b) Konkreetsete ümberhindamise kuupäevadeta kliendikontode käitumuslikud eeldused

Finantseerimisasutused peaksid intressiriski juhtimise otstarbel konkreetse ümberhindamise kuupäevata kontode käitumuslike eelduste kindlakstegemisel

• (a) suutma tuvastada „tuumikjäägid“, s.o hoiused, mis on stabiilsed ja mille hind ei muutu tõenäoliselt isegi intressimäära keskkonna oluliste muutuste korral, ja/või hoiused, mille piiratud paindlikkust intressimäära muutuste suhtes on pankadel võimalik mudeldada;
• (b) selliste hoiuste mudelite koostamise eeldused peaksid kajastama hoiustaja omadusi (näiteks jae- või hulgihoiustaja) ning konto omadusi (näiteks arveldus-/mittearvelduskonto). Järgnevalt kirjeldatakse eelnimetatud kategooriaid üksikasjalikumalt:
• i. jaearveldushoiused hõlmavad intressi mittekandvaid ja muid jaehoiuseid, mille tasukomponent ei mõjuta kliendi otsust raha kontol hoida;
• ii. jae-mittearveldushoiused hõlmavad jaehoiuseid (sh reguleeritud hoiuseid), mille tasukomponent mõjutab kliendi otsust raha kontol hoida;
• iii. hulgihoiused hõlmavad ettevõtete ja teiste hulgiklientide kontosid, v.a pankadevahelised kontod või muud täielikult hinnatundlikud kontod;
• (c) hindama potentsiaalset üleminekut konkreetse ümberhindamiskuupäevata hoiuste ja teiste hoiuste vahel, mis võiks teiste intressimäära stsenaariumide korral muuta mudelite käitumuslikke põhieeldusi;
• (d) võtma arvesse võimalikke jaehoiuste ümberhindamise piiranguid madala või negatiivse intressimääraga stsenaariumides;
• (e) tagama, et tuumikjääkide ja teiste mudeldatud jääkide vähenemise eeldused on usaldusväärsed ja asjakohased, tasakaalustades positiivset mõju tulule täiendava majandusliku väärtuse riskiga, mis tuleneb nende kontojääkidega rahastatud vara tulevase intressitulu fikseerimisest, ja suureneva intressimääraga keskkonnas potentsiaalselt saamata jääva tuluga;
• (f) mitte tuginema tähtajata hoiuste käitumusliku ümberhindamise kuupäevade ja rahavoo profiili määramisel ainult statistilistele ja kvantitatiivsetele meetoditele. Tähtajata hoiuste sobivate mudelite eelduste määramiseks võib vaja minna asutuse erinevate asjatundjate koostööd (näiteks riskide juhtimise ja kontrolli osakond, müük ja varahaldus);
• (g) säilitama oma poliitikas ja menetlustes eelduste kohta asjakohaseid dokumente, kusjuures kehtestatud peab olema nende läbivaatamise protsess;
• (h) mõistma eelduste mõju finantseerimisasutuse valitud riskimõõtmise väljunditele ja sisemise kapitali allokeerimise otsustele, arvutades muu hulgas regulaarselt tundlikkuse analüüse seoses põhiparameetritega (näiteks kontode tuumikjääkide osakaal ja lõpptähtajad ning edasikandumise määr) ning näitajatega, mis kasutavad lepingutingimusi, mitte käitumuslikke eelduseid, et eraldada eelduste mõju nii majanduslikust väärtusest kui ka tulust;
• (i) tegema stressiteste, et mõista valitud riskinäitajate tundlikkust põhieelduste muutuste suhtes, võttes kõnealuste testide tulemusi arvesse kapitali sisemise allokeerimise otsustes.