5. Proovivõtukohtade ruumilise esindavuse piirkonna kindlaksmääramise kriteeriumid

a)

geograafiline piirkond võib hõlmata mittekülgnevaid alasid, kuid selle ulatus on piiratud asjaomase piirkonna piiridega;

b)

kui hindamine toimub modelleerimise kaudu, kasutatakse selleks otstarbeks sobivat modelleerimissüsteemi ja proovivõtukoha asukohas kasutatakse modelleeritud kontsentratsioone, et mudeli ja mõõtmiste süstemaatilised erinevused ei moonutaks hindamist;

c)

arvesse võidakse võtta muid näitajaid kui absoluutkontsentratsioonid, nt protsentiile;

d)

eri saasteainete lubatud hälbed ja võimalikud künnised võivad varieeruda sõltuvalt proovivõtukoha omadustest;

e)

vaadeldud saasteaine aasta keskmist kontsentratsiooni kasutatakse õhukvaliteedi näitajana konkreetse aasta kohta.

a)

proovivõtukoha sisendava lähedal ei tohi vähemalt 270 kaarekraadi ulatuses või hoonerivi joonel olevate proovivõtukohtade puhul 180 kaarekraadi ulatuses olla kohalikku õhuvoolu mõjutavaid takistusi (proovivõtuvahend peab olema vähemalt 1,5 m kaugusel hoonetest, rõdudest, puudest ja muudest takistustest ning vähemalt 0,5 m kaugusel lähimast hoonest, kui proovivõtukoht on ette nähtud õhukvaliteedi määramiseks hoonerivi joonel);

b)

üldiselt peab proovivõtukoha sisendava kõrgus maapinnast olema 0,5 m (hingamistsoon) kuni 4 m; kõrgem paigutus võib olla samuti asjakohane, kui proovivõtukoht asub taustapiirkonnas; otsus kasutada sellist kõrgemat paigutust tuleb täielikult dokumenteerida;

c)

et välisõhuga segunemata saasteaine, millega üldsus tõenäoliselt kokku ei puutu, ei satuks otse proovi, ei tohi sisendava asetada saasteallika vahetusse lähedusse;

d)

proovivõtturi väljundava peab paiknema nii, et seadme läbinud õhk ei satuks tagasi proovivõtturi sisendavasse;

e)

kõigi saasteainete puhul tuleb liiklusest tuleneva saaste mõõtmisele keskendumise puhul jälgida, et proovivõtuseadmed asuksid vähemalt 25 m kaugusel suurte ristmike äärest ja mitte kaugemal kui 10 m sõidutee servast; käesoleva punkti kohaldamisel tähendab „sõidutee serv“ joont, mis eraldab mootorsõidukite liiklust teistest aladest; suure ristmikuna käsitatakse siinkohal ristmikku, kus liiklusvoog katkeb ja heitetase on võrreldes muu teega erinev (peatumise ja kiirendamise tõttu);

f)

sadenevate koguste mõõtmisel taustapiirkondades kohaldatakse EMEPi suuniseid ja kriteeriume;

g)

osooni mõõtmiseks tagavad liikmesriigid, et proovivõtukoht asub piisavalt kaugel sellistest saasteallikatest nagu ahjud ja põletusseadmete lõõrid ning kaugemal kui 10 m lähimast teest, kusjuures kaugus suureneb vastavalt liiklustihedusele;

h)

arvesse võib võtta veel järgmisi tegureid: