V LISA ALAPÕHISE RISKIHINDAMISE ETAPID JA PÕHIMÕTTED

1.   

Saastatuse iseloomustamiseks on vaja kindlaks teha alal esinevad saasteainete (nt raskmetallid, orgaanilised saasteained jne) olemus ning nende allikas, kontsentratsioon, keemiline vorm ja levik mullas, lähtekivimis ja põhjavees. Saasteainete olemasolu ja kontsentratsioon eri keskkondades tehakse kindlaks proovide võtmise ja uurimisega kohapeal ja kaugemal, kui kahtlustatakse saasteainete ülekandumist. Võimalikult saastava tegevusega seotud saasteainete proovid võetakse asjakohastes keskkondades nende käitumist mõjutavate saasteainete keskkonnakonteksti ja füüsikalis-keemiliste omaduste alusel. Arvesse tuleb võtta looduslikke ja inimtekkelisi taustatasemeid.

2.   

Kokkupuute hindamiseks tuleb kindlaks teha tee, mille kaudu mulla saasteained võivad jõuda vastuvõtjateni. Kokkupuuteteed võivad hõlmata sissehingamist, allaneelamist, nahakaudset kokkupuudet, omastamist taimede poolt, saasteaine levimist põhjavette või muud. Saasteainete kontsentratsioone kokkupuutekeskkonnas vaadeldakse koos kokkupuuteparameetritega (nt kokkupuute sagedus ja kestus, mulla allaneelamise määr jne) ning vastuvõtja tunnustega, nagu vanus, sugu ja tervislik seisund, et hinnata päevase kokkupuute doosi. Allika, kokkupuutetee ja vastuvõtja vahelised seosed esitatakse graafiliselt, skemaatiliselt ja lihtsustatult ala kontseptuaalsel mudelil. Kokkupuudet võib hinnata vahetu analüüsiga kokkupuutekohas või modelleerides saasteaine ülekandumist kokkupuutekeskkonnale.

3.   

Toksilisuse või ohu hindamine hõlmab võimaliku saasteainete poolt inimeste tervisele ja keskkonnale põhjustatava kahjuliku mõju hindamist doosi ja kokkupuute kestuse alusel. Mürgisuse või ohu hindamisel võetakse arvesse saasteainete olemuslikku toksilisust ning erinevate kokkupuutunud retseptorite (inimesed ja ökosüsteemid), nagu loomad, mikroorganismid, taimed, lapsed, rasedad, eakad jne, vastuvõtlikkust. Toksikoloogilist teavet kasutatakse riski iseloomustamiseks kasutatavate standarddooside või -kontsentratsioonide hindamiseks.

4.   

Riski iseloomustamiseks tuleb eelmiste etappide teave integreerida, et hinnata, kui suur ja tõenäoline on saastatud ala kahjulik mõju inimeste tervisele ja keskkonnale, sealhulgas juhul, kui saaste kandub üle muudesse keskkonnaelementidesse. Riski iseloomustus aitab hinnata ja prioriseerida riskivähendus- ja tervendusmeetmete vajalikkust ning tagada, et mulla seisund on kooskõlas praeguse ja kavandatud maakasutusega. Samuti võib see aidata kehtestada ala mulla tervendamise või majandamise eesmärgid, näiteks saavutada maksimaalsed lubatavad piirmäärad või alaspetsiifilised riskipõhised kontrollväärtused. Riskihindamine hõlmab suurt hulka hüpoteese ja määramatusi. Seetõttu on tingimata vaja neid hüpoteese ja määramatusi hinnata, et täielikult mõista saavutatud tulemuste olulisust ja teha teadlikke otsuseid.