4. Suunised direktiivi (EL) 2015/2366 kohase piiratud võrgust väljajätmise kohta

1.1. Pädevad asutused peaksid arvesse võtma, et konkreetsed makseinstrumendid, mida saab teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k kohaselt kasutada ainult piiratud viisil, on teise makseteenuste direktiivi artikli 4 punktis 14 määratletud makseinstrumendid. Pädevad asutused peaksid võimaldama teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k kohase erandi kohaldamist kõigi teise makseteenuste direktiivi kohaste makseinstrumentide suhtes.

1.2. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse, et konkreetseid makseinstrumente saab kasutada nii füüsiliste kui ka digitaalsete kaupade ja teenuste omandamiseks.

1.3. Pädevad asutused ei tohiks kehtestada mingeid piiranguid rahaliste vahendite makseinstrumenti ülekandmise viisidele, mida saab teha maksetehingute täitmise ja/või e-raha väljastamise teel. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse, et juhul, kui raha kantakse makseinstrumenti üle vahendaja kaudu, kes ei ole väljastaja, tuleks rahaülekannet käsitada eraldi makseteenusena, mis ei kuulu teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alusel välja jäetud teenuse kohaldamisalasse.

1.4. Pädevad asutused peaksid nende jurisdiktsioonis teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k kohaldamisalasse kuuluva makseinstrumendi alusel teenuseid osutavate väljastajate esitatud teabe hindamisel kontrollima, kas need väljastajad kohaldavad tehnilisi ja lepingulisi piiranguid, mis piiravad makseinstrumendi kasutamist. Pädevad asutused ei peaks käsitlema üksnes makseinstrumendi väljastaja ja omaniku vahelise lepingu olemasolu tehnilise piiranguna.

1.5. Konkreetseid tehnilisi piiranguid tuleks kohaldada vähemalt järgmise suhtes:

• a) kaupade ja teenuste pakkujad, kelle puhul makseinstrumenti saab kasutada ja kellele kohaldub teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alapunkti i kohane välja jätmine; või
• b) selliste kaupade ja teenuste valik, mida saab osta makseinstrumendiga, millele kohaldub teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alapunkti ii kohane välja jätmine; või EBA Public
• c) geograafiline asukoht kaupade või teenuste omandamiseks konkreetsetelt tarnijatelt konkreetsetel sotsiaalsetel või maksualastel eesmärkidel, millele kohaldub teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alapunkti iii kohane välja jätmine.

1.6. Pädevad asutused peaksid arvesse võtma, et ühe kaardi põhised või muud makseviisid võivad hõlmata samaaegselt rohkem kui üht teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k kohaldamisalasse kuuluvat konkreetset makseinstrumenti. Pädevad asutused peaksid tagama, et suunistes 1.4 ja 1.5 sätestatud tehnilisi ja lepingulisi piiranguid kohaldatakse iga konkreetse makseinstrumendi suhtes.

1.7. Pädevad asutused peaksid arvesse võtma, et ühe kaardi põhised või muud makseviisid ei saa hõlmata nii teise makseteenuste direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid makseinstrumente kui ka teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k kohaldamisalasse kuuluvaid konkreetseid makseinstrumente.

1.8. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse, et väljastajad võivad anda välja rohkem kui ühe konkreetse makseinstrumendi teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alusel, tingimusel et iga makseinstrument vastab nendes suunistes sätestatud nõuetele.

1.9. Pädevad asutused ei tohiks selle hindamisel, kas makseinstrument kuulub teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k kohaldamisalasse, võtta arvesse makseinstrumendi tagastatavust.

1.10. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse, et teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k kohaldamisalasse kuuluvaid makseinstrumente, mis säilitavad rahalise väärtuse makseinstrumendil, saab uuesti laadida või kasutada ainult ühekordseks kasutamiseks.

1.11. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse, et teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alusel välja jäetud ühekordse makse instrumendi suhtes ei saa kohaldada rohkem kui ühte teise makseteenuste direktiivi kohaldamisalast välja jätmist, sealhulgas muid teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k kohaseid erandeid.

1.12. Konkreetse makseinstrumendi väljastaja võib olla asutatud muus liikmesriigis kui teise makseteenuste direktiivi artikli 37 lõike 2 kohase teate saanud vastava pädeva asutuse liikmesriik.

1.13. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse, et teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k kohased erandid peaksid muu hulgas hõlmama tehinguid, mida väljastaja ise aktsepteerib, kui tehing tehakse võrgus, mille suhtes kohaldatakse teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k kohast välja jätmist, ja väljastaja ise on selles võrgus aktsepteerija. EBA Public

2.1. Hinnates seda, kas konkreetse makseinstrumendi kasutamine on teenuseosutajate piiratud võrgus piiratud, peaksid pädevad asutused teise makseteenuste direktiivi artikli 37 lõike 2 kohases teates väljastaja esitatud teabe hindamisel võtma arvesse kõiki järgmisi kriteeriume:

• a) makseinstrumendi väljastaja ning iga kaupade ja teenuste pakkuja ning vajaduse korral iga piiratud võrgus tegutseva aktseptandi vahel sõlmitakse maksetehingute vastuvõtmise otseleping;
• b) piiratud võrgus tegutsevate kaupade ja teenuste osutajate kavandatav maksimaalne arv, nagu väljastaja on sätestanud teise makseteenuste direktiivi artikli 37 lõike 2 kohases teates; ja
• c) pakkuja pakub kaupu ja teenuseid ühise kaubamärgi all, mis iseloomustab piiratud võrku ja mis on makseinstrumendi kasutajale visuaalselt nähtav.

2.2. Lisaks suunise 2.1 kohasele hindamisele peaksid pädevad asutused võtma oma turu suuruse ja eripära põhjal arvesse kõiki järgmisi lisanäitajaid:

• a) kaupade pakkumise ja teenuste osutamise konkreetne geograafiline piirkond, mille on kindlaks määranud väljastaja;
• b) igal aastal makseinstrumentidega tehtavate maksetehingute maht ja väärtus, nagu on kavandanud väljastaja;
• c) maksimaalne summa, mis tuleb makseinstrumentidele krediteerida, nagu on kavandanud väljastaja;
• d) väljastaja kavandatud maksimaalne välja antavate makseinstrumentide arv ja
• e) riskid, millega klient konkreetse makseinstrumendi kasutamisel kokku puutub, nagu on kindlaks teinud väljastaja.

2.3. Pädevad asutused peaksid arvesse võtma, et teenuseosutajate piiratud võrk võib koosneda ainult füüsilistest kauplustest, ainult e-poodidest või füüsiliste ja e-poodide kombinatsioonist.

2.4. Suunistes 2.1 ja 2.2 sätestatud hindamise käigus ei tohiks pädevad asutused eristada kaupluste liiki ega nõuda, et e-poodides pakutavate kaupade ja teenuste liik sõltuks füüsilistes kauplustes pakutavate kaupade ja teenuste liigist või vastupidi.

2.5. Pädevad asutused ei tohiks lubada kasutada sama makseinstrumenti, mis on teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alapunkti i alusel välja jäetud, teenuseosutajate eri piiratud võrkudes. EBA Public

2.6. Pädevad asutused peaksid arvesse võtma, et kas makseinstrumendi väljastaja või kaupade ja teenuste pakkujad võivad delegeerida suunises 2.1 osutatud lepingu sõlmimise kolmandale isikule, kes tegutseb nende nimel.

2.7. Pädevad asutused peaksid kohaldama suuniseid 2.1 ja 2.2 kitsendavalt, mis ei võimalda sihtotstarbelisel makseinstrumendil muutuda üldkasutatavaks makseinstrumendiks.

3.1. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse, et makseinstrumente, mis võimaldavad omanikul omandada kaupu või teenuseid ainult väljastaja ruumides, võib kasutada üksnes füüsilistes ruumides ja neid ei saa kasutada e-poodides.

4.1. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse, et konkreetse makseinstrumendi kasutamist pidada teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alapunkti ii alusel väga piiratud valiku kaupade või teenuste omandamiseks piiratuks, peaks olema funktsionaalne seos kaupade ja/või teenuste vahel, mida on võimalik makseinstrumendiga omandada.

4.2. Kaupade ja/või teenuste funktsionaalse seose hindamisel peaksid pädevad asutused võtma arvesse, et väljastaja on kindlaks määranud konkreetse kaupade ja/või teenuste kategooria, millel on ühine eesmärk. Pädevad asutused peaksid kontrollima, kas väljastaja on kindlaks teinud konkreetsesse kategooriasse kuuluvad kaubad ja/või teenused ning kas ta on kirjeldanud nendevahelist funktsionaalset seost teise makseteenuste direktiivi artikli 37 lõike 2 kohases teates.

4.3. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse, et füüsiliste ja digitaalsete kaupade ja/või teenuste vahel võib olla funktsionaalne seos.

4.4. Lisaks suuniste 4.1 ja 4.2 kohasele hindamisele peaksid pädevad asutused võtma oma turu suuruse ja eripära põhjal arvesse kõiki järgmisi lisanäitajaid:

• a) igal aastal makseinstrumentidega tehtavate maksetehingute maht ja väärtus, nagu on kavandanud väljastaja;
• b) maksimaalne summa, mis tuleb makseinstrumentidele krediteerida, nagu on kavandanud väljastaja;
• c) väljastaja kavandatud maksimaalne välja antavate makseinstrumentide arv; ja
• d) riskid, millega klient konkreetse makseinstrumendi kasutamisel kokku puutub, nagu on kindlaks teinud väljastaja. EBA Public

4.5. Pädevad asutused peaksid kohaldama suuniseid 4.1, 4.2 ja 4.4 kitsendaval viisil, mis ei võimalda sihtotstarbelise makseinstrumendi kujunemist üldkasutatavaks makseinstrumendiks.

5. suunis. Teenuste osutamine teise makseteenuste direktiivi artikli

5.1. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse, et teise makseteenuste direktiivi artiklis 1 osutatud makseteenuse pakkujad ja e-raha väljastajad võivad osutada teenuseid, mis põhinevad konkreetsetel makseinstrumentidel, mida saab kasutada ainult piiratud viisil, tingimusel et teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punktis k ja nendes suunistes sätestatud nõuded on täidetud.

5.2. Pädevad asutused peaksid tagama, et juhul kui makseteenuse pakkujad või e-raha väljastajad osutavad ka teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k kohaseid teenuseid, eristavad need üksused reguleeritud makseteenuseid/e-raha teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alusel välja jäetud teenustest selgel ja kergesti äratuntaval viisil, sealhulgas pakkudes konkreetset visuaalset ilmingut.

5.3. Pädevad asutused peaksid tagama, et makseteenuse pakkujad ja e-raha väljastajad teavitavad konkreetse makseinstrumendi kasutajat lihtsal ja selgel viisil sellest, et osutatavaid teenuseid ei reguleerita ja nende üle ei teostata järelevalvet ning et kasutajad ei saa teise makseteenuste direktiiviga ette nähtud makseteenuse kasutajate kaitset.

5.4. Kui teise makseteenuste direktiivi artikli 37 lõikes 2 osutatud teate hindamise käigus jõuab pädev asutus seisukohale, et

• a) reguleeritud makseteenuste ja/või e-raha ning teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alusel välja jäetud teenuste eristamine ei ole piisavalt selge ega asjakohane, sealhulgas suunistes 5.2 ja 5.3 sätestatud konkreetse makseinstrumendi kasutajatega suhtlemise läbipaistvus ja/või
• b) teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alusel välja jäetud teenused võivad tõenäoliselt kahjustada kas makseteenuse pakkuja/e-raha väljastaja majanduslikku usaldusväärsust või pädeva asutuse suutlikkust jälgida teise makseteenuste direktiivi ja/või teise e-raha direktiivi õiguslike nõuete täitmist;

pädev asutus peaks võtma vastavaid järelevalvemeetmeid.

6.1. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse, et väljastaja peaks teise makseteenuste direktiivi artikli 37 lõike 2 kohase teate esitama pädevale asutusele igas liikmesriigis, kus EBA Public

makseinstrumendi kasutajad asuvad ja kus ületatakse teise makseteenuste direktiivi artikli 37 lõikes 2 sätestatud künnist.

6.2. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse, et väljastaja peaks teise makseteenuste direktiivi artikli 37 lõike 2 kohase teate esitama mis tahes ajavahemiku kohta, mis on lühem kui 12 kuud, kui täidetud maksetehingute koguväärtus ületab 1 miljoni euro suuruse summa kõnealusel ajavahemikul.

6.3. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse, et teise makseteenuste direktiivi artikli 37 lõike 2 kohane teade peaks sisaldama teavet selle kohta, mis liiki väljajätmise alusel tegevust teostatakse, ja tegevuse kirjeldust.

6.4. Suunises 6.3 osutatud tegevuse kirjeldus peaks sisaldama järgmist teavet:

• a) kas kaubad ja/või teenused, mida on võimalik omandada, on füüsilised ja/või digitaalsed;
• b) teiste liikmesriikide kohta, kus sama väljastaja osutab teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k kohast teenust, mida hõlmab teade pädevale asutusele; ja
• c) muu teave, mis võimaldab pädevatel asutustel hinnata teatist nende suuniste alusel.

6.5. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse, et väljastaja peab teise makseteenuste direktiivi artikli 37 lõike 2 kohase teate esitama ainult üks kord. Pädevale asutusele tuleks esitada uus täiendav teade, kui mis tahes teave sama(de) konkreetse(te) makseinstrumenti(de) kohta, mis esitati koos esialgse teatega, on oluliselt muutunud.

6.6. Pädevad asutused peaksid arvesse võtma, et suunises 6.5 osutatud olulised muudatused võivad hõlmata muu hulgas olukordi, kus:

• a) väljajäetud teenuste osutamine on lõpetatud;
• b) väljastaja kavatseb suunise 2.1 punkti b alusel suurendada kaupade ja/või teenuste pakkujate arvu;
• c) väljastaja kavatseb laiendada konkreetset geograafilist piirkonda kaupade ja/või teenuste pakkumiseks suunise 2.2 punkti a alusel; või
• d) väljastaja kavatseb osutada teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alapunktide i või ii kohaseid teenuseid instrumendi alusel, mida esialgne teatis ei hõlma; või
• e) suunises 4.2 osutatud eelnevalt teatatud kaupade ja/või teenuste erikategooriat, millel on ühine eesmärk, kavatsetakse muuta. EBA Public

6.7. Igal juhul võivad pädevad asutused nõuda väljastajatelt uue teate esitamist koos ajakohastatud teabega, kui nad peavad seda vajalikuks, et teha kindlaks, kas teave, mille väljastaja oli algse teatisega esitanud, on muutunud või mitte.

6.8. Pädevad asutused peaksid arvestama, et teise makseteenuste direktiivi artikli 37 lõike 2 kohane künnis arvutatakse iga väljastaja tasandil. Kui üks väljastaja osutab teenuseid rohkem kui ühe konkreetse makseinstrumendi alusel teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alapunktide i ja/või ii alusel, tuleks künnise arvutamiseks ühendada kõik asjaomases liikmesriigis tehtud maksetehingud kõigi sama väljastaja pakutavate konkreetsete makseinstrumentidega.

6.9. Pädevad asutused peaksid kandma väljastaja teise makseteenuste direktiivi artikli 14 kohasesse riiklikku registrisse ja teise makseteenuste direktiivi artikli 15 kohasesse EBA keskregistrisse ainult üks kord ning lühidalt kajastama teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alapunktide i ja/või ii kohaselt iga konkreetse makseinstrumendiga tehtud tegevuste kirjeldust. Pädevad asutused peaksid lisama registrite tegevuse kirjeldusse ka teabe teiste liikmesriikide kohta, kus sama väljastaja osutab teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alapunktide i ja/või ii kohaseid teenuseid.

6.10. Pädevad asutused peaksid tagama, et teave, mille väljastaja esitab koos teise makseteenuste direktiivi artikli 37 lõike 2 kohase teatega, võimaldab neil hinnata, kas tegevus kuulub teise makseteenuste direktiivi artikli 3 punkti k alapunktide i ja/või ii kohaldamisalasse või kas selleks on vaja makseteenuse pakkuja või e-raha väljastaja tegevusluba. Kui teates esitatud teave on puudulik, ebamäärane või mitmeti mõistetav, peaks pädev asutus nõudma väljastajalt otsuse tegemiseks juba esitatud teabe kohta lisateavet või selgitusi.