IV LISA Välisõhu kvaliteedi hindamine ja proovivõtukohtade paigutus

1.

Välisõhu kvaliteeti hinnatakse kõigis kohtades, välja arvatud punktis 2 loetletud kohad.

Proovivõtukohtade asukoha suhtes kohaldatakse punkte B ja C. Punktides B ja C kehtestatud põhimõtteid kohaldatakse seni, kuni need on asjakohased konkreetsete kohtade kindlaksmääramiseks, kus vastavate saasteainete kontsentratsioonid tehakse kindlaks välisõhu kvaliteedi hindamise käigus pisteliste mõõtmiste või modelleerimise abil.

2.

Vastavust inimese tervise kaitse eesmärgil kehtestatud piirväärtustele ja sihtväärtustele ei hinnata järgmistes kohtades:

a)

Inimeste tervise kaitse eesmärgil valitakse proovivõtukohad nii, et saada kõiki järgmisi usaldusväärseid andmeid:

b)

proovivõtukohad tuleb üldiselt valida nii, et mõõtmised ei kajastaks väikest ala proovivõtukoha vahetus naabruses, mis tähendab, et proovivõtukoht tuleb võimaluse korral valida nii, et õhuproov esindaks liiklusest tuleneva saaste mõõtmise kohtades õhukvaliteeti vähemalt 100 m pikkusel tänavalõigul, kodumajapidamiste kütmisest tuleneva saaste mõõtmise kohtades alal mõõtmetega vähemalt 25 m × 25 m ning tööstusaladest või muudest allikatest (nagu sadamad või lennujaamad) tuleneva saaste mõõtmise kohtades alal mõõtmetega vähemalt 250 m × 250 m;

c)

kui eesmärk on hinnata õhukvaliteeti suure õhusaastega aladel, tuleb proovivõtukohad paigutada piirkondades asuvatele aladele, kus on kõrgeimad saastetasemed, millega elanikkond võib piirväärtuste või sihtväärtuste keskmistamisaja suhtes olulise ajavahemiku jooksul tõenäoliselt otseselt või kaudselt kokku puutuda; kui see on asjakohane ja võimalik, tuleb sellised proovivõtukohad paigutada aladele, kus tundlik elanikkond ja haavatavad rühmad võivad saastega piirväärtuste või sihtväärtuste keskmistamisaja suhtes olulise ajavahemiku jooksul tõenäoliselt otseselt või kaudselt kokku puutuda, sealhulgas, kuid mitte ainult, elamupiirkonnad, koolid, haiglad, hooldusteenust pakkuvad asutused ja bürood;

d)

linnakeskkonna taustapiirkondades tuleb proovivõtukohad paigutada nii, et mõõdetavat saastetaset mõjutaksid kõik asjaomased saasteallikad; ükski saasteallikas ei tohiks olla domineeriv, kui tegemist ei ole suurele linnapiirkonnale iseloomuliku olukorraga; sellised proovivõtukohad peaksid tavaliselt esindama mitme ruutkilomeetri suurust ala;

e)

maakeskkonna taustapiirkondades tuleb proovivõtukohad paigutada nii, et mõõdetavat saastetaset mõjutaksid asjaomased saasteallikad, kuid mitte nende läheduses (s.o 5 km raadiuses) asuvad linnapiirkonnad, põhimaanteed või tööstusalad;

f)

kui eesmärk on hinnata liiklusest tulenevat saastet, tuleb proovivõtukohad paigutada nii, et oleks võimalik saada andmeid tänavate kohta, kus saastetase on kõige kõrgem, võttes arvesse liiklussagedust (piirkonna suurima liiklustihedusega koht), kohalikke saasteleviku tingimusi ja maa ruumilist kasutust (nt tänavakanjonites);

g)

kui eesmärk on hinnata kodumajapidamiste kütmisest tulenevat saastet, tuleb proovivõtukohad paigutada peamistest saasteallikatest nende allikate valdava tuulesuuna suhtes allatuult;

h)

kui eesmärk on hinnata tööstuslikest allikatest, sadamatest või lennujaamadest tulenevat saastet, tuleb vähemalt üks proovivõtukoht paigutada peamisest saasteallikast valdava tuulesuuna suhtes allatuult asuvasse lähimasse elamupiirkonda; kui taustkontsentratsioon ei ole teada, peab täiendav proovivõtukoht asuma peamisest saasteallikast valdava tuulesuuna suhtes vastutuult; proovivõtukohad võib paigutada nii, et oleks võimalik teha PVT kasutamise seiret;

i)

proovivõtukohad peaksid võimaluse korral esindama ka proovivõtukohtade vahetust naabrusest kaugemal paiknevaid samalaadseid kohti; piirkondades, kus õhusaasteainete tase ületab hindamispiiri, tuleb määrata selgelt kindlaks ala, mida iga proovivõtukoht esindab; kogu piirkond peab olema võimaluse korral hõlmatud nende proovivõtukohtade jaoks kindlaks määratud erinevate esindavusaladega; kontsentratsioone piirkonna aladel, mis ei ole hõlmatud selle piirkonna proovivõtukohtadega, hinnatakse asjakohaste meetodite abil;

j)

arvesse tuleb võtta ka vajadust paigutada proovivõtukohti saartele, kui see on vajalik inimeste tervise kaitseks;

k)

proovivõtukohad, kus mõõdetakse arseeni, kaadmiumi, plii, elavhõbeda, niklit ja polütsükliliste aromaatsete süsivesinike kontsentratsiooni, peavad võimaluse korral asuma samas kohas PM10-osakeste proovivõtukohtadega.

a)

geograafiline piirkond võib hõlmata mittekülgnevaid alasid, kuid selle ulatus on piiratud asjaomase piirkonna piiridega;

b)

kui hindamine toimub modelleerimise kaudu, kasutatakse selleks otstarbeks sobivat modelleerimissüsteemi ja proovivõtukoha asukohas kasutatakse modelleeritud kontsentratsioone, et mudeli ja mõõtmiste süstemaatilised erinevused ei moonutaks hindamist;

c)

arvesse võidakse võtta muid näitajaid kui absoluutkontsentratsioonid, nt protsentiile;

d)

eri saasteainete lubatud hälbed ja võimalikud künnised võivad varieeruda sõltuvalt proovivõtukoha omadustest;

e)

vaadeldud saasteaine aasta keskmist kontsentratsiooni kasutatakse õhukvaliteedi näitajana konkreetse aasta kohta.

a)

proovivõtukoha sisendava lähedal ei tohi vähemalt 270 kaarekraadi ulatuses või hoonerivi joonel olevate proovivõtukohtade puhul 180 kaarekraadi ulatuses olla kohalikku õhuvoolu mõjutavaid takistusi (proovivõtuvahend peab olema vähemalt 1,5 m kaugusel hoonetest, rõdudest, puudest ja muudest takistustest ning vähemalt 0,5 m kaugusel lähimast hoonest, kui proovivõtukoht on ette nähtud õhukvaliteedi määramiseks hoonerivi joonel);

b)

üldiselt peab proovivõtukoha sisendava kõrgus maapinnast olema 0,5 m (hingamistsoon) kuni 4 m; kõrgem paigutus võib olla samuti asjakohane, kui proovivõtukoht asub taustapiirkonnas; otsus kasutada sellist kõrgemat paigutust tuleb täielikult dokumenteerida;

c)

et välisõhuga segunemata saasteaine, millega üldsus tõenäoliselt kokku ei puutu, ei satuks otse proovi, ei tohi sisendava asetada saasteallika vahetusse lähedusse;

d)

proovivõtturi väljundava peab paiknema nii, et seadme läbinud õhk ei satuks tagasi proovivõtturi sisendavasse;

e)

kõigi saasteainete puhul tuleb liiklusest tuleneva saaste mõõtmisele keskendumise puhul jälgida, et proovivõtuseadmed asuksid vähemalt 25 m kaugusel suurte ristmike äärest ja mitte kaugemal kui 10 m sõidutee servast; käesoleva punkti kohaldamisel tähendab „sõidutee serv“ joont, mis eraldab mootorsõidukite liiklust teistest aladest; suure ristmikuna käsitatakse siinkohal ristmikku, kus liiklusvoog katkeb ja heitetase on võrreldes muu teega erinev (peatumise ja kiirendamise tõttu);

f)

sadenevate koguste mõõtmisel taustapiirkondades kohaldatakse EMEPi suuniseid ja kriteeriume;

g)

osooni mõõtmiseks tagavad liikmesriigid, et proovivõtukoht asub piisavalt kaugel sellistest saasteallikatest nagu ahjud ja põletusseadmete lõõrid ning kaugemal kui 10 m lähimast teest, kusjuures kaugus suureneb vastavalt liiklustihedusele;

h)

arvesse võib võtta veel järgmisi tegureid:

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.