16 Riskihalduse raamistik

Üldise sisekontrolliraamistiku osana peaks investeerimisühingutel olema terviklik kogu investeerimisühingut hõlmav riskihalduse raamistik, mis hõlmab kõiki nende ärivaldkondi ja siseüksusi, sealhulgas sisekontrollifunktsioone, mis täielikult arvestab kõigi oma riskipositsioonide majandussisuga, sealhulgas riskidega, mida investeerimisühing tekitab endale, klientidele ja turule, ning likviidsusriskidega, eelkõige nendega, mis võivad oluliselt mõjutada olemasolevate omavahendite taset või seda vähendada. Riskihalduse raamistik peaks võimaldama investeerimisühingul teha riskide võtmise kohta teadlikke otsuseid. Riskihalduse raamistik peaks hõlmama kõiki riske kui ka tegelikke ja tulevasi riske, millega investeerimisühing võib kokku puutuda. Riske tuleks hinnata alt üles ja ülalt alla kõiki äriliine arvestades, kasutades järjepidevat terminoloogiat ja ühilduvaid meetodeid investeerimisühingu kui terviku jaoks ning ka konsolideeritud tasandil. Riskihalduse raamistik peaks kajastama kõiki asjakohaseid riske ning piisavat tähelepanu tuleks pöörata nii finantsriskidele kui ka muudele riskidele, muu hulgas turu-, likviidsus-, kontsentratsiooni-, tegevus-, IT-, maineriskile, juriidilisele riskile, käitusriskile, rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse ja muu finantskuritegevusega seotud ning keskkonna-, sotsiaalsete ning juhtimisnõuetele vastavusega seotud riskile ning strateegilistele riskidele.

Investeerimisühingu riskihalduse raamistik peaks hõlmama poliitikat, menetlusi, riskilimiite ja riskikontrolle, mis võimaldavad äriliini, investeerimisühingu ja konsolideeritud tasandil riske adekvaatselt, õigeaegselt ja pidevalt tuvastada, mõõta või hinnata, jälgida, juhtida, maandada ja teatada.

Investeerimisühingu riskihalduse raamistik peaks sisaldama erisuuniseid investeerimisühingu strateegiate rakendamise kohta. Asjakohasel juhul tuleks nende suunistega kehtestada ja alal hoida asutusesisesed limiidid, mis on kooskõlas investeerimisühingu riskivalmidusega ning proportsionaalsed selle usaldusväärse toimimise, majandusliku tugevuse, kapitalibaasi ja strateegiliste eesmärkidega. Investeerimisühingu riskiprofiil peaks olema vastavuses kehtestatud limiitidega. Riskihalduse raamistikus tuleks määratleda protsess, mis tagab riskilimiitide rikkumise korral nende teatamise, käsitlemise ja asjakohase järelkontrollimenetluse.

Riskihalduse raamistik tuleks asutusesiseselt, näiteks siseauditi funktsiooni täitja poolt sõltumatult läbi vaadata ning seda tuleks asutuse riskivalmiduse alusel korrapäraselt uuesti hinnata, arvestades teavet, mida on esitanud riskijuhtimise funktsioon ja riskikomitee, kui see on asutatud. Kaalutletavad tegurid on näiteks seesmine ja väline areng, sealhulgas tulu muutumine; investeerimisühingu tegevuse, riskiprofiili ja tegevusstruktuuri suurenev keerukus; geograafiline laienemine; ühinemised ja omandamised; ning uute toodete või äriliinide kasutuselevõtt.

Riskide tuvastamiseks ja nende mõõtmiseks või hindamiseks peaks investeerimisühing töötama välja asjakohased meetodid, muu hulgas nii tulevikku kui ka minevikku suunatud vahendid. Vahendid peaksid hõlmama tegeliku riskiprofiili hindamist investeerimisühingu riskivalmiduse suhtes ning võimaldama tuvastada ja hinnata potentsiaalseid ja stressiolukorra riskipositsioone mitmesugustes negatiivsetes stsenaariumides, arvestades investeerimisühingu taluvust. Vahendid peaksid andma teavet riskiprofiili võimalike vajalike kohanduste kohta. Investeerimisühingud peaksid stressistsenaariumide koostamisel tuginema piisavalt konservatiivsetele eeldustele.

Investeerimisühingud peaksid arvestama, et kvantitatiivsete hindamismeetodite kasutamise tulemused ja stressitestid sõltuvad suuresti mudelite piirangutest ja eeldustest (sh šoki raskusastmest ja kestusest ning aluseks olevatest riskidest). Näiteks võivad tulemused, mis näitavad väga suurt tulu majanduskapitalilt, tuleneda mudelite nõrkusest (nt mõne olulise riski väljajätmisest), mitte niivõrd paremast strateegiast või investeerimisühingu strateegia suurepärasest täitmisest. Seega ei tohiks võetud riski taseme määramine põhineda üksnes kvantitatiivsel teabel või mudelist tulenevatel väljunditel; see peaks hõlmama ka kvalitatiivset lähenemist (sh eksperdihinnangut ja kriitilist analüüsi). Eraldi tuleks käsitleda asjakohaseid makromajanduslikke suundumusi ja andmeid, et leida nende potentsiaalne mõju riskipositsioonile ja portfellidele.

Riskihindamise eest vastutab lõppkokkuvõttes ainuisikuliselt investeerimisühing, mis peaks hindama riske kriitiliselt ega tohiks tugineda üksnes välishinnangutele.

Investeerimisühingud peaksid olema täielikult teadlikud mudelite ja mõõdikute piirangutest ning kasutama peale kvantitatiivsete ka kvalitatiivseid riskihindamisvahendeid (sh eksperdihinnangut ja kriitilist analüüsi).

Lisaks investeerimisühingute endi tehtavatele hindamistele võivad investeerimisühingud kasutada ka väliseid riskihinnanguid (sh väliseid krediidireitinguid või sisse ostetud riskimudeleid). Investeerimisühingud peaksid olema täielikult teadlikud selliste hindamiste täpsest ulatusest ja piiridest.

Kehtestada tuleks korrapärased ja läbipaistvad aruandlusmehhanismid, et investeerimisühingu juhtorgan, selle riskikomitee (kui olemas) ja kõik asjakohased üksused saaksid aruanded õigel ajal, et need oleksid õiged, täpsed, arusaadavad ja sisukad ning kõik osalejad saaksid jagada asjakohast teavet riskide tuvastamise, mõõtmise või hindamise, seire ja juhtimise kohta. Aruandlusraamistik peaks olema täpselt määratletud ja dokumenteeritud.

Riskide ja riskistrateegia teabe tõhus edastamine ja riskiteadlikkus on kriitilise tähtsusega kogu riskijuhtimise protsessis (sh läbivaatus- ja otsustusprotsessides) ning aitab vältida otsuseid, mis võiksid riski kogemata suurendada. Tõhus riskidest teatamine hõlmab riskistrateegia ja asjakohaste riskiandmete (nt riskipositsioon ja peamised riskinäitajad) usaldusväärset sisekaalutlemist ja nendest teatamist nii horisontaalselt kogu investeerimisühingus kui ka juhtimisahelas üles ja alla.