I jaotis. Sisu, reguleerimisala ja mõisted

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/49/EL (hoiuste tagamise skeemide kohta) artikli 10 lõike 3 teine lõik annab EBA-le ülesande väljastada maksekohustusi käsitlevad suunised. Sel otstarbel on käesolevates suunistes esitatud nõuded, mis tuleb lisada lepingutingimustesse või õiguslikesse kokkulepetesse, mille alusel krediidiasutus tagab hoiuste tagamise skeemile maksekohustused, ning samuti tagatiste kõlblikkuse ja juhtimise kriteeriumid.

Käesolevad suunised on mõeldud

• a) hoiuste tagamise skeemidele ja määratud asutustele, nagu on vastavalt määratletud direktiivi 2014/49/EL artikli 2 lõike 1 punktides 1 ja 18;
• b) kriisilahendusasutustele, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu muudetud määruse (EL) nr 1093/2010 (millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve)) (edaspidi „EBA määrus”) artikli 4 lõike punkti 2 alapunktis iv;
• c) pädevatele asutustele, nagu on määratletud määruse (EL) 1093/2010 artikli 4 punkti 2 alapunktis i, maksekohustuse usaldatavusnõuetega seotud küsimustes.

Käesolevaid suuniseid kohaldatakse kooskõlas riikliku õigusraamistikuga, millega antakse hoiuste tagamise skeemidele või määratud asutustele volitus võtta likviidsete käibevahendite ulatuses vastu maksekohustusi, mida võetakse arvesse sihttasemeni jõudmiseks.

Kui hoiuste tagamise skeemide toimimist haldab eraettevõtja, siis peaksid määratud asutused kontrollima, et hoiuste tagamise skeemil on kõnealust kokkulepet reguleerivate õigusaktide kohaselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuni 2002. aasta direktiiviga 2002/47/EÜ (finantstagatiskokkulepete kohta) antud võlausaldaja kaitse.

Kriisilahendusasutused peaksid andma määratud asutustele teada, et kui nad kasutavad oma volitusi kooskõlas direktiivi 2014/59/EL (millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik) artikliga 69, 70 ja 71, siis peavad nad võtma nõuetekohaselt arvesse hoiuste tagamise skeemi võlausaldaja tõhusa kaitse tagamist.

Käesolevates suunistes kasutatakse järgmisi mõisteid:

• i. „maksekohustused” – direktiivi 2014/49/EL artikli 2 lõike 1 punktis 13 määratletud maksekohustused;
• ii. „madala riskiga vara” – direktiivi 2014/49/EL artikli 2 lõike 1 punktis 14 määratletud madala riskiga vara. Käesolevates suunistes võib tagatiseks antud madala riskiga vara hõlmata rahastamisvahendeid või sularaha;
• iii. „maksekohustuse kokkulepe” – hoiuste tagamise skeemi ja krediidiasutuse vaheline kokkulepe, millega määratakse kindlaks hoiuste tagamise skeemi likviidsetesse käibevahenditesse krediidiasutuse maksekohustuste lisamise tingimused ning eelkõige i) hoiuste tagamise skeemi poolt maksekohustuse summa märkimine ja ii) krediidiasutuse tagasivõtmatu ja tagatud kohustus hoiuste tagamise skeemi ees tasuda hoiuste tagamise skeemi nõudmisel maksekohustuse summa kokkuleppes kindlaks määratud tähtaja jooksul;
• iv. „maksekohustuse summa” – hoiuste tagamise skeemi nõuete kohaselt hoiuste tagamise skeemile tasutud osakaal ja rahaline summa, mille krediidiasutus peab maksekohustuse kokkuleppe tingimuste alusel maksekohustuse kaudu tagama;
• v. „pandiõigusel põhinev finantstagatiskokkulepe” – kooskõlas direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti c määratlusega direktiivi 2002/47/EÜ ülevõtmise õigusaktiga reguleeritud kokkuleppe, mille alusel krediidiasutus tagab maksekohustuse kokkuleppes võetud kohustused, andes hoiuste tagamise skeemile pandiõiguse kujul madala riskiga varast koosneva tagatise, mille puhul jääb tagatisena antud madala riskiga vara omand pandiõiguse tekkimisel krediidiasutusele;
• vi. „omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe” – kooskõlas finantstagatise direktiivi artikli 2 lõike 1 punktiga b finantstagatise direktiivi ülevõtmise õigusaktidega reguleeritud kokkulepe, mille alusel tagab krediidiasutus maksekohustuse kokkuleppega võetud kohustused, andes hoiuste tagamise skeemile üle madala riskiga vara täieliku omandi;
• vii. „finantstagatiskokkulepe” – pandiõigusel põhinev finantstagatiskokkulepe või omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe;
• viii. „täitmist tingiv juhtum” – juhtum, mis põhjustab maksekohustuse summa tasumiskohustuse kiirendamise, mille tulemusena kuulub see viivitamatult tasumisele. Finantstagatiskokkulepete tingimuste alusel ja kooskõlas direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2 lõike 1 punktiga l või õigusaktide alusel annab täitmist tingiva juhtumi toimumine hoiuse tagamise skeemile õiguse realiseerida krediidiasutuse antud madala riskiga vara kujul tagatis müügi või omandamise teel, ilma et oleks vajalik eelnev jurisdiktsiooni teatis või volitus;
• ix. „likvideerimismenetlus” – likvideerimismenetlus, nagu on määratletud direktiivi 2001/24/EÜ (krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta) artiklis 2;
• x. „tervendamismeetmed” – tervendamismeetmed, nagu on määratletud direktiivi 2001/24/EÜ (krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta) artiklis 2;
• xi. „varase sekkumise meetmed” – pädeva asutuse poolt direktiivi 2014/59/EL (millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik) artiklite 27–30 kohaselt võetud meetmed;
• xii. „kriisiohjemeetmed” – kriisiohjemeetmed, nagu on määratletud direktiivi 2014/59/EL (millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik) artikli 2 punktis 102.