7. osa. Väärtuskärbe

Hoiuste tagamise skeemid või määratud asutused peaksid alati kohaldama tagatisena antud madala riskiga vara väärtusele väärtuskärbet, välja arvatud juhul, kui tagatis antakse maksekohustusega samas valuutas sularahas. Sellest tuleneb, et aluseks oleva vara väärtus arvutatakse vara turuväärtusena, millest on maha arvatud teatav protsent (väärtuskärbe).

Hoiuste tagamise skeemid või määratud asutused peaksid tagama, et väärtuskärbe peegeldab iga vara riskipositsiooni väärtusest tulenevat krediidi-, turu- ja likviidsusriski. Selleks tuleks määrata erinevad väärtuskärped, võttes arvesse väljaandja tüüpi ja tema krediidikvaliteeti ning samuti vara lõpptähtaega ja nomineeringu valuutat.

Väärtuskärbete kohaldamine peaks samuti tuginema eeldatava kahju ning vara müügile eelneva eeldatava viivituse arvulisele määramisele.

Kuigi võimalikud on mitmed väärtuskärbete graafikud ja metoodikad, peaks kindel lahendus olema EKP või Euroopa Liidu liikmesriikide keskpankade tagatisena kasutamiseks kõlbliku vara väärtuskärbete graafiku kasutamine.

Hoiuste tagamise skeemid või määratud asutused peaksid tagama, et madala riskiga vara väärtust hinnatakse turuhinnas regulaarselt ja võimalik, et ka iga päev.

Lisaks tuleks aja jooksul säilitada tagatisena antud madala riskiga vara väärtuskärpega kohandatud turuväärtust. Sellest tuleneb, et kui regulaarselt turuhinnas hinnatud aluseks oleva vara väärtus langeb alla teatava piirmäära ja ei vasta enam väärtuskärpe kohaldamisest tulenevale katte suhtarvule, siis tuleks krediidiasutuselt nõuda täiendava madala riskiga vara tagamist või makskohustuse asjakohase osa sularahaga asendamist.

Igal juhul ei välistata hoiuste tagamise skeemide või määratud asutuste puhul liikmeks olevatele krediidiasutustele täiendavate aruandlus- ja teatamisnõuete kehtestamist.