgi mitteeluhooned peavad 2040. ja 2050. aastaks vastama madalamatele energiatõhususe maksimaalsetele piirmääradele vastavalt kavale, mille abil muuta riiklik hoonefond heitevabaks.

Liikmesriigid võivad kehtestada ja avaldada kriteeriumid üksikute mitteeluhoonete vabastamiseks käesolevas lõikes sätestatud nõuetest, arvestades nimetatud hoonete eeldatavat tulevast kasutust, tõsiseid raskusi või ebasoodsat tasuvusanalüüsi. Kõik sellised kriteeriumid peavad olema selged, täpsed, ranged ja tagama mitteeluhoonete võrdse kohtlemise. Nende kriteeriumide kehtestamisel peavad liikmesriigid teostama hõlmatud mitteeluhoonete potentsiaalse osakaalu eelhindamise ja vältima ebaproportsionaalse arvu mitteeluhoonete osas erandi tegemist. Liikmesriigid annavad kriteeriumidest aru ka osana oma riiklikest hoonete renoveerimiskavadest, mis esitatakse komisjonile vastavalt artiklile 3.

Kui liikmesriigid kehtestavad kaheksanda lõigu kohaselt nõuetest vabastamise kriteeriumeid, peavad nad saavutama energiatõhususe samaväärse suurenemise mitteeluhoonete fondi muudes segmentides.

Kui käesolevas lõikes sätestatud energiatõhususe piirmäärade saavutamiseks vajaliku renoveerimise mahu puhul on konkreetse mitteeluhoone tasuvusanalüüs ebasoodne, nõuavad liikmesriigid, et asjaomase mitteeluhoone puhul rakendataks vähemalt neid individuaalseid renoveerimismeetmeid, mille tasuvusanalüüs on soodne.

Kui riigi mitteeluhoonefond või selle osa on loodusõnnetuse tõttu tõsiselt kahjustatud, võib liikmesriik ajutiselt kohandada maksimaalset energiatõhususe piirmäära nii, et kahjustatud mitteeluhoonete energiatõhusaks renoveerimine asendaks muude halvima tõhususega mitteeluhoonete energiatõhusaks renoveerimise, tagades samal ajal, et sama suur osa mitteeluhoonetest renoveeritakse energiatõhusaks. Sellisel juhul teatab liikmesriik kohandamisest ja selle eeldatavast kestusest oma riiklikus hoonete renoveerimiskavas.

Liikmesriigid tagavad, et kogu elamufondi keskmine primaarenergiatarbimine kWh/(m2 aastas):

Liikmesriigid tagavad, et vähemalt 55 % kolmandas lõigus osutatud keskmise primaarenergiatarbimise vähenemisest saavutatakse 43 % halvima tõhususega eluhoonete renoveerimisega. Liikmesriigid võivad 43 % halvima tõhususega eluhoonete renoveerimisega saavutatud primaarenergiatarbimise vähenemise hulka arvestada sellise energiasäästu, mis on saavutatud loodusõnnetuse, näiteks maavärina või üleujutuse, tõttu kahjustatud eluhoonete renoveerimisega.

Renoveerimispüüdluste raames, mille eesmärk on vähendada kogu elamufondi keskmist primaarenergiatarbimist, kehtestavad liikmesriigid sellised meetmed nagu energiatõhususe miinimumstandardid, tehniline abi ja rahalise toetuse meetmed.

Liikmesriigid ei tee oma renoveerimispüüdlustes ebaproportsionaalselt erandeid üüritavatele eluhoonetele ja hoone eluruumidele.

Liikmesriigid esitavad riiklikes hoonete renoveerimiskavades teises ja kolmandas lõigus osutatud väärtuste hindamiseks kasutatud metoodika ja kogutud andmed. Osana hoonete renoveerimise riiklike kavade hindamisest seirab komisjon teises ja kolmandas lõigus osutatud väärtuste saavutamist, sealhulgas hoonete ja hoone osade arvu või 43 % halvima tõhususega eluhoonete põrandapinda, ja esitab vajaduse korral soovitusi. Need soovitused võivad hõlmata energiatõhususe miinimumstandardite ulatuslikumat kasutamist.

Riiklik trajektoor elamufondi progressiivseks renoveerimiseks viitab riigi elamufondi andmetele, mis põhinevad vajaduse korral statistilisel valimil ja energiamärgistel.

Kui fossiilkütuste keskmine osakaal elamute energiatarbimisest on väiksem kui 15 %, võivad liikmesriigid kohandada kolmanda lõigu punktides a ja b sätestatud tasemeid tagamaks, et kogu elamufondi keskmine primaarenergiatarbimine kWh/(m2 aastas) 2030. aastaks ja seejärel iga viie aasta tagant on samaväärne riiklikult kindlaksmääratud väärtusega või väiksem kui riiklikult kindlaks määratud väärtus, mis on tuletatud keskmise primaarenergiatarbimise lineaarsest vähenemisest aastatel 2020–2050 kooskõlas elamufondi ümberkujundamisega heitevabaks hoonefondiks.

Karistusi käsitlevate normide kehtestamisel võtavad liikmesriigid arvesse koduomanike, eelkõige vähekaitstud leibkondade finantsseisundit ja juurdepääsu piisavale rahalisele toetusele.

Selle analüüsi põhjal esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande hoonete, eelkõige halvima tõhususega hoonete energiatõhususe suurendamise rahastamisvahendite tõhususe ja asjakohasuse kohta.